Nende teadmiste põhjal on arusaadav, miks mu pere on nii tolerantne kristluse suhtes. Alguses oli see mulle üllatuseks, et nende laps käib katoliku kiriku sõimerühmas, kuigi nad ise on moslemid. Laps õpib seal paratamatult Jeesuse ning jõulude kohta ning laulab vahest kodus omaette Jeesusest laulukesi. Ema ja isa ei paista see üldse häirivat. Lapsel on mõned sõimerühmast saadud katoliku kiriku logoga särgid ka, mis talle vahest selga pannakse ja mingit probleemi pole. Ükskord pereema küsis minu käest, et kas ma käisin Oregonis kirikus ka ja kui ma ütlesin, et ma käisin baptisti kirikus, siis ta soovitas, et ma võiksin siin ka kirikus edasi käia. Veel on neil kodus sellised positiivsete sõnumitega pildid seina peal ja üks neist on lõik Piiblist. Ameerikas näen seda väga tihti, et inimestel on raamitult seina peal lõigud Piiblist või niisama head mõtteterad. Ma ei ole neilt veel küsinud, et kas nad teavad, et see jutt neil seina peal on Piiblist. See lõik on: "Armastus on kannatlik ja lahke. Armastus ei ole kade, see ei hoople, ei lähe ennast täis, ei käitu sündsusetult, ei taotle oma huve, ei ärritu. See ei pea arvet halva kohta. See ei tunne rõõmu ülekohtust, kuid rõõmustab koos tõega. See talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõiges". Kui ei tea, siis ei pruugi arvatagi, et see on Piiblist.
Kirjutan siis juba mormoonidest ka. Mormoonid usuvad samuti Piiblit ja kõike sellega seonduvat nagu teised kristlasedki. Mormooni usulahk sai alguse nii, et 19. sajandil elas USA-s mees nimega Joseph Smith, kes oli kristlane, aga ei teadnud, millise kirikuga ühineda. Tol ajal oli USA-s erinevate kristlike kirikute vahel palju tüli ja vaidlusi, et kuidas asjad peaksid olema. Joseph Smith nägi lõpuks nägemusi, kus Jumal käskis tal ehitada hoopis uued kirikud jne.
Võiks veel paljust kirjutada, sest siin USA-s olles olen justkui koguaeg ümbritsetud usklike inimestega ja paratamatult õpib usu kohta ning tekib huvi ise asju järele uurida. Oregonis oli nii ja nüüd New Yorgis ka. Võib-olla sellepärast, et mu pered on olnud usklikud. Samas paljud au pairid on ka usklikud, eriti Lõuna-Ameerika riikidest tulnud. Kui nendega räägin või nende Facebooki postitusi loen, siis ikka tuleb vahepeal mingit jumalateemat ka natuke sisse. See on nii erinev võrreldes Eestiga, kus usklikud on pigem haruldane nähtus.
Aga jah, enne enda New Yorgi perega tutvumist olid sõnad nagu Mohammed ja Allah eelarvamust tekitavad. Kui ma veel peret otsisin ja nägin, et pereisa ja lapse nimi on Mohammed, siis mõtlesin kohe, et mis usuhullud need küll on. Mõtlesin, et nende juurde küll ei lähe, aga tegin nendega huvi pärast siiski Skype intervjuu ära. Nad jätsid väga normaalse mulje ja nii ma siia sattusingi. See on naljakas, et kuigi nad on moslemid, on nad minu arvates tüüpilised New Yorgi ameeriklased (positiivses mõttes). Pidin täpsustuseks kirjutama, et New York, sest Oregonis olnud tüüpilised ameeriklased olid hoopis teistmoodi, kuigi minu silmis ka tüüpilised ameeriklased.
Igaljuhul minu jaoks oli see positiivne üllatus, et nii moslemid kui kristlased usuvad sama Jumalat. Ma usun Jumalat umbes 16. eluaastast saati, aga ei vaevunud ühegi religiooniga ühinema, sest neid on nii palju ja raske on midagi välja valida. Ei ole eriti vajadust ka tundnud. Samas nüüd USA-s olles olen avastanud, et kui huvitav tegelikult on Piibel. Varem tundus mulle, et seal on palju segast juttu, kuigi mõned asjad mulle meeldisid. Pärast Oregonis pühapäevakoolis ja piiblitundides käimist said paljud asjad selgemaks. Kui keegi sulle Piiblit ette loeb ja lahti seletab, sealhulgas tolleaegset kultuuri ning käskude ja keeldude päritolu ja põhjusi, siis on Piibel igati loogiline ja arusaadav. Mul ongi nüüd tekkinud arusaamine, et Piiblit ei saa lugeda nagu tavalist juturaamatut, et istun maha ja hakkan (algusest peale) lugema. Niimoodi tundub sealne jutt tõesti päris absurdne ja igav ka. Võiks veel palju kirjutada sellel teemal, aga praegu ei hakka.
Ma ei mäleta, et kas olen sellest kirjutanud, aga siinsamas Monroe kõrval on üks samasugune väikelinn nimega Kriyas Joel, kus elavad juudid. Neid on siin hästi palju ja nad kannavad teistsuguseid riideid. Nad kannavad kõik musta, meestel on sellised spetsiaalsed mütsid ning omamoodi soengustiil ning naised on ka alati musta pika seelikuga ja kaugelt ära tuntavad. Panin pildi ka. Täpselt sellised nad ongi. Naistest pilti ei leidnud. Ma nägin ükskord ühte meest jõusaalis trenni tegemas ning isegi seal ta kandis oma musta mütsikest ja valget pikkade käistega särki.
Ma lugesin Vikipeediast ka Kiryas Joel-i kohta ning päris omamoodi koht on. Kiryas Joel-i rahvaarv on 31 357 ning sealne peamine keel on jidiš. Siin Monroes ma näen ka vahest nende jidiši keelseid silte. Nad kasutavad hoopis teistsugust tähestikku. Siin on pilt ka.
 |
| Jidiš |
Sealse elanikkonna keskmine vanus on ainult 13.2, mis on USA väikseim! Neil on nimelt suured pered ja palju lapsi. Veel on selles linnakeses 2008 aasta andmetel terve riigi kohta kõige rohkem vaesust! Üle kahe kolmandiku elanikest elab allpool vaesuspiiri ja 40% rahvastikust saab toiduabi. Kes ei usu ja tahab ise lugeda: http://en.wikipedia.org/wiki/Kiryas_Joel,_New_York
