Orkaan Sandyst ja minu NYC ekskursioonist

Kontrollisin täna järele ja avastasin, et eelmises postituses mainitud napilt tehtud otsused on tegelikult üks levinud müüt. Tegelikult toimusid kõik need asjad teisiti. USA-l polnud kunagi hääletust saksa keele riigikeeleks valimise kohta jne. Veebileht, kus kõik lahti on seletatud, on siin: http://www.snopes.com/history/govern/onevote.asp See on inglise keeles ja ei pea klikkima. Panin selle lihtsalt igaks-juhuks siia eriti uudishimulikele.

Mina tegelesin täna terve päev uudiste jälgimisega Sandy nimelise orkaani kohta. CNN täna ainult sellest rääkiski. New York City börs ja metrood suleti ning tänavad olid tühjad. Nüüd jäängi vist iga päev telekat jälgima, sest tormist saavad telekanalid veel tükk aega pajatada. Nädala pärast on juba valimiste õhtu ja selgub uus president ning seda tahan ka kindlasti vaadata.

Uudistes öeldi, et 6,5 miljonit inimest on ilma elektrita 10 osariigis ja Washington DC-s. Tormituuli on tunda 23 osariigis. Gerli, kes on au pair Ohios, kirjutas, et naabrite aiatool lendas nende aeda. Päris uskumatu, et isegi Ohios on selline torm, kuigi Ohio on idarannikust nii kaugel.

Siin saab võrrelda, et kus asub New Jersey ja kus asub Ohio. Orkaani epitsenter maabus New Jersey rannas, aga tõsine torm oli Maine-st Põhja-Carolinani välja. New Jersey on pindalalt Eestist 2 korda väiksem, aga rahvaarv on 6 korda suurem (umbes 8 miljonit). New York City asub kohe New Jerseyst kirdes New Yorgi osariigis mere ääres, aga sellel kaardil pole linnu näidatud.

NYC on üleujutatud ja vahepeal oli linn täiesti pime. USA-s on Sandy tõttu hukkunud 13 inimest ja kariibi saartel 67 inimest. Ainuüksi tuule poolt tekitatud kahjustusi hinnatakse 3 miljardile dollarile. Sinna sisse pole isegi arvestatud üleujutuste poolt tekitatud kahju, kuid üleujutused tunduvad mulle kõige koledamad selle orkaani juures. Päris huvitav, et kuidas see kõik nüüd ära koristatakse ja kus need miljonid inimesed elama hakkavad! Ei kujuta ette, et kaua see asi kestab ning kuidas praegune ja tulevane president ette võtab. 

Ma käisin ka kaks kuud tagasi New Jerseys ja NYC-s. Mul on veel pildid postitamata - häbilugu. Mõtlen praegu, et kui ma veel Eestis olin, tundis minu vastu huvi 3 peret New Jerseyst ja kahega nendest rääkisin mitmeid kordi Skype-s. Väga napilt ei tulnud nendega kokkulepet ja tulin hoopis Oregoni. New York City-st, New Yorgi osariigist ja mõnest idaranniku osariigist veel oli peresid, kes minust huvitusid, aga nende vastu ei tundnud mina jälle erilist huvi. Vedas mul! Samas mõtlen, et huvitav, mida need pered praegu teevad ja need au pairid, kes nende juurde läksid.

NYC-st veel niipalju, et Eestist vaadates tundub see selline uhke ja glamuurne linn, aga seal kohapeal olles olin õnnelik, et ei pea seal oma aastat veetma. Esmamulje oli muidugi vägev, aga sellega harjus kiiresti ära. Ekskursioon oli super ja ekskursioonile tahaks jälle minna (meie giid oli ka väga lahe). Elamiseks tundus paraku üsna igav koht. Muidugi seal on igasugused restoranid ja muud lõbustused, aga ma ei oska neist eriti lugu pidada. Linn ise tundus üsna räpane ja hall. Seal olles ma ei saanud aru, et mille poolest näiteks Tartu kehvem on. Ausalt ka! Eestis olles ka NYC eriti ei tõmmanud mind au pairiks olemise kohana, aga olin õnnelik, et seda linna ekskursioonil näen. Minu jaoks kõige meeldejäävam elamus NYC-st oligi just see äratundmine, et see koht ei ole tegelikult midagi erilist. Eriliseks teevad selle ehk sealsed inimesed, mitte pilvelõhkujad või muud sellised materiaalsed asjad. Nägin seal hoonet, kus leiutati kiirabi; hoonet, kus alustati riiete masstootmist (mitte, et see väga hea oleks, aga innovatiivne küll ja omal ajal vajalik) jne. Sellised asjad avaldasid mulle muljet. Üldiselt jõudsin arusaamisele, et mulle meeldivad väikesed linnad ja loodus oluliselt rohkem. Isegi siin Salemis on põnevust ja põnevaid inimesi minu jaoks küllalt. Samas meie NYC giidi ei jõua ma ära kiita. Temast kirjutan millalgi veel. Enda esimestest USA muljetest kavatsen ka millalgi ikka kirjutada ja pilte postitada. 

Maavärinast, orkaanist, presidendivalimistest ja Pinterestist

Isa küsis täna, et kas ma maavärinat ka tundsin. Kanada läänerannikul oli maavärin, aga meie ei tundnud midagi. Kuu aega tagasi nägin Wal-Martis kuulutust, et oktoobris on üritus, kus harjutatakse käitumist maavärina korral. Mõtlesin sinna minna, aga unustasin ära. OMSI-s (Oregon Museum of Science and Industry) ehk Oregoni teadusmuuseumis kus ma ka kunagi käisin, oli selline masin, kus sai proovida, milline on umbes 6 palline maavärin. Selline maavärin oli Portlandis millalgi viimastel kümnenditel olnud. See oli selline, nagu ma maavärinat ette kujutasin. Maa lihtsalt rappus igas suunas. Pereisa ütles, et tema umbes 16-aastase siinoleku ajal pole ühtegi maavärinat olnud. Üleujutusi on küll olnud ja isegi meie majja on vist natuke vett tunginud. Peaks uurima, et kust see vesi üldse tuli. Ühtegi veekogu läheduses ei ole ja lund ka sajab ainult paaril päeval aastas.

Olen viimasel ajal vaadanud rohkem uudistekanaleid seoses presidendivalimistega. Täna näitas CNN-is peamiselt uudiseid USA idarannikule lähenevast Sandyks nimetatud orkaanist. Isegi New Yorgi aktsiaturg pandi või pannakse kinni selle pärast. NYC tänavad olevat harjumatult inimtühjad ja vaiksed ning mingitest piirkondadest evakueeriti inimesi. Igal esmaspäeval sõidavad teadupärast tulevased au pairid AuPairCare New Jersey-s toimuvale orientatsioonile, nagu minagi tegin 20. augustil. AuPairCare kuulutas, et homsed (esmaspäevased) lennud jäävad ära. Nende au pairide USA seiklus algab siis selliselt. Presidendidebatte olen ka nõudepesu kõrvalt vaadanud. Täna näitas CNN presidendikandidaatide (Mitt Romney ja Barack Obama) elust dokumentaalfilme. Need olid väga huvitavad. Ühest ajakirjast lugesin intervjuusid Michelle Obama ja Ann Romneyga ja need olid väga huvitavad. Täna nägin poes, et Oprah ajakirjas on ka intervjuud mõlema presidendikandidaadi ja nende peredega. Loodan seda raamatukogus lugeda. Üritan mitte üleliia raha kulutada. Ajakiri oli 4 dollarit ja 50 senti. Oprah on USA-s kuulus endanimelise jutusaate juht. Teda on nimetatud maailma kõige mõjukamaks naiseks ja ta on vist üks rikkamaid inimesi USA-s. Eestis kanal 11 näitas ka tema saadet ja tema ajakirja olen müügil näinud.

Vanaemale, vanaisale ja teistele, kes Oprah-t ei tea. See ongi see ajakirja kaas, millest ma räägin ja see naine ajakirja kaanel ongi Oprah ise.

Minu siinsest tutvusringkonnast tunduvad kõik olevat Mitt Romney toetajad. Francesega tulid valimised jutuks ja ta ütles, et postitas enda valiku juba ära. Tema ja tema abikaasa valisid Romney kasuks, kuigi nad ei olnud tegelikult kummastki kandidaadist eriti vaimustuses. Täna kirikus noorte jumalateenistusel räägiti natuke valimistest. Räägiti, kuidas võib tunduda, et ühe inimese hääl ei muuda midagi, aga kuidas üks hääl on minevikus olulisi asju otsustanud. Näiteks kunagi hääletati, et kas USA riigikeeleks saab inglise või saksa keel. Ühe häälega otsustati inglise keele kasuks. Ühe häälega otsustati Alaska ostmine. Ühe häälega otsustati, et Texasest saab USA osariik, mitte eraldi riik. Päris koomiline on mõelda, et Texas võiks olla eraldi riik. Kõik naersid selle peale. Ühe häälega sai Adolf Hitler võimule ja mingeid näiteid oli veel. Öeldi, et Oregonis on Obama tõenäoliselt populaarsem ja anti mõista, et kõik ikka valima läheks. Peeti justkui iseenesestmõistetavaks, et meile kõigile meeldib Romney rohkem. Mu pere tundub ka Romneyt eelistavad ja Romneyt toetavaid silte näen ka igal pool. Obamat toetavat silti olen vist ainult 2-3 kohas näinud. Nimelt siin paljud inimesed panevad enda maja ette enda eelistust näitavad plakatid ja autode küljes on ka vahest kleepse näha.

See pilt on päris ammu tehtud, siis kui ilmad veel päikeselised olid. Tegin pildi, sest keegi oli eriti hoogu läinud plakatitega ja see oli naljakas. Siin pole presidendivalimiste plakatit, aga on igasugused kohalike valimiste plakatid. Tagapool on palmid! Need on küll ainukesed palmid, mida ma Oregonis näinud olen. Banaanipuid olen ka inimeste aedades näinud. 

Postitasin Facebooki, et mul on Pinterest. Ema ja isa küsisid, et mis see Pinterest on. Pinterest on üks veebileht, kuhu saab koguda kõik endale meeldivad ideed, pildid, retseptid jne. Tegin endale Pinteresti konto pärast seda, kui teisipäevasel piibliuurimise õhtul tüdrukud hakkasid rääkima, et milliseid põnevaid asju nad on Pinterestist leidnud. Nad olid isegi mingisuguse Pinteresti peo korraldanud. Ma ei tea küll, mida see pidu endast täpselt kujutas. Igaljuhul kõigil oli Pinteresti konto ja siis ma läksin ka uurima, et mis see on. See konto on isegi USA presidendiproual Michelle Obamal, ja paljudel teistel kuulsustel. Minu konto on siin: http://pinterest.com/marimariii/pins/ Näiteks olen sealt leidnud nippe, kuidas teha vanast dressipluusist seljakott, millised on erinevad võimalused salli sidumiseks ja üldse kuidas ise igasuguseid asju teha ja meisterdada. Mulle meeldib, et saan sinna igasuguseid asju koguda ilma neid arvutisse või brauseri lemmikutesse salvestamata.

Mul on veel nii paljust kirjutada. Otsustasin pildid koos kirjeldustega homme Picasasse panna ja postitan siia lingi.

Sissejuhatus kõrvitsateole ja homsele Halloweeni peole

Tänase päeva ehk laupäeva veetsin kõrvitsasalatit tehes ja homseseks Halloweeni peoks kostüümi otsides. Halloween on alles 31. oktoobril, aga homme (pühapäeval) on mingisugune au pairide ja perede päev ja selle puhul on igal aastal Halloweeni pidu. Halloween on siin juba poolenisti kohal - poodides on juba mõnda aega olnud igasugused Halloweeni teemalised kaubad ja mõned majad on ära kaunistatud. Kaunistusteks on muidugi ämblikuvõrgud, kõrvitsalaternad, kummitused ja muu seesugune. Halloweeni värvid paistavad olevat oranž ja must, sest igasugused selleteemalised maiustused ja muu kraam on oranži ja musta värvikombinatsiooniga.

Homseseks peoks peab iga au pair viima ühe enda rahvustoidu. Ema pakkus välja kõrvitsasalati idee ja see oli väga hea mõte. Nüüd tegingi seda esimest korda ja tuli hästi välja. Kasutasin seda retsepti: http://kokkama.blogspot.com/2009/11/korvitsasalat.html ning ema näpunäiteid. Pereisa maitses ja ütles, et ta ei ole varem midagi sellist söönud, aga talle meeldis. Panen hiljem pilte ka ja kirjutan pikemalt kõigest.

Homme lõuna ajal ongi see pidu Portlandis (pühapäeva õhtul kella 21 kuni kesköö vahel Eesti aja järgi). Seal näen teisi au paire ja nende peresid. Ma ei olegi veel enamikke au paire näinud!

Sõidueksam

Logisin praegu sisse, et kirjutada enda muljeterohkest laupäevast, aga selle asemel avastasin, et peaks kõigepealt hoopis sõidueksamist kirjutama.

Sõidueksam oli reedel hommikul kell 11 minu aja järgi. Eesti aja järgi reede õhtul kell 21:00. Reede oli sajune päev ja hommikust õhtuni sadas vihma. Lastel oli koolist vaba päev. Õnneks oli keegi kirikust korraldanud lastele selleks päevaks matka ja meie poisid läksid ka. Hommikul kell üheksa läksid ja koju jõudsid õhtul pärast kella viit. Tagasi tulles olid nad väga heas tujus ja tundus, et matk meeldis. Matk oli Salemist 2 tunnise autosõidu kaugusel ja seal poiste sõnul eriti ei sadanud. Esmaspäeval on neil ka koolist vaba päev.

Selle pildi tegin eelmise päeva (uduse hommikuga alanud päeva) õhtul. Lihtsalt ilus oli.

Vaade minu toast laupäeval vihmase ilmaga.

Koristaja käis ka reedel. Seekord pärast tema koristamist ei olnudki puhastusvahendite haisu tunda. Pean temalt järgmine kord uurima, et mida ta nüüd kasutas. 

Sõidueksami tõttu tuli pereisa töölt korraks ära ja tuli minuga DMV-sse (Department of Motor Vehicles ehk nagu autoregistrikeskus Eestis) kaasa. Seal pidi näitama dokumente, maksma 9 dollarit ja siis autosse istuma ning eksami juhendit lugema. Juhendis oli kirjas, et mida kontrollitakse ja mille tõttu läbi kukutatakse (igasuguste tõsisemate ja ohtlike vigade eest nagu punase tule või STOP-märgi mitte märkamine jne). Iga väiksema vea eest võetakse punkte maha ja läbi saamiseks peab olema vähemalt 75% hästi. Sõidueksam kestiski umber 15 minutit nagu ma kuulnud olin. Eksamineerija oli üks paks ja tore naine. Sõidueksami lõpus rääkis ta mulle, mida ma paremini peaks tegema ja ütles, et sain eksamil läbi. Olin täpselt piiri peal - mu tulemus oli 75%. Punkte võtsid mul maha järgmised asjad:

• Ei teinud parempööret paremale äärekivile piisavalt lähedalt.
• Vahetult enne parempööret sõitis minu kõrvale vasakule üks auto ja ma ei kontrollinud uuesti, et ega ühtegi autot ei tule. Keeruline seletada ja ei tea, kas sai arusaadavalt öeldud.
• Peatusin enne parempööret, kui ei oleks pidanud peatuma. Kõik need vead olid erinevatel parempööretel, mitte ühel ja samal.
• Tagurdades pidi vaatama ainult üle õla, mitte tahavaatepeeglisse ja küljepeeglitesse. Mina vaatasin vaheldumisi kõikjale. Seda ei olnud liikluseeskirjas kirjas ka, et ainult üle õla peab vaatama. 
• Peatusin liiga järsult. Enda arvates ei peatunud liiga järsult, sest ma ikka arvestan taga sõitjatega. See, et keegi tagant sisse sõidab, on mul kujunenud viimasel ajal suurimaks hirmuks liikluses, aga eksamineerijale vist ei meeldinud, et peatumiste lõpus teda vahest jõnksutasin.

Oligi kõik. Pereisa ütles, et olen tema au pairidest esimene, kes eksamil esimese korraga läbi sai. Tal on varem olnud kolm au pairi. Ta säras õnnest terve ülejäänud aja ja see oli päris naljakas. Varsti peaks juhiloa ka kätte saama.

Õhtul otsustas pereisa, et minu õnnestunud sõidueksami puhul läheme jäätist sööma. Käisime Limeberry-s. See on samasugune koht, nagu Green Apple, millest millalgi varem kirjutasin. Tuli võtta tops ja lasta kraanist endale topsi jäätist. Igast kraanist tuli erineva maitsega jäätist ja sai panna milliseid ja kui palju tahtsid. Pärast sai peale panna igasuguseid marju ja maiustusi. Seejärel öeldi kaalu järgi hind. See oli mul juba kolmas sellises jäätisekohas käik. Eelmisest ei kirjutanud. Pärast erinevate maitsete proovimist olen jõudnud arusaamisele, et tavaline vanillijäätis maasikate või vaarikatega on mu lemmik. Kummikommid, šokolaadinööbid ja šokolaadikaste on ka head. 

Minu seekordne jäätis. Pildi peal pole näha vanillijäätist, sest see oli põhjas. Kollakas on kõrvitsapiruka maitseline jäätis, mis maitses hästi. Valge oli mingisugune hapu maitsega ja mulle üldse ei meeldinud (maitse nimi oli Original Tart inglise keeles). Peale panin maasikad, mustikad, šokolaadinööbid, kummikarud, kookoshelbed, šokolaadikastme, ühe piparmündikommi (pole pildil näha, aga mingi šokolaadiglasuuriga piparmündikomm, mida inglise keeles nimetatakse York), mingid imelikud kollased pallid. Kollased pallid läksid hammustades katki ja mingi mahl voolas välja.

Panen siia eelmises Limeberry-s käigust ka pildid.

Võtsin väikese topsiga proovimiseks vanillijäätist (Country Vanilla). See oli parim kõigist seniproovitutest.  Nüüd kolmandal käigul enam seda vanillijäätist ei olnud ja oli hoopis French Vanilla, mis oli ka hea, aga mulle tundub, et see eelmine oli parem.

Väljast oli selline.

Laupäevast ei jõuagi praegu kirjutada. Pean ära magama minema. 

Homne sõidueksam, tänane ilm

Homne sõidueksam

Reedel kell 11:00 minu aja järgi on mul sõidueksam! Eesti aja järgi reedel kell 21:00. Sõidueksami aja panin kohe pärast teooriaeksamit (17. septembril) kirja ja alles 12. oktoobriks sain aja. Järjekord oli ligi kuu aega. Lugesin ühe teise au pairi blogist, kuidas tema linnas saab kohe pärast teooriaeksamit sõidueksami teha ilma ette registreerimata. See oli vist Cinnicatis, Ohios. Eks ma siis kirjutan, kuidas läks.

Vaba aja postitused tulekul

Mul on endiselt nii paljust kirjutada, aga pole jõudnud. Isa helistas mulle eelmisel nädalal ja küsis, et mida ma siin vabal ajal teen. Ma ei mäleta, et mida ma vastasin, aga see ei kõlanud vist piisavalt huvitavalt, sest isa vastas selle peale, et ega seal Salemis vist eriti midagi teha ei ole. Ma ei teagi, mis on see huvitav, mis ka teistele huvitavalt kõlaks? Tegevusetuse või igavuse üle ma igastahes ei kurda. Mul on nimekiri asjadest, mida ma siin teinud olen ja mida tahaks teha ja kus käia, aga pole jõudnud blogida lihtsalt!

Eelmine blogipostitus oli mu tööpäevade kirjeldus ja edaspidi saan hakata blogima enda vabast ajast. Jeee!!!

Tänane ilm

Täna üllatas mind teistsugune ilm. Tavalise selge taeva ja päikesepaiste asemel oli udu ja pilvine ilm. Praegu on veel kell 11 hommikul ja eks näis, milliseks ilm õhtu poole kujuneb. Ilmaennustus ütleb, et homsest alates hakkab sadama. Pere ja naabrid on ka sellest rääkinud sel nädalal. See pidi ebaharilik olema, et nii kauaks ilusaid ilmu jätkub.

Meie maja ees täna kella 9 paiku hommikul.

Meie maja ees täna kella 9 paiku hommikul.

Vaade minu toa aknast täna kella 9 paiku hommikul.

Minu tööpäevade kirjeldus

Tööpäevadel (esmaspäevast reedeni):

• Olenevalt päevast 6-7 paiku - ärkan, söön hommikust ja arutame pereisaga, et mis päeval plaanis on ja mida ma tegema pean. Vaatan, et noorem poiss oma vitamiinid ära võtaks ja üldse õigeks ajaks valmis oleks. Nad ärkavad hommikuti ise ja hommikusöögi otsivad endale ka ise. Tavaliselt söövad hommikusöögihelbeid piimaga või nooremale poisile meeldib viimasel ajal röstsai maapähklivõi, moosi ja meega - kõige kolmega korraga. Röstsai ja helbed on gluteenivabad.
• 7:35 - lapsed lähevad kooli. Tunnid algavad kell 8. Tavaliselt naabrid viivad nad kooli koos enda lastega. Mina viin siis, kui meie lastel on vaja kella 7-ks minna - neil on osadel päevadel hommikul ansambli proov ja siis vaja 7-ks minna.
• Kella 8 paiku - pereisa läheb tööle. Mul on vaba aeg.
• 14:35 - Tööpäev algab. Lähen nooremale poisile kooli järele. Koju jõuame umbes kell kolm. Koju jõudes hakkab ta tavaliselt kohe enda trompetit mängima. Mina hakkan õhtusööki tegema. Natukese aja pärast küsin päevikut näha ja vaatan, mis tal koolitööks on. Siis ta teeb koolitööd.
• 16:05 - viin noorema poisi trenni (karate) ja toon vanema poisi koolist koju. Tal on trenn (mingisugune jooksutrenn) kohe pärast kooli koolimajas ja sellepärast ta tuleb hiljem koju. Nendel päevadel, kui nooremal poisil trenni pole, käime lihtsalt vanemal poisil järel. Koju jõudes jätkan söögitegemist. 
• 17:20 - lähen nooremale poisile järele.
• Umbes 18:00 - teen õhtusöögi lõpuni ja sööme õhtust. Seejärel pesen nõud, koristan kööki. Isa tuleb ka umbes sellel kellaajal koju, aga ta teeb endale eraldi söögi, sest ta jälgib treeneri antud dieeti. Lapsed lõpetavad sel ajal oma koolitööd või teevad, mis neile endile meeldib.
• Kaheksa ja üheksa vahel - mul saavad nõud pestud ja köök koristatud. Lapsed lähevad pessu ja magama. Ma sätin ka magama minema ja teen omi asju.

Laupäev:

• Teen lõunasöögi. See on ainuke kohustus laupäeviti. Pärast lõunasööki ja õhtusööki olen laupäeviti nõud ka ära pesnud. 

Pühapäev on vaba!

Nädalas tuleb kokku umbes 35 töötundi. See sisaldabki peamiselt söögitegemist, nõude pesemist, köögi koristamist ja natuke laste sõidutamist. Pesu pean ka korra nädalas pesema (pesumasinasse panema ja pärast kuivatisse). Kuivati on samasugune nagu pesumasingi. Triikima pesu ei pea, sest nad tulevad kuivatist piisavalt sirgena välja. Sel nädalal pidin poisid isa töö juurde ka sõidutama, sest isa viis nad arsti juurde kontrolli. Selline mu igapäevarutiin ongi.

Neljapäevad on palgapäevad.

Iga kahe nädala tagant käib neil koristaja ka. Neil on see sama koristaja juba üle viie aasta käinud! Tal on isegi maja võti olemas. Ta koristab siin umbes 4 tundi - peseb vannitoad puhtaks, võtab tolmu, peseb põrandad, vahetab voodiriided jne. Ma ei teagi, mida ta siin täpselt teeb, aga pärast on kõik ilus ja puhas ning on näha küll, et on koristatud. Vänge puhastusvahendite hais on ka majas tükk aega. Kui ma augustis siia tulin ja lastel oli koolivaheaeg, siis läksime endise au pairi ja lastega Portlandi teadusmuuseumisse. Nimelt lapsed tuleb koristustööde ajal majast eemal hoida. Nüüd on lapsed koristustööde ajal õnneks koolis.

Mida ma siin süüa teen

Mulle anti nimekiri poiste lemmiktoitudest ja olen viimasel ajal peamiselt sellest nimekirjast teinud toite. Neile meeldivad peamiselt igasugused tüüpilised mehhiko, itaalia ja hiina toidud. Retseptid anti mulle ka ja näidati ette, kuidas osasid toite teha, mida nad päris retsepti järgi ei tee või mis olid mulle täiesti tundmatud. Tavalist jahu, makarone ja saia-leiba ei saa lapsed süüa, aga nendest kõigest on eraldi gluteenivabad variandid olemas. Paljud toidud on nagunii gluteenivabad (ehk ei sisalda jahu või jahutooteid) ja seetõttu midagi keerulist neile toitude tegemises ei ole. Gluteenivabade toitude kokaraamatud on ka kodus. Poistele sobivad makaronid ostetakse poest, saia ja pitsataigna teen ise - kodus on spetsiaalsed jahud olemas. Magusaid kooke olen ka teinud.

Üldiselt nad söövad kõike ja ei pirtsuta. Nooremale poisile ei meeldi seened. Vanemale ei meeldi tuunikala ja brokkoli ning muud rohelist värvi juurviljad. Selle kõik olen pereisa või endise au pairi käest teada saanud, sest poisid ise ei näita eriti välja, et kas neile miski meeldib või mitte. Vahepeal selle järgi saab aru, et kas võetakse juurde või mitte. Näiteks alguses ma ei teadnud, et nooremale poisile seened ei meeldi ja tegin seentega toite. Ta sõi alati. Ükskord küsisin ka, et kas meeldib ja kas tahab teinekord jälle seda toitu ning ta vastas, et jaa. Pärast sain teistelt teada, et ta ei söö seentega toite ja talle ei meeldi seened. Näiteks koolisööklas neil on valida hiina toidu vahel ja tacode vahel (mehhiko toit). Noorem poiss valib koolisööklas alati tacod, sest hiina toidu sees on seened. Samuti juhtus vanema poisiga, kui tegin tuunikalaga omleti ja poiss sõi, aga pärast mulle öeldi, et talle ei meeldi tuunikala. Sellest ma ei olegi aru saanud, et miks nad mulle kunagi enda eelistusi ei ütle. Kui küsin neilt, et mida nad õhtusöögiks tahavad, siis neil ei ole kunagi mingit soovi. Vahest olen andnud neile kokaraamatu ja öelnud, et valigu sealt midagi välja, aga ainult esimesel korral nad tegid seda ja siis ka mitte eriti innukalt. Sellest ei oska ma muud järeldada kui, et neil on enam-vähem ükskõik mida süüa, peaasi, et kõht täis oleks. Olen siiski peamiselt teinud nende lemmiktoite nüüd. Neid on päris palju ja teha saab ka kõike erinevat moodi. Näiteks igasugused erinevad vokid jne.

Eelmise postituse jätk (põnev jutuajamine Tanjaga)

Au pairide kohviõhtul sain osade au pairidega tuttavaks. Seal oli vähe rahvast (umbes 15 inimest), sest au pairid olid just paar päeva tagasi käinud koos Seaside nimelises linnakeses. Seal oli helikopterisõit, mererannas käik ja muu selline. Mina seal ei käinud seekord, sest oli muud tegemist. Kohviõhtu oli endise au pairi viimane kokkusaamine au pairidega. Selle 15 inimese hulgas olid ka endised au pairid ja mõned au pairid teistest agentuuridest. Viimased rääkisid, et nende piirkonna tugiisik ei korralda nii ägedaid kokkusaamisi või nii tihti ja seetõttu on nad avastanud meie kokkutulekud.

Minu kõige huvitavam jutuajamine oli Tanjaga. Tanja (meie tugiisik) on Horvaatiast ja ta oli au pair San Fransisco linnas Kalifornias. Ta ongi nüüd USA-s elanud ja ta on vist 36 aastane, kui ma õigesti mäletan. Tanja rääkis enda kogemustest au pairina. San Fransiscos oli ta kohanud paljusid kuulsusi. Au Pairina elas ta samal tänaval Carlos Santana (kuulus kitarrist) ja George Lucasega (Tähesõdade filmide looja). Kui ta juba ise San Fransiscos elas, siis tema või tema mees, ei mäleta täpselt kumb, töötas kohvikus, kus Metallica liikmed peaaegu iga päev hommikust käisid söömas. Päris äge! Alguses elaski Tanja San Fransiscos ja oli seal au pairide tugiisik, aga mõni aasta tagasi kolis Oregoni ning siin ta nüüd ongi. Tanja rääkis, et San Fransiscos olid paljud inimesed üsna materialistlikud ja seal oli raske sõpru leida. Seal olid inimesed kippunud uhkustama enda staatusega ja rahaga ning polnud nii sõbralikud. Näiteks Tanja rääkis, et kui au pairidel oli mingisugune probleem perega või tahtsid perevahetust, siis pered vahest ei mõistnud, kuidas au pair saab millegi üle kurta kui "San Fransisco on ju kõige ägedam koht maailmas". Tanja rääkis, et talle meeldib Oregonis rohkem, sest siin on tema arvates ilusam, on palju metsikut loodust ja rohelust. Oregonis on tema sõnul ka palju lihtsam sõpru ja tuttavaid leida. Ta ütles, et ta leidis siin kolme või viie (ei mäleta, kas oli kolm või viis) kuu jooksul rohkem sõpru ja tuttavaid, kui San Fransiscos elatud aastate jooksul kokku.

Veel rääkis Tanja põnevatest kohtadest Oregonis. Nendest räägib ta iga kord tegelikult, aga pole jõudnud veel kirjutada. Mõtlesingi teha blogipostituse põnevatest kohtadest, kus tahaks käia. Seekord rääkis Tanja, et Oregonis filmitakse palju filme. Näiteks Videviku saaga filmid on peamiselt Oregonis filmitud, lausa siinsamas Portlandi ja Salemi lähedal. Kuna vanaema ja vanaisa tõenäoliselt seda filmi ei tea, siis kirjutan, et tegemist on ühe väga populaarse raamatu ja filmiga. Ma olen selle filmide sarja esimest osa näinud. Siin on ka link, kus on kirjas need kohad ja mõned pildid nendest: http://www.movie-locations.com/movies/t/Twilight.html Klikkima ei pea! Veel korraldatakse ekskursioone Videviku filmi võttekohtadele ja see tundub olevat ka niisama looduse uudistamiseks hea ekskursioon. Veebileht on siin: http://www.twilightfantours.com/ Klikkima jälle ei pea. Tanja soovitaski otsida internetist kuulsad kohti Oregonis ja peakski seda tegema nüüd.

Septembrikuine au pairide kohviõhtu - minu esimene

Teisipäeval, 18. septembril ehk umbes kaks nädalat tagasi oli minu esimene au pairide kohviõhtu. See toimub kord kuus Portlandis ja käisime seal koos endise au pairiga. Panen siia pildid. Järgmine kohviõhtu on 8. oktoobril ja mingis muus kohvikus kus pakutakse jogurtijäätist ka (frozen yoghurt). Ma ei tea, kas lähen. Tundub üsna mõttetu sõita tööpäeva õhtul tund aega Portlandi ja tund aega tagasi lihtsalt selleks, et korraks teiste au pairidega kohtuda. Enamus au paire on Portlandis ja sellepärast toimuvadki kohtumised seal. Portlandist väljas asuvates linnades on siiski ka mõned au pairid. Seega ma pole ainuke, kes on üksinda eraldi linnas. 21. oktoobril on au pairide ja perede ühine pidu kuhu mina ja pere läheme. Ootan seda juba. Seal näen teisi au paire ja nende peresid. Pidu on Halloweeni teemaline ja sinna tuleb minna kostümeeritult ning võtta kaasa enda kodumaale omane toit. Parim kostüüm valitakse välja ka. Pean nüüd mõtlema, milline eesti toit kaasa võtta. Kõik soovitused on teretulnud.

Piltidel olev au pairide kokkusaamine oli täitsa huvitav. Sellest tahaks rohkem kirjutada, aga praegu ei jõua. Rääkisin palju Tanjaga ja sain tema käest palju põnevat teada. Veel rääkisin ühe tüdrukuga El Salvadorist ja tüdrukutega Saksamaalt, Makedooniast, Tšehhist. El Salvadorist pärit tüdruk rääkis, et tema kodumaa pidi olema USA-ga väga sarnane, sest asub USA lähedal. Hooned jms. olevat kõik samasugused ja rahana kasutavad ka USA dollareid. Ainult inglise keele asemel on hispaania keel. See oli minu jaoks üllatav. Praegu Vikipeediast lugesin, et El Salvador on kõige väiksem ja kõige tihedamalt asustatud riik Kesk-Ameerikas.

Video Portlandi sõidust. Meie abimees GPS on ka video lõpus näha. 

Naerunägu põllu peal. See on siin Salemis olnud juba augustist saati, aga nüüd lõpuks õnnestus pildile saada.

Lihtsalt maantee peal.

USA-s on autode numbrimärgile kirjutatud osariik. Nii näeb kohe ära, millisest osariigist keegi tulnud on. Hakkasin pilte tegema. Eelmisel Portlandis käigul nägin teistest osariikidest peamiselt Washingtoni ja Idaho numbrimärke. Ühte Nevada  (see osariik, kus asub Las Vegas) numbrimärki nägin ka. Seekord nägin peale Oregoni ja Washingtoni numbrimärkide peamiselt Kalifornia ja Arizona omi. Kõige rohkem on muidugi Oregoni numbrimärke ja järgmisena Washingtoni numbrimärke, sest Washington on kõige lähemal Portlandile ja Salemile. Peamiselt naaberosariikide numbrimärgid seega. Kaugemalt polegi vist kedagi näinud veel. Täpsustuseks, et president ja valge maja ei asu selles Washingtoni osariigis vaid Washington D.C.-s, mis on hoopis idarannikul üks eraldi koht. Sellel pildil on Kalifornia numbrimärgiga auto.

Arizona numbrimärk, mis ei jäänud kahjuks eriti pildile.

Oregoni numbrimärk! Neid numbrimärke on erinevate piltidega. Sellel numbrimärgil on järv nimega Crater Lake, mis on üks väga lahe koht ja kuhu tahan minna. Kõige populaarsem on mingisuguse puuga Oregoni numbrimärk. Ei teagi, mis puu see on. DMV-s nägin ka, milliste erinevate kujunduste vahel saavad inimesed valida.

GPS, mis näitab meile teed ja ütleb, kuhu peab keerama.

Päris hirmus oli parkida, kui autoaknast avaneb selline vaade.

Väljast vaadates ei olnudki nii hirmus. Tegime väikese peatuse, et üks kolmas au pair peale korjata. 

See ongi see auto, millega nüüd sõidan.

See oligi meie kokkusaamiskoht.

Kohvik. Ma ostsin kuuma šokolaadi ehk kakao põhimõtteliselt. Ma ei teagi, mis neil vahet on. Hinda ei mäleta. Umbes 3-4 dollarit oli vist.

Kohviku taga oli suur tiik partidega. Üks part jäi pildile ka. Liiga pime oli piltide tegemiseks.

Hilja õhtul kohviku ees.

Nii vähe ma Portlandi nägingi. See oli mingisugune Portlandi ääreala alles (Tigard). Koju sõitsin pool teed mina. Sain proovida Salemi ja Portlandi vahelisel maanteel sõitmist. Kiiruspiirang on seal 60-65 mph ehk umbes 100-105 km/h. Ei olnud midagi rasket.