Tänupühad ja Must Reede

Neljapäeval 28. novembril olid USA-s tänupühad. Siinne pere tähistas seda päris suurelt. Pereisa kaks venda ning õde tulid külla ning üks teine pere ka. Terve kolmapäev ning neljapäev valmistati toite. Mul oli plaanis teha marineeritud kõrvitsad, aga ühesti poest ma enam kõrvitsaid ei leidnud. Väga kahju oli. Oleks pidanud juba Halloweeni ajal (kuu aega tagasi) kõrvitsa ette ära ostma. Seega tegin lihtsalt kartulisalati ja rummipallid. Need meeldisid kõigile ja pereisa tahab esmaspäeval mu kartulisalatit ja rummipalle töö juurde ka kaasa võtta töökaaslastele pakkumiseks.
Toiduvalmistamise ajal tuli taustaks nigeeria räppmuusikat (pereisa kuulab meil seda) ning osad külalised vaatasid telekast mingit nigeeria seebiooperit. Nimelt elutoa ning köögi vahel ei ole seina, elutoas olev telekas on hästi suur ning köögis süüa tehes saab ka telekat vaadata. Nii oli Oregoni pere majas ja on siin ka. Ükskord vaatasid ühed külalised saadet, kus üks maruvihase olemisega aafriklasest moslem pidas jutlust sellest, kuidas naised peaksid sündsalt riides käima ning vahelduseks luges mingis võõras keeles Koraani ka. Külalised vaatavad alati mingeid omapäraseid saateid siin. Neljapäeva õhtuks oli meil valmis suur hulk toitu ning külla tuli veel rahvast. Ligi 20 külalist oli kokku lisaks meie endi. Kõik olid afroameeriklased peale minu. Veel paistis, et (enam-vähem) kõik peale minu olid moslemid, sest enne söömist loeti moslemite palve. See oli mingis mulle tundmatus keeles ning iga natukese aja tagant pidi aamen ütlema. Ma pidin ka seda viisakusest kaasa tegema. Seda ma olen igaljuhul tähele pannud, et moslemid kasutavad samuti sõna aamen palvetades, kuigi nad kasutavad seda enam-vähem iga palvejupikese lõpus, mitte ainult üks kord terve palve lõpus nagu kristlased. Veel lugesin ma ükskord natuke Koraani ning seal oli ka kohe alguses Aadama nimeline tegelane. Rohkem ei viitsinud eriti lugeda. Mulle on jäänud mulje, et Koraan on Piiblist inspireeritud, aga asjasse süvenenud ja uurinud ma (veel) ei ole.

Üks asi veel, mis siin on erinev minu Oregoni elust on see, et kui tulevad külalised, siis nemad minuga ega mina nendega eriti juttu ei tee. Ütleme ainult tere ja kuidas läheb ning see on enam-vähem kõik. Oregonis oli alati nii, et kui tulid külalised, siis tutvustati mind külalistele ning külalisi minule ning siis hakkasid külalised alati minu käest alati küsima Eesti kohta ning küsima, et kuidas USA-s meeldib ja kuidas muidu läheb. Siin minust keegi eriti välja ei tee. Mitte, et ma kurdaks, aga teistmoodi on lihtsalt. Samuti olid Oregonis enamik naabreid ning peretuttavaid vanemad inimesed - umbes 40-60 aastased ja isegi vanemad. Kõigi naabrite lapsed olid ka teismeliseeas. Siin on peretuttavad ja naabrid üldiselt umbes 30-ndates ning väikeste lastega.

Tänupühade toidulaual oli kohustuslik kalkun ning sada muud toitu. Ma kõiki ei proovinudki, sest liiga palju oli. Proovisin ainult minu jaoks huvitavamaid. Mulle kalkun üldse ei meeldi ja sõin ainult pisikese tükikese, et kontrollida, kas mulle ehk vahepeal kalkun meeldima pole hakanud. Ei ole hakanud. Ma ei mõista ameeriklaste kalkuniarmastust. Näen selles ainult praktilist poolt - suur lind ja jätkub suurele seltskonnale.Veel sain ära proovida ühe teise ameeriklaste tänupühade aegse lemmiktoidu - maguskartuli pudru vahukommidega. See on allpool oleva pildi peal ka näha. Alguses mõtlesin, et see küll hea ei saa olla, aga tegelikult oli see üks vähestest toitudest, mis mulle tõesti meeldis ning mida juurde võtsin peale mu enda tehtud kartulisalati. Need maguskartulid ja vahukommid sobisid imehästi kokku. See toit oli selline magus, aga mitte magustoit. Serveeriti koos muude põhitoitudega, mitte magustoiduna.

Väike valik meie tänupühade toitudest. Keegi tõi selle vürtsika kala-oapasteedi. Päris hea oli. Maguskartulipuder vahukommidega on all paremal.

Pereisa venna tehtud juustukook vaarikakeedisega. Minu lemmik, kuigi minu arvates see oli küll liigne vaev, et ta vaarikakeedise seest seemned välja sõelus.

Minu tehtud rummipallid.

Pereisa õe tehtud kõrvitsakuklid.

 Tänupühade järgne reede on kurikuulus Must Reede ehk Black Friday. Tegelikult algasid soodusmüügid juba neljapäeva õhtul ning pereisa vennad ning õde plaanisid pärast söömist Woodbury ostutänavale ostlema minna. Neljapäeva lõuna ajal sõitsid nad enda autoga juba Woodbury-sse, parkisid auto sinna ära ning pereisa tõi nad tagasi. Niimoodi reserveerisid nad endale parkimiskoha, et ei peaks seda õhtul otsima hakkama. Õhtul pidi pereisa nad Woodbury-sse viima ning seejärel peale ostmist läksid tulid nad enda juba lõuna ajal ära pargitud autoga koju. Mina olin varem Musta Reede kohta kuulnud igasuguseid hirmujutte ja eelmisel aastal Oregonis olles ma Mustal Reedel ostlemas ei käinud. Teate küll neid jutte ja videoklippe järjekordadest, mis moodustuvad juba 10 tundi enne poe avamist, inimeste surnuks tallamist jne. Kuna seekord oli mul võimalus korraks Must Reede ära näha ja siis kohe pereisaga tagasi tulla, siis otsustasin võimalust kasutada. Minema hakkasime umbes kell 9 õhtul, sest selleks ajaks olid enamus poode avatud. Kui me Woodbury-sse jõudsime, siis parkla oli küll pungil täis, aga mingeid suuri rahvamasse ma ei näinud. Otsustasin seega ikka Kohutava Trioga kaasa minna. Nimelt pereisa kutsub enda õde ja kahte venda Kohutavaks Trioks (Terrible Trio). Tõesti rahvast ei olnud tegelikult üldse nii palju kui ma ette olin kujutanud ning seega asusin mina ka ostlema. Inimesed olid viisakad, keegi ei trüginud, müüjad olid lõbusad. Osade poodide juures olid küll pikad järjekorrad, aga enamus poodidesse polnud järjekordi. Woodburys on peamiselt riidepoed ning isegi proovikabiinidesse polnud järjekordi! Käisin ühes poes 4 korda proovikabiinis riideid proovimas ja kunagi ei pidanud ootama. Allahindlused olid head. Mina ostsin endale portsu riideid American Eagle riidepoes, kus oli kogu kaup 50% odavam! Ühes riidepoes oli kogu kaup lausa 70%-lise allahindlusega. See oli ka naljakas, et vähemalt pool rahvast olid hiinlased (ja muidu asiaadid). Isegi teadaandeid valjuhääldist loeti inglise, hispaania ja hiina keeles. Mõtlesin, et kust kõik need hiinlased järsku välja ilmusid. Kesköö paiku asusime mina ja Kohutav Trio koduteele, kuigi tegelikult mõned poed alles avanesid keskööl. Ametlikult oli Must Reede ikka reedel. Pereisa käis Mustal Reedel Wal-Martis ja ta ütles, et polnud väga palju inimesi ega suuri järjekordi. Reede õhtul käisin ka veel Woodburys ning kõik oli umbes sama mis neljapäeva õhtulgi. Sain nende kahe päeva jooksul endale pooled riided ostetud, mis vaja. Nimelt mul on nimekiri asjadest, mida mul vaja oleks, aga mul jääb alati kõik ostmata, sest rahast on kahju. Nii ma olengi seni siin külma sügise läbi ajanud ühe paari teksade, ühe paari dressipükste ning põlvepikkuste suvepükstega. Nüüd ostsin endale 7 paari pükse igaks olukorraks ning ühe pluusi. Kulutasin ligi 163 dollarit (120 eurot) ning iga asja peale keskmiselt 20 dollarit (15 eurot). New Yorgis elades olen pidanud hakkama ostma soojaid riideid. Näiteks ma ei võtnud Eestist Oregoni kaasa ühtegi paari teksaid ega muidu soojaid pükse ning seal olles ei pidanud neid vajalikuks osta ka. Kahjuks tekkis mul ostlemisest tüdimus ning talvesaapad ning pidulikud riided jäidki Mustal Reedel ostmata.

Must Reede Woodbury poetänavas. Polnudki palju rahvast. Siin paistab väike, aga tegelikult on Woodburys umbes 200 poodi (lugesin kokku) ja ma liiklesin seal kaardiga, et mitte ära eksida.