Endise au pairi lahkumispidu

Hommikul käisime suures Costco nimelises poes. Mina sõitsin, endine au pair istus kõrval ja andis juhiseid. Poes saime kokku perega ja endine au pair läks edasi Portlandi mingit jalgpallimatši (tavalist, mitte ameerika jalgpalli) vaatama. Pood oli nagu suur hulgiladu. Tegin seal mobiiliga sees pilte, aga kahjuks ma ei leidnud kodus vajalikku juhet ja ma ei saa neid pilte arvutisse laadida. Ma ei julgenud poes sees olles tavalise fotokaameraga teha ja sellepärast tegin mobiiliga, sest see tundus vähem kahtlust äratav - ma ei taha endast spiooni muljet jätta. Poest väljas tegin pilte tavalise kaameraga ja need pildid on siin olemas.

Costco on selline pood, kus müüakse kõike ainult suurtes pakendites või komplektides, aga odavamalt. Neid Costco poode pidi olema igal pool USA-s ja Kanadas ka. Seal oli kõike, mida suurtes poodides ikka: toitu, riideid, elektroonikat, mööblit jne. Poodi sisse ja poest välja lastakse ainult neid, kellel on liikmekaart. Liikmeks olemine maksab umbes 55 dollarit aastas. Mina pääsesin sisse ja välja, sest pereisal oli liikmekaart ja ma olin koos temaga. Pood oli seest ja väljast üsna igav, ainult väga kõrged laed ja väga kõrged kaupu täis riiulid. Nägi välja nagu üks suur ladu. Ma ei viitsinud eriti hindadesse süveneda, aga silma jäid suured kotid pähklite ja šokolaadinööpidega, mis maksid ainult 13 dollarit. Kassas oli kaks inimest: kassapidaja ja abiline, kes asjad suurtesse karpidesse pani. See abiline kommenteeris mingeid küpsiseid, mille pereisa oli ostnud, et need on tema lemmikud. Samal ajal ilmus kohale mingisugune näidiste jagaja, kes külvas meid tasuta kommidega üle. Poest väljumisel pidi ukse peal seisvale inimesele ette näitama ostutšeki ja ostud. See inimene kontrollis kähku üle, et kas kõik klapib ja saimegi välja. Sellist tavapärast turvaväravatega süsteemi seal ei olnudki. See pidavat olema sellise poe puhul tülikas süsteem ja kulukam.

Costco parklas olid suured parkimiskohad. Pildilt et saagi vist hästi aru. Sellelt pildilt on näha, kui populaarsed on valged maasturid, eriti kastiga. Vähemalt neli tükki on neid siin pildi peal ja ma alles nüüd märkasin seda kusjuures.

Costco oli väljast selline. Ei midagi erilist.

Sõidame Costco-st kodu poole.

 Pärast tegin kartulisalatit ja läksime naabrite juurde endise au pairi lahkumispeople.

Minu tehtud kartulisalat: kartulid, muna, kurk, hapukurk, porgand, sibul, õun, herned, hapukoor ja majonees. Liha ega vorsti ei pannud. Väga hea oli. Ei osanuks paremat tahta.

Pidu oli väga lahe. Kokku oli tulnud umbes 30 inimest, kellest pooli ma polnud varem kohanud. Lapsed olid ka kõigil kaasas, nagu nendel pidudel alati on olnud. Iga seltskond tõi jälle omalt poolt mingi toidu. See on kusjuures alati eelnevalt kokku leppimata, et kes mida toob. Üldine reegel on, et põhitoidu (näiteks liha) eest hoolitseb võõrustaja ja külalised toovad salatid, suupisted ja magustoidud. Selliseid pidusid nimetatakse seal potluck. Meie tõime minu kartulisalati, ühe brokolisalati, dipikastme ja tortilla krõpsud. See oli see spinati dipikaste, mida olen varem ka maininud ja mille retsepti sain nüüd ka. See dipikaste on alati pidudel hitt olnud. Peol on alati olnud rootsi laud ehk kõik toidud on korraga väljas ja igaüks ise käib ja võtab, mida tahab. Enne toitude võtmist kogunevad kõik kokku ja üks inimene ütleb palve või tänukõne jumalale. Tänatakse jumalat toidu ja hea seltskonna eest. See palve on iga kord natuke erinev, olenevalt sellest, kes seda loeb ja mille eest parajasti tahetakse jumalat tänada. See on igal peol nii olnud ja enne igat lõuna- ja õhtusööki ka. Kui ma pereisale ütlesin, et ma ei ole sellist asja varem näinud, siis ta rääkis, et USA-s ka kõik päris nii ei tee, aga nende sõbrad on peamiselt kirikust. Lauad ja toolid istumiseks on nii majas sees, kui ka väljas.

Tüüpiline taldrikutäis nendel pidudel. Minu taldrikul on 4 erinevat salatit (minu kartulisalat on kella 3 suunas, brokolisalat on taldriku keskel, tomativiiluga salat kella 10 suunas ja mingi värske pähklitega salat kella 1 suunas), kalkunipraad (üksikud väikesed jupid kella 12 suunas),  spinati dipikaste on see roheline puder kella 9 suunas arbuusitükkide kõrval, tortilla krõpsud, arbuusitükid, üks mustikas ja oliivid.

Magustoit. Küpsis oli naabrite endi küpsetatud ja väga hea. Roheline puder on mingisugune väga ameerikalik vahukommisalat, mille üks vanem naine ise tegi ja tõi. Seda kutsutakse salatiks, kuigi tegelikult on tehtud vahukommidest ja magus. Pidi olema pistaatsia pähklite maitsega, kuigi neid pähkleid seal vist sees ei ole. Maitses täitsa hästi. Jäätis on ka ühtedel pere sõpradel ise tehtud. See mees võtab alati kaasa pidudele mingisuguse vanaaegse tünnikujulise puust jäätisemasina. Sinna sisse pannakse jää ja jäätisematerjal: vahukoor, suhkur ja puuviljad või marjad ja siis ta väntab seda masinat tükk aega. Seekord oli virsikujäätis. Eelmine kord oli maasikajäätis. Mulle meeldis maasikajäätis väga. See on vist parim jäätis, mida üldse kunagi saanud olen. Seda meest kutsutaksegi nalja pärast jäätisemeheks (ice-cream man) ja mõtlesime, et sellele masinale tuleks selline mängutoosi muusika ka taha panna. Siis saaks teha äri, et see mees käib tasu eest pidudel jäätist tegemas.

Selline oli peolaud pärast söömist. Suures potis olid aurutatud maisitõlvikud. Suured ilusad ploomid kellegi aiast on laua peal. Jõulukommid olid ka laual (need värvilised konksuga pulgad pildi allservas). Ma võtsin ka ühe. Lihtsalt lutsukommid põhimõtteliselt.

Mu isa küsis, et kas pididel alkoholi ka juuakse ja millist. Seekord hoidsin selles osas silmad lahti. Sellel peol ei olnud mingisugust alkoholi ja see ei tulnud isegi jutuks. Kui minu ja naabrite tutvumispidu oli, siis tegid üle tee naabrid Pina Colada-t ja joodi seda, aga mina ei joonud. Alkohol tundub üsna ebapopulaarne siin vähemalt minu võõrustajapere tutvusringkonnas. Vanaema küsis, et kas peol tantsiti ka ja keegi küsis muusika kohta. Ühelgi nendest kolmest peost ei ole veel mingisugust muusikat ega tantsimist olnud. Naljakas, aga ma ei märganudki seda enne kui minult küsiti. Need peod on olnud hästi lihtsad - lihtsalt tavaline söömine ja jutuajamine. Kõik on enda tavalistes riietes. Ainult endine au pair paneb ennast tavaliselt uhkemalt riidesse ja teeb uhkema meigi. Ta on üldse selline temperamentsem ja emotsionaalsem. Minult küsiti jälle Eesti kohta. Keegi ei teadnud eriti, et kus Eesti asub. Üldiselt teatakse, et Eesti oli Nõukogude Liidus. Kui ma seletasin, et Eesti on Ida-Euroopas Soome ja Venemaa juures, siis küsitakse, et kas Eesti on mägine või tasane ja kui külmad seal talved on. Arvati, et Eesti on mägine. Seekord küsiti ka, et mis on Eestis peamine sissetuleku allikas. Ma ei osanudki vastata sellele küsimusele. Eesti toitude kohta küsitakse ka alati. Kui ma eile ütlesin, et Eestis süüakse palju musta leiba, siis minu laudkond(kaks umbes 50-60 aastast naist) rääkisid, kui väga neile must leib meeldib, milliseid erinevaid leivasorte on ja kuidas nooremale põlvkonnale must leib tavaliselt eriti ei meeldi. Minu kartulisalatit ka kiideti väga. Olin ise ka väga rahul sellega. Alguses märkasin, et keegi eriti ei võta minu kartulisalatit. Siis hakkasin rääkima, et mina tegin selle ja Eestis alati süüakse sellist kartulisalatit pidudel ja selle peale hakkasid kõik võtma. Minu ja endise au pairi tugiisik (area director) Tanja oli ka peol oma lastega. Ta on väga tore ja lõbus. Ta on 36 aastane, kui õieti mäletan ja pärit Horvaatiast. Ta ütles, et Horvaatias süüakse ka sellist kartulisalatit. Küsis, et kas seal sees on munad, porgand, õun, hapukoor, majonees jne. Oli küll. Enda lastega rääkis ta vaheldumisi horvaatia ja inglise keeles. Horvaatia keel kõlas vene keele moodi ja osad sõnad olid samad või sarnased. Ta räägib alati põnevaid lugusid enda tööst ja millised au pairide kokkusaamised edaspidi tulevad. Oktoobris pidi Portlandis tulema Halloweeni pidu piirkonna au pairidele ja nende võõrustajaperedele. Iga au pair peab tooma mingi enda kodumaale omase toidu ja kostüümivõistlus on ka. Pean mõtlema, et mis toit viia ja kelleks ennast riietada. Tundub väga lahe ja ootan seda pidu väga. Minu võõrustajapere on igal aastal käinud ja lubas sel aastal ka minna. Veel rääkis Tanja, et praegu on Portlandis kaks au pairi, kes on nõbud! Nüüd siis tean, miks nendel kahel au pairil on sama perekonnanimi. Nad olevat lootnud, et saavad mõlemad samasse piirkonda au pairiks, aga ei uskunud, et see juhtub. Imekombel sattusidki mõlemad Portlandi ja saabumiskuupäev oli ka mõlemal sama! Veel kuulsin au pairist, keda koheldi väga halvasti ja see võõrustajapere visati programmist välja. Tegin koos Tanja ja lastega ühe ühispildi ka.

Seda blogipostitust kirjutasin ligi 4 tundi ja selline tunne on, et pool pühapäeva on selle nahka läinud. Ma hakkan vist edaspidi lihtsalt YouTube videosid tegema ja rääkima, et mis toimunud on. Ma ei jõua nii palju kirjutada.