Liisi kogemused ja minu kogemused

Ühel Eestist pärit au pairil sai USA-s aasta täis ja ta kirjutas enda kogemustest ja muljetest kokkuvõtva postituse. Seda saab lugeda siit: http://liisuuuu.blogspot.com/2013/01/impressions-and-thoughts-after-one-year.html

Liisi ajaveeb oli üks neist, mida enne USA-sse tulekut lugesin. Ma lugesin siis päris paljusid, et enda tulevasest elust mingit ettekujutust saada. Liis kirjutas enda postituse (kahjuks) inglise keeles. Pooled asjad on mulle ka tuttavad tema muljetest, aga pooled asjad on mulle võõrad.

Minu kommentaarid Liisi kirjutatule

Minu jaoks oli ka esimestel päevadel või nädalatel kõik uus ja harjumatu. Igasugused pisiasjad olid teisiti ja pidin hakkama uuesti õppima igasuguseid asju: kuidas duši nupud töötavad (ma polnud selliseid veel Eestis näinud, nagu siin igal pool on), kuidas ukselukud töötavad (ka mingi täiesti uue süsteemiga, mida polnud varem näinud), kuidas telefonile kõneaega juurde panna ja nii edasi.

Kollased koolibussid olid minu jaoks ka nagu filmis ja mina ka pildistasin neid.

Starbucksis olen mitmeid kordi käinud, aga ainult korra midagi ostnud. Ostsin joogi nimega "white chocolate mocca" ehk mingisugune valge šokolaadi lisandiga kohvi. Käisin seal Laureniga ja tema soovitas mulle seda. Oli küll hea. Maksis vist 3 dollarit ja 25 senti ja see oli üks odavamatest. Samas ma usun, et Liisu arvamus, et Starbucks pole midagi erilist (ülehinnatud tavaline kohv ja suhkrurohked joogid) peab tõenäoliselt paika. Seattle'is ma nägin kõige esimest Starbucksi, mis asutati 1912. aastal (101 aastat tagasi). See tõenäoliselt seletab Starbucksi edu ja kuulsust.

Toidupoes oli tõesti huvitav. Igasuguseid põnevaid asju leidus. Liis kirjutab, et USA-s on light ja rasvavabad toidud kuidagi eriti populaarsed, aga ise ei ole seda tähele pannud. Mind üllatas siin see, kui populaarne on kohalik (Oregonis või lähiümbruses) kasvatatud toit ja igasugune mahetoit on väga levinud. Eestis olles kartsin, et USA toit ei ole eriti "söödav", sest seal söödetakse loomadele hormoone ja antibiootikume, magusates toitudes on kõikjal high fructose corn syrup (ei tea täpset eestikeelset vastet) jne. Siin olin päris üllatunud, kui teadlikud inimesed tegelikult on, kui populaarne on ise juurviljade kasvatamine, kanade pidamine ja ise hoidiste tegemine. See oli ka positiivne üllatus, et toiduainete tooteinfo on väga loetavalt kirjutatud (pole E-koode ega mingeid koode, vaid kõik on pika nimega välja kirjutatud ja veel sulgudesse juurde, et kas tegemist on säilitusaine või millega). Liha pakenditel on see ka suurelt kirjas, kui on tegemist hormoonide või ravimitevaba tootega. Kõikvõimalikele gluteenivabadele toodetele on märgitud, et tegemist on gluteenivaba tootega. Isegi täiesti ilmselgelt gluteenivabadele asjadele. Üldse on kõik väga mõnusalt tarbijasõbralik.

Inimesed või suhtlemine mind siin õnneks ei hirmutanud. Harjumatu oli küll ja inimesed olid teistmoodi.

Minu lapsed peavad samuti iga päev enda pille harjutama (seda nad teevad vabatahtlikult kogu aeg) ja kohustuslikku kirjandust lugema. Nad pidevalt loevad midagi, aga neil on päris suur valikuvõimalus raamatute suhtes. Neile antakse pikk nimekiri raamatutest ja sealt saavad ise valida.

Kilode lisandumist lihtsalt USA-s elamisest tõesti karta ei ole. Samas mul pole eriti aimu toidu hindadest, sest ma ei pea ise toitu ostma. Restoranides on hinnad sarnased, nagu Eestiski. Minu restoranis tellitud toidud on olnud umbes 11-13 dollari (8-10 euro vahel) ja need on ühed odavamad menüüs. Portsud nii suured või rasvased ei ole, nagu mulle Eestis elades kuulduste põhjal arvasin. Mul on olnud nii, et kui on supp või salat olen jõudnud kõik ära süüa. Kui on praad vms, siis enamusel kordadel olen jõudnud pool ära süüa ja ülejäänu pakitakse koju kaasa. Kui ma perega restoranis käin, siis tavaliselt järgmise päeva lõunaks sööme eelmise päeva restorani toitude ülejääke.

Hiina toidu vaimustust mul pole, nagu Liisil on. Üldiselt ma ei tunne, et USA toidud midagi ülihead oleks või et nad Eestis saadaval olevast paremad oleksid. Lihtsalt erinevad - aasia (hiina, tai, vietnami jne) toidud ja mehhiko toidud on väga populaarsed ning igasugused juurviljad või köögiviljad, mida ma Eestis praktiliselt kunagi ei söönud (varsseller, spinat, artišokk jne). Hiina restoranides antakse siin alati õnneküpsis, aga mina neist eriti vaimustust ei tunne. Maapähklivõi-mee-banaanisaia avastasin mina ka sellel nädalal. Kusjuures pidasin banaani lisamist enda originaalseks ideeks, aga siis tuli välja, et see pole ameeriklastele midagi uut. Tegin ise maapähklivõid eelmisel nädalal ja siis sõin seda. Ise tehtud oli üsna erinev poest ostetust, mida lapsed peaaegu iga päev hommikul söövad. Mõlemad olid omamoodi head. Eriti vaimustuses ma maapähklivõist ei ole, aga maapähklivõiküpsised meeldivad mulle küll. Tegin gluteenivabu M&M kommidega kaunistatud maapähklivõiküpsiseid eelmisel nädalal. Pepperoni pizza on mu laste lemmik ja selle gluteenivaba varianti teen peaaegu igal reedel siin. Minu lemmik ta ei ole. Bageleid (mingisugused sõõrikukujulised saiad, kuhu saab kas soolast või magusat vahele panna) olen siin palju näinud, aga pole ise proovinud, sest ei ole lihtsalt ahvatlev tundunud. Bisquick-iga ma tuttav ei ole, aga ma sain mingi vanaaegse Bisquicki retseptikarbi Francese käest! Seega nimi tuli tuttav ette.

Tõesti inimesed on liikluses sõbralikud ja lehvitavad tänutäheks vahele lubamise või muu sellise eest.

Ülbeid ja ignorantseid ameeriklasi ma vist eriti kohanud ei ole. Praegu ei tulnud ühtegi meelde. Võib-olla see kingapoe müüja, kes mu jalanõusid kritiseeris, käib selle alla. Sellest postitasin kunagi Facebooki. Kui lugesin, et Liis kirjeldab ameerika naisi kui isekaid ja võimukaid, siis tuli mulle kohe meelde mu pere eelmine au pair, aga tema pole isegi mitte ameeriklane! Ameeriklasi ma enda senise kogemuse põhjal isekaks ja/või võimukaks ei pea.

3 esimest küsimust

1) Vasta kiiresti ja mõtlemata: Sinu esimesed ägedad muljed Ameerikast, millised need olid?
Kõige-kõige põnevam oli kahtlemata Eestist USA-sse reisimine ja esimesed päevad siin (New Jerseys au pairide koolitusel ja NYC ekskursioonil). See oli nii põnev, sest oli raske ette kujutada, mis mind täpselt ees ootab. Juba lennukiga sõitmine oli põnev. Mõtlesin kogu aeg, et huvitav milline seal USA-s siis on, mida me au pairide koolitusel tegema hakkame, milline NYC on, milline mu pere ja lapsed on. Au pairide koolituse lõppedes olin isegi natuke kurb, sest teadsin, et kohe varsti saab mu viimane küsimus (milline on pere ja lapsed) vastuse ja algab tavaline elu. Ma olin nendega muidugi rääkinud Skype-s, aga ikka oli raske ette kujutada, et milline mu elu seal nendega olema hakkab. Nüüd tagasi mõeldes on ka natuke kurb. USA-sse reisimine ja esimene nädal siin oli kindlasti mu elu üks kõige põnevamaid aegu.

Nendest esimestest ägedatest muljetest olen plaaninud alati eraldi postituse teha... paljust oleks kirjutada.

2) Kui tihti on Ameerika koolis lastevanemate koosolekud? Kas ka Sina au pairina neist osa võtad ja õpetajatega räägid? Mis on Eesti ja Ameerika kooli ühed suurimad erinevused Sinu meelest?
Minu teada ei ole seni olnud ühtegi lastevanemate koosolekut peale selle ühe, mis oli kooliaasta alguses ja kus mina ka käisin. Ma käisin koolis päris ammu ja ei saa vist võrrelda praegust Eesti põhikooli ja USA oma, sest minu kogemus jääb kümne aasta taha.

Üks erinevus on kindlasti see, et pooled õpetajad olid mehed ja üldse õpetajad olid enamuses noored (umbes minuvanused) või keskealised.

Teine erinevus on see, et on levinud koolibussid, mis lapsi kooli ja koju sõidutavad.

Kolmas erinevus on, et koolitoit on Eestiga võrreldes kehv. Iga päev on täpselt sama koolitoit ja valida saab ainult mingisuguse hiina toidu ja tacode vahel. Nooremale ei meeldi seened ja seetõttu sõi ta iga päev lõunaks tacosid, sest hiina toidu sees olid alati seened. Me pakime nüüd pooltel päevadel lastele ise lõuna kooli kaasa, et oleks vaheldust.

Ma ei tea, kas see on nii ainult nende koolis, aga iga päev on täpselt sama tunniplaan: matemaatika, loodusteadused (science), kehaline kasvatus, muusika ehk pillimängu tund (üks mängib viiulit ja teine trompetit), inglise keel (language arts). Midagi oli vist veel, aga ei mäleta. Iga päev täpselt samad tunnid samas järjekorras. Ühtegi võõrkeelt nad ei õpi. See on noorema poisi tunniplaan. Vanemal on terviseõpetus ka ja võib-olla veel midagi erinevat. Ma ei pea kunagi vanemat poissi kontrollima ja seega ei tea rohkem hetkel.

Need olid sellised suuremad erinevused, mis praegu meelde tulid. Erinevusi oli muidu veel.

3) Sinu piirkonnas oli vist ka üks poiss au pairiks. Ka soled tema muljeid oma tööst ja tema perekonnast kuulnud? Mis on Sinu meelest poiste eeliseks au pairiks olemisel?

On küll üks poiss, Damien Prantsusmaalt. Ma nägin teda ainult New Jerseys au pairide koolitusel ja nüüd pole enam näinud. Tema muljetest midagi ei tea peale Facebooki fotoalbumi ja postituste. Tundub, et tal on kõik hästi. Viimati postitas ta, et mängis Portlandis kasiinos 100 dollarit maha ja ei võitnud midagi. Halloweeni ajal postitas ta pildi enda kostüümist - ta oli Harry Potter. Ta nii hästi sobis sellesse rolli. Ta on välimuselt täpselt Harry Potter, eriti prillidega. Tundub selline täitsa korralik poiss.

Mõni nädal tagasi saabus veel teinegi poiss Portlandi - Pierre, samuti Prantsusmaalt. Temaga pole veel kohtunud, aga rääkisin Facebookis. Ta ütles, et tal on muidu kõik hästi, aga rahakott varastati ära. Kui ma uurima hakkasin, et kuidas see juhtus, siis ta rääkis, et see juhtus ööklubis. Ta kahtlustas, et keegi oli talle midagi joogi sisse puistanud kui ta WC-s käis ja enda joogi valveta jättis. Rahakoti puudumise avastas ta siis, kui tahtis sigarette osta. Ta ütles, et on iga õhtu pidutsemas käinud.

New Jerseys koolitusel nägin veel mõndasid poisse.

Üks filmivaatamine

Täna (pühapäeval) olid Lauren ja Bethany mul külas ja vaatasime filmi "Kristuse Kannatused" (The Passion of the Christ). Lauren on üks tüdruk, keda olen varem maininud ja kellega me teisipäeviti Jayme juurde piiblitundi sõites autot jagame - elame lähestikku ja sõidame kordamööda, et bensiini kokku hoida. Bethany on üks tüdruk, kelle olemasolust sain teada alles eelmisel teisipäeval Jayme juures piiblitunnis, kuigi ta elab minu maja taga ja tema pere kassid ongi need, kes meie tagaaias käivad. Tema ema ja noorema vennaga olen varem kohtunud. Bethany käib Kalifornias kolledžis ja Oregonis on ta ainult koolivaheaegadel. Ta oli terve jõuluvaheaja siin ja ta lahkub kolmapäeval. Mul oli kahju, et alles nüüd temaga tuttavaks sain, sest temaga oleks saanud igasuguseid asju koos ette võtta. Õnneks tuleb ta suvevaheajal jälle tagasi.

Film ise oli väga hea! Oli küll palju vägivalda, aga oli rohkem sündmusi ja juttu, kui treileri põhjal paistab. Soovitan kindlasti vaadata!

Aastavahetus

Piltidele klikkides näeb suuremalt. Mingi nipiga peaks nägema ka originaalsuuruses ehk väga suurelt (parem klõps jne).

Aastavahetust tähistati üsna tagasihoidlikult. Eelmine au pair ja pereisa kokkasid terve päev. Minu jaoks köögis ruumi ei olnud ja mulle mingeid ülesandeid ka ei antud ning nautisin vaba aega. Tehti mitu erinevat dipikastet, igasuguseid erinevaid küpsiseid ja oligi vist kõik. 

Aastavahetuse toidud: ise küpsetatud leib (üleval keskel) mitme erineva isetehtud maitsevõiga (pole pildil näha),  viineripirukad (üleval vasakus nurgas), maisikrõpsud (suures metallkausis) isetehtud lõhe-dipikastmega (all keskel) ja spinati-artišoki dipikastmega (viineripirukatest allpool). Need mustad pallikesed pildi keskel on ingver šokolaadis - isa oli neid soovitanud, juhtusin ise ka neile ühes poes peale ja panin pereisale jõulupaki sisse. Kõik toidud olid ülihead.

 Pereisale meeldib igasuguseid leibu küpsetada. Selle spinati-artišoki dipikastme leidsin ka Applebees restorani menüüst! Applebees on vist mu lemmikrestoran nendest, kus seni käinud olen, aga pole sellest veel kirjutanud. See on ülihea dipikaste ja võin retsepti jagada. Selliseid viineripirukaid nagu pildil kutsutakse "pigs in a blanket" ehk põrsad teki sees. Võib-olla on mingi täpsem eesti keelne nimetus neile, aga mulle olid need uued asjad.

Kahte erinevat sorti küpsised (vasakul), mingisugused kolmnurksed magusad küpsetised ja punasel alusel mingid poest ostetud küpsetised, mis ei olnud eriti head. Kõik muu oli üli hea. Need šokolaadinööbiga küpsised olid maapähklivõi maitselised ja pärast sõime veel isetehtud maapähklivõi trühvleid ka, aga neid pole pildil. Maapähklivõi on siin üldse populaane toiduaine. Mitut erinevat sorti limonaadi on ka tagaplaanil näha. 

Õhtul tulid külalised - Eric ja Paula oma lapsega, üle tee naabrid oma lastega ja oligi seltskond koos. Sõime ja jutustasime natuke. Siis hakkasime lauamänge mängima. Enamus seltskondlikke koosviimisi ongi siin USA-s ongi sellised olnud, et alguses süüakse ja jutustatakse ja seejärel läheb lauamängude mängimiseks. Nii oli tänupühadel ja jõulude ajal Ericu ja Paula juures, Seattle'is pereisa sõbral külas olles ja nüüd aastavahetuse peol ka. Kusjuures kõige esimesel korral (tänupühade ajal Ericu ja Paula juures) oli see minu idee, et võiks midagi mängida. Edaspidi on see juhtunud erinevates seltskondades ja ilma minu algatuseta. Mina sain selleks vist inspiratsiooni pühapäevakooli matkast, sest seal me mängisime igal õhtul mänge. Aastavahetuse peoks ostis pereisa ühe mängu, mida Seattle'is mängisime. Naljakas oli see, et ma olin seda mängu varem poes vaadanud ja mõelnud jõulukingiks osta lastele, aga otsustasin teiste mängude kasuks. Eric ja Paula tõid peole enda lemmikmängu, mida olime nende pool alati juba mänginud ja üle tee naabrid tõid ka ühe mängu. Kusjuures kellelegi polnud öeldud, et nad mängu kaasa võtaks. Mulle meeldis kõige rohkem üle tee naabrite toodud mäng, kus küsiti üks küsimus, kõik said paberilipiku ja pidid sinna kirjutama vastuse. Seejärel korjati lipikud kokku, üks inimene luges kõigi vastused ette ja pidime arvama, et kes mida kirjutas. See käis järjekorras, õigete vastuste eest sai punkte. Ei hakka kõiki reegleid lahti kirjutama, aga kes tahab täpseid reegleid, küsige ja kirjutan. Mulle meeldis see mäng, sest see oli hea moodus üksteist rohkem tundma õppida ja nuputada, kes võiks mida vastata. 

Üle tee naabrid tegid meie pool Pina Coladat. Seda tegid seda eelmisel külaskäigul ka. Eelmine kord ma ei maitsnud, aga seekord proovisin ära. Kõik kiitsid, jõid lõpuni ja võtsid juurdegi, aga mul läks ainult paar sõõmu alla. Ei olnud kange, vaid mulle lihtsalt ei maitsenud. Mulle jääb ikka võõraks, mis võlu inimesed alkohoolsetes jookides leiavad. Üks vein küll maitses, mida mõni nädal tagasi proovisin. See oli Oregoni vein ja ma arvan, et valge. Ma ei uurinud, et kas magus või milline, aga maitse järgi ütleks, et hapukas ja kuiv. Mind ennast üllatas, sest hapu ja kuiv ei kõla just eriti maitsvalt. Eelmine au pair ja pereisa arutasid, et mille kõrvale see vein hästi sobiks ja arvasid, et kana kõrvale. Ehk annab see veinisõpradele mingi ettekujutuse, milline see vein võis olla. 

Lõpuks jätsin teised alla lauamänge mängima ja kolisin üles enda tuppa, et vanavanematele helistada. Kuulsin, et mõni naabruskonnas lasi natuke rakette ka väljas, aga need olid üksikud paugud. Viis minutit enne südaööd kolisin tagasi alla, et näha, mis toimub. Kõik valmistusid telekast NYC aastavahetust vaatama ja lastešampust jooma. NYC-s oli aastavahetus juba kolm tundi tagasi ära olnud, aga seda näidati uuesti, et ka meie ajavööndi järgi oleks. Ma ei tea, aga arvan, et see oli üks Oregoni telekanalitest. Oregonis ja järelikult igas osariigis on eraldi kohalikud telekanalid. Aastavahetuse puhul jõime kõik lastešampust. Mingit täiskasvanute jooki ei olnud olemaski. Telekast näidatav NYC aastavahetus üllatas sellega, et ilutulestikku peaaegu ei näidatudki. Kesköö momendil loeti telekas sekundeid aastavahetuseni, näidati tänavatel olevat rahvast ja nende peale sadavat värvilisi paberiribasid. Ligi minut peale kesköö algust näidati hetkeks ilutulestikku ka - telepildi põhjal ei olnud midagi erilist. Isegi Tartus on vähemalt viis korda rohkem ilutulestikku (eelmise aasta kogemuse põhjal). Teised ütlesid, et NYC kohal ei saaks teha ilutulestikku turvalisuse tagamise tõttu ja ilutulestikku tehakse alati Hudsoni jõe kohal. Mõtlesin veel, et kas nii väike ilutulestik on kuidagi orkaan Sandyga seotud ja nad ei taha sellepärast kulutada raha ilutulestiku peale või ongi alati nii. Igasugused staarid andsid ka oma kontserte ja seda näidati telekas. See oligi aastavahetuse programm. See Korea sensatsioon Psy oma Gangnam Style looga oli ka kohal ja pidevalt telepildis. Tema video oli esimene, mis YouTube portaalis kogus miljard vaatamist.

Siis oligi pidu läbi ja kõik läksid koju. Ma pesin nõud ära, aga õnneks midagi eriti pesta ei olnud ja enamus asju sai nõudepesumasinasse anna.

1. jaanuar oli ilus päikesepaisteline päev ja katusel oli terve päev kerge härmatis. Üldiselt on selliseid päikeselisi päevi talvel harva. Suved pidid aga alati sellised olema, et vihma terve suve jooksul üldse ei saja ja muru kuivab pruuniks. Huvitav on Oregoni või siinse piirkonna juures ka see, et kunagi ei ole äikest. Pereisa ütles, et tema siin elatud 16 aasta jooksul on võib-olla korra või kaks äikest olnud.