Tänupühad ja Must Reede

Neljapäeval 28. novembril olid USA-s tänupühad. Siinne pere tähistas seda päris suurelt. Pereisa kaks venda ning õde tulid külla ning üks teine pere ka. Terve kolmapäev ning neljapäev valmistati toite. Mul oli plaanis teha marineeritud kõrvitsad, aga ühesti poest ma enam kõrvitsaid ei leidnud. Väga kahju oli. Oleks pidanud juba Halloweeni ajal (kuu aega tagasi) kõrvitsa ette ära ostma. Seega tegin lihtsalt kartulisalati ja rummipallid. Need meeldisid kõigile ja pereisa tahab esmaspäeval mu kartulisalatit ja rummipalle töö juurde ka kaasa võtta töökaaslastele pakkumiseks.
Toiduvalmistamise ajal tuli taustaks nigeeria räppmuusikat (pereisa kuulab meil seda) ning osad külalised vaatasid telekast mingit nigeeria seebiooperit. Nimelt elutoa ning köögi vahel ei ole seina, elutoas olev telekas on hästi suur ning köögis süüa tehes saab ka telekat vaadata. Nii oli Oregoni pere majas ja on siin ka. Ükskord vaatasid ühed külalised saadet, kus üks maruvihase olemisega aafriklasest moslem pidas jutlust sellest, kuidas naised peaksid sündsalt riides käima ning vahelduseks luges mingis võõras keeles Koraani ka. Külalised vaatavad alati mingeid omapäraseid saateid siin. Neljapäeva õhtuks oli meil valmis suur hulk toitu ning külla tuli veel rahvast. Ligi 20 külalist oli kokku lisaks meie endi. Kõik olid afroameeriklased peale minu. Veel paistis, et (enam-vähem) kõik peale minu olid moslemid, sest enne söömist loeti moslemite palve. See oli mingis mulle tundmatus keeles ning iga natukese aja tagant pidi aamen ütlema. Ma pidin ka seda viisakusest kaasa tegema. Seda ma olen igaljuhul tähele pannud, et moslemid kasutavad samuti sõna aamen palvetades, kuigi nad kasutavad seda enam-vähem iga palvejupikese lõpus, mitte ainult üks kord terve palve lõpus nagu kristlased. Veel lugesin ma ükskord natuke Koraani ning seal oli ka kohe alguses Aadama nimeline tegelane. Rohkem ei viitsinud eriti lugeda. Mulle on jäänud mulje, et Koraan on Piiblist inspireeritud, aga asjasse süvenenud ja uurinud ma (veel) ei ole.

Üks asi veel, mis siin on erinev minu Oregoni elust on see, et kui tulevad külalised, siis nemad minuga ega mina nendega eriti juttu ei tee. Ütleme ainult tere ja kuidas läheb ning see on enam-vähem kõik. Oregonis oli alati nii, et kui tulid külalised, siis tutvustati mind külalistele ning külalisi minule ning siis hakkasid külalised alati minu käest alati küsima Eesti kohta ning küsima, et kuidas USA-s meeldib ja kuidas muidu läheb. Siin minust keegi eriti välja ei tee. Mitte, et ma kurdaks, aga teistmoodi on lihtsalt. Samuti olid Oregonis enamik naabreid ning peretuttavaid vanemad inimesed - umbes 40-60 aastased ja isegi vanemad. Kõigi naabrite lapsed olid ka teismeliseeas. Siin on peretuttavad ja naabrid üldiselt umbes 30-ndates ning väikeste lastega.

Tänupühade toidulaual oli kohustuslik kalkun ning sada muud toitu. Ma kõiki ei proovinudki, sest liiga palju oli. Proovisin ainult minu jaoks huvitavamaid. Mulle kalkun üldse ei meeldi ja sõin ainult pisikese tükikese, et kontrollida, kas mulle ehk vahepeal kalkun meeldima pole hakanud. Ei ole hakanud. Ma ei mõista ameeriklaste kalkuniarmastust. Näen selles ainult praktilist poolt - suur lind ja jätkub suurele seltskonnale.Veel sain ära proovida ühe teise ameeriklaste tänupühade aegse lemmiktoidu - maguskartuli pudru vahukommidega. See on allpool oleva pildi peal ka näha. Alguses mõtlesin, et see küll hea ei saa olla, aga tegelikult oli see üks vähestest toitudest, mis mulle tõesti meeldis ning mida juurde võtsin peale mu enda tehtud kartulisalati. Need maguskartulid ja vahukommid sobisid imehästi kokku. See toit oli selline magus, aga mitte magustoit. Serveeriti koos muude põhitoitudega, mitte magustoiduna.

Väike valik meie tänupühade toitudest. Keegi tõi selle vürtsika kala-oapasteedi. Päris hea oli. Maguskartulipuder vahukommidega on all paremal.

Pereisa venna tehtud juustukook vaarikakeedisega. Minu lemmik, kuigi minu arvates see oli küll liigne vaev, et ta vaarikakeedise seest seemned välja sõelus.

Minu tehtud rummipallid.

Pereisa õe tehtud kõrvitsakuklid.

 Tänupühade järgne reede on kurikuulus Must Reede ehk Black Friday. Tegelikult algasid soodusmüügid juba neljapäeva õhtul ning pereisa vennad ning õde plaanisid pärast söömist Woodbury ostutänavale ostlema minna. Neljapäeva lõuna ajal sõitsid nad enda autoga juba Woodbury-sse, parkisid auto sinna ära ning pereisa tõi nad tagasi. Niimoodi reserveerisid nad endale parkimiskoha, et ei peaks seda õhtul otsima hakkama. Õhtul pidi pereisa nad Woodbury-sse viima ning seejärel peale ostmist läksid tulid nad enda juba lõuna ajal ära pargitud autoga koju. Mina olin varem Musta Reede kohta kuulnud igasuguseid hirmujutte ja eelmisel aastal Oregonis olles ma Mustal Reedel ostlemas ei käinud. Teate küll neid jutte ja videoklippe järjekordadest, mis moodustuvad juba 10 tundi enne poe avamist, inimeste surnuks tallamist jne. Kuna seekord oli mul võimalus korraks Must Reede ära näha ja siis kohe pereisaga tagasi tulla, siis otsustasin võimalust kasutada. Minema hakkasime umbes kell 9 õhtul, sest selleks ajaks olid enamus poode avatud. Kui me Woodbury-sse jõudsime, siis parkla oli küll pungil täis, aga mingeid suuri rahvamasse ma ei näinud. Otsustasin seega ikka Kohutava Trioga kaasa minna. Nimelt pereisa kutsub enda õde ja kahte venda Kohutavaks Trioks (Terrible Trio). Tõesti rahvast ei olnud tegelikult üldse nii palju kui ma ette olin kujutanud ning seega asusin mina ka ostlema. Inimesed olid viisakad, keegi ei trüginud, müüjad olid lõbusad. Osade poodide juures olid küll pikad järjekorrad, aga enamus poodidesse polnud järjekordi. Woodburys on peamiselt riidepoed ning isegi proovikabiinidesse polnud järjekordi! Käisin ühes poes 4 korda proovikabiinis riideid proovimas ja kunagi ei pidanud ootama. Allahindlused olid head. Mina ostsin endale portsu riideid American Eagle riidepoes, kus oli kogu kaup 50% odavam! Ühes riidepoes oli kogu kaup lausa 70%-lise allahindlusega. See oli ka naljakas, et vähemalt pool rahvast olid hiinlased (ja muidu asiaadid). Isegi teadaandeid valjuhääldist loeti inglise, hispaania ja hiina keeles. Mõtlesin, et kust kõik need hiinlased järsku välja ilmusid. Kesköö paiku asusime mina ja Kohutav Trio koduteele, kuigi tegelikult mõned poed alles avanesid keskööl. Ametlikult oli Must Reede ikka reedel. Pereisa käis Mustal Reedel Wal-Martis ja ta ütles, et polnud väga palju inimesi ega suuri järjekordi. Reede õhtul käisin ka veel Woodburys ning kõik oli umbes sama mis neljapäeva õhtulgi. Sain nende kahe päeva jooksul endale pooled riided ostetud, mis vaja. Nimelt mul on nimekiri asjadest, mida mul vaja oleks, aga mul jääb alati kõik ostmata, sest rahast on kahju. Nii ma olengi seni siin külma sügise läbi ajanud ühe paari teksade, ühe paari dressipükste ning põlvepikkuste suvepükstega. Nüüd ostsin endale 7 paari pükse igaks olukorraks ning ühe pluusi. Kulutasin ligi 163 dollarit (120 eurot) ning iga asja peale keskmiselt 20 dollarit (15 eurot). New Yorgis elades olen pidanud hakkama ostma soojaid riideid. Näiteks ma ei võtnud Eestist Oregoni kaasa ühtegi paari teksaid ega muidu soojaid pükse ning seal olles ei pidanud neid vajalikuks osta ka. Kahjuks tekkis mul ostlemisest tüdimus ning talvesaapad ning pidulikud riided jäidki Mustal Reedel ostmata.

Must Reede Woodbury poetänavas. Polnudki palju rahvast. Siin paistab väike, aga tegelikult on Woodburys umbes 200 poodi (lugesin kokku) ja ma liiklesin seal kaardiga, et mitte ära eksida.

Minu kodused burritod

Minu tehtud burritod. Ühed mu lemmiktoidud siin.

Täisterajahust tortilla, guacamole, sibul, kana, roheline salat, oad, paprika, juust. Pärast panin veel salsat ka peale natuke ja rullisin kokku. Mulle ikka meeldib nii palju asju kuhjata tortilla peale, et pärast annab vaevu kokku rullida.

Guacamole: pudruks tehtud avokaado, sinna sisse segatud natuke sidrunimahla, soola ja pipart ning tükeldatud sibulat. Võib veel lisada kuubikuteks tükeldatud tomatit ja igasuguseid muid lisandeid.

Spinatitortilla, hapukoor, hakkliha, riis, paprika, juust, salsa.

Tortilla, liha, ja oad peavad muidugi olema soojad. Salat, paprika, guacamole/hapukoor ja salsa on külmad.
Võib teha ka hoopis salati ja siis pole tortillat vajagi. Kuhjad lihtsalt rohelist salatit ning laod muud komponendid peale.

Minu lemmiktäidis on hetkel roheline salat või spinat, hakkliha, oad, paprika, juust, guacamole ja salsa (ehk siis enamik asju välja arvatud kana ja riis).

Vaateid minu aknast New Yorgis

Mu toal on neli akent - kaks idapoolset ja kaks põhjapoolset. Panin siia läbi akende tehtud pilte. Piltidele klikkides näeb suuremalt.

Vaade põhjapoolsetest akendest

Vaade põhjapoolsetest akendest. Neid kõrvalmaja naabreid ma tunnen. Siin on nende maaparandustööd ka näha, millest edaspidi juttu tuleb. Sellele pildile jäi putukavõrk ka peale. Nii Oregonis kui ka siin New Yorgis on majal kõik aknad kaetud putukavõrguga. Kaugemal paremal pool oleval majale pandi hiljuti päikesepaneelid katusele.

Vaade idapoolsetest akendest. Neid naabreid ma juba tunnen.

Need on ühed põhilised linnud, keda enda aknast ringi lendamas näen. Mul õnnestus pilti ka teha.

Metsikud kalkunid on siin tavaline nähtus. See pilt on tehtud köögiaknast. Nad käivad siin aedades jalutamas vahest.

Terve pere: ema, isa ja 6 poega. Nägin neid iga päev meie aias jalutamas, aga siis hakkasid naabrid maaparandustöid tegema ja see vist hirmutas selle seltskonna minema.

Metskitsed. Neile meeldib põhjapoolsete naabrite aeda külastada. Siin on naabrite maaparandustööd ka näha. Selle pildi tegin enda toa aknast ühel nädalavahetusel kella 12 paiku päeval.

Niisama mõtted

Vaatasin praegu, et viimane postitus enne tänast halbade kogemuste postitust on tehtud augustis 2013. Olin üllatunud, sest mulle endale tundus, et ma pole ikka kuude kaupa siia postitanud. August 2013 oli mu viimane kuu Oregonis.

Selle Oregoni ilmateate peaks ka ära muutma New Yorgi omaks, aga huvitav on vaadata, et mis ilm praegu Oregonis on. Ma olen tegelikult üllatunud, et Oregonis on praegu samad temperatuurid ja ilm, mis New Yorgis. Oh Oregon, maapealne paradiis!

Halvad kogemused (rämpstoidu-eri)

- Eksitavad ahvatlused (Oregonis)
USA-s saan ma kuidagi eriti tihti toidukaupadega petta. Igasugune toit on tihtipeale väga kavalalt pakendatud või hästi reklaamitud ning pärast paki avamist või maitsmist olen täiesti pettunud. Näiteks üks trikk, mille õnge ma kipun minema on see, kui nätsu või jogurtit reklaamitakse olevat maasikakoogi, sidrunikoogi vms põneva maitsega. Näiteks ostsin nätsu, mille pakendil ilutses strawberry shortcake ehk mingisugune maasikatega vahukoorekukli taoline asi. Tundus mingi eriti põnev näts. Tegelikult polnud vahukoorekukli maitset üldse ning maasikamaitse oli ka alla keskmise. Veel osteti Oregoni peres alati igasuguseid põneva maitsega jogurteid. Need olid ka alati pettumus. Näiteks maasika juustukoogi jogurt oli lihtsalt mingi maasikakeemia maitseline ning juustukoogist võis ainult und näha. Ma ikka ootasin, et mingid küpsisetükid oleks sees. Pealegi maitsesid selle jogurtiga identselt veel maasika-valge šokolaadi jogurt ning tavaline maasikajogurt. Lihtsalt pakend oli erineva pildiga! Eesti jogurtid olid ikka imehead (eriti rukkileiva-pähklijogurt, ahjuõuna jogurt, jõhvikajogurt) võrreldes sellega, millega siin USA-s olen kokku puutunud. Olen siin ka saanud häid jogurteid, aga siiski nimetatud eesti jogurtid on üle kõige. Veel juhtus näiteks, et ostsime paki makarone ning pakendit avades avastasime, et makarone on karbis vaevalt pool karbi suurusest!

- Taco Bell (Oregonis)
Reklaamis rääkis mingi tuntud kokk, et kui head on Taco Belli burritod ning need nägid väga maitsvad välja ka. Kui ise Taco Bellis ära käisin, siis see oli täielik pettumus. Teist korda ei tahaks nii maitsetut ja igavat burritot. Mul oleks burritodest väga halb mulje jäänud, aga õnneks olin varem kodus tehtud burritot söönud ning see oli väga hea. Mõtlesin, et mis neid inimesi sinna Taco Belli tõmbab ja kuidas see firma üldse konkurentsis püsib. Samas kui ma ükskord ühtede erinevatest Lõuna-Ameerika riikidest pärit au pairidega pika autosõidu ajal vahepeatust ja söögikohta valisime, siis nemad tahtsid kindlasti Taco Belli minna. Ma küsisin, et kas nad on varem Taco Bellis käinud, sest arvasin, et nad ei ole. Nad vastasid, et nad on seal varem käinud. Mõtlesin siis, et annan Taco Bellile teise võimaluse. Minu arvamus Taco Bellist pärast seda käiku ei muutunud, aga need teised au pairid paistsid küll rahul olevat. Ma ei tea... See oli see kord, kui me Mt. Hood-i juures matkamas käisime.

- Teenindus USA-s (nii Oregonis kui New Yorgis).
Ma ei tea, kas ma olen USA "hea" teenidusega ära harjunud või mis, aga ma ütleks, et enamasti kogen täiesti keskpärast teenindust. Piisavalt tihti kohtan lausa ülbeid või ebameeldivaid teenindajaid. Samas olen kogenud täiesti tavalistes kohtades (Jamba Juice, Barnes & Noble raamatupood) nii head teenindust, et terveks eluks jääb meelde. Jamba Juice-is on minu kogemuse põhjal tihti silmapaistvalt äge teenindus. Kahjuks sealsed smuutid mind eriti ei tõmba (enam).

- Wal-Mart (New York)
Otsustasin täna (laupäeva) õhtul Wal-Marti minna ning see osutus üsna kehvaks ideeks. Kassajärjekorrad olid väga pikad. Tulid meelde Selveri ja teiste toidupoodide pikad järjekorrad Eestis. Wal-Mart on tegelikult tuntud kehvade töötingimuste poolest ning Tayo väldib meelega Wal-Marti, sest seal koheldakse töötajaid halvasti. See vist aitab neil hindu nii imeodavad hoida.

- Maisihelbete defitsiit (New Yorgis)
Tahtsime osta maisihelbeid ning kahes suures toidupoes polnud tavalisi maisihelbeid! Üks oli isegi suure hulgilao moodi pood ja mida ei olnud olid tavalised maisihelbed! Ennekuulmatu! Tuhksuhkruga maisihelbeid ning igasuguseid suhkruga üle puistatuid krõbuskeid oli küll kümneid eri sorte. Nüüd ma kuulsin pereisa käest, et Kellogs enam ei toodagi tavalisi maisihelbeid! Kuidas see küll juhtus?

- Kakao defitsiit (New Yorgis)
Veel otsisin nendest samadest poodidest tavalist kakaopulbrit. Mõlemad poed on suured toidupoed ja mida ma tikutulega kakaojookide riiulitelt taga otsisin, oli tavaline kakaopulber! Ühes poes ei olnudki, kuigi igasuguseid Nesquiki tüüpi kakaojooke oli rohkem kui küll. Selles hulgilao moodi poes küsisin ühe poe töötaja käest ning tema ka ei leidnud kakaopulbrit. Ta arvas üldse, et kakaopulbrit tõenäoliselt muude kakaotoodete riiulitelt ei leia ja pigem peaks otsima "specialty food" poodidest. "Specialty food" poed on sellised, kus müüakse igasuguseid eksootilisi ja peeneid toiduaineid ning vürtse. Minu arvates see on liig mis liig, kui lihtsat kakaopulbrit tavalises toidupoes ei ole. Millega need ameeriklased siis oma oh-kui-populaarseid brownie-sid ja šokolaadimuffineid küpsetavad? Otsisin veel ise edasi ja siis ikka leidsin ühe tavalise kakaopulbri ka sealtsamast kakaojookide riiulist.

Nüüd sai palju rämpstoidust kirjutatud. Õigete toiduainetega (juurviljad, munad jne) meenuvad pigem head kogemused, millest ehk kirjutan hiljem.

Gerli tähelepanekud USA-st minu kommentaaridega

Gerli kirjutas enda blogisse üles 18 tähelepanekut USA-st. Kopeerisin need siia ja panin alla juurde enda kommentaarid. Gerli postituse võib leida ka siit: http://gerliusas.blogspot.com/2013/08/paar-paeva-zuri-hotellis-lisa.html

1) Pärast telesarja algusmuusikat tuleb alati reklaam.
Ei ole tähele pannud. Ei mäletagi, millal viimati telekat vaatasin, kahjuks. 
2) Telefoninumbrid on näiteks 1-800-FOTO ja kui helistad, kirjutad saajaks samamoodi ning sõna foto muutub numbriteks automaatselt.
Mulle tekitas see alguses segadust. Tegelikult väga lihtne süsteem. Nimelt kui vaadata enda mobiili klaviatuuri, siis igale numbrile vastab 3 tähte tähestikust. Näiteks number 2 all on ABC, number 3 all DEF jne. Kui telefoninumber on 1-800-FOTO, siis vajutad tähtede asemel neid numbreid, mille all need tähed on. Näiteks 1-800-FOTO oleks 1-800-3686. Firmad teevad vist nii, sest 1-800-FOTO on lihtsam meelde jätta klientidel, kui 1-800-3686. 
3) Poes ei pea kilekotti ostma, enamikes poodides on ka pakkijad olemas, nagu meil nt Stockmanni hulludel päevadel.
Tõsilugu. Samas kui ma Kalifornias käisin, siis seal olid kilekotid keskkonna huvides keelatud. Ma ei tea, kas terves Kalifornias või ainult suurlinnades. Igaljuhul kilekotti poest ei saanud ja isegi juurviljade ja puuviljade pakkimiseks ei olnud kilekotti. Ma ei saanudki aru, et mis nende juurviljade ja puuviljadega teha. Ladusin niisama lahtiselt korvi. Võib-olla pidi ise mingi koti kodust kaasa võtma. Siin Oregonis on ka teatud keskkonnasõbralikud poed, kus ei ole kilekotte. 
4) Punasega saab paremale pöörata, vahel harva on liiklusmärk, mis seda keelab.
Jaa. Ühesuunalisele teele võib ka punasega vasakule pöörata. Ma ei tea, kas see on nii ainult Oregonis või mujal ka. Siin on vahest selline tunne, et pooled teed on ühesuunalised. Salemi ja Portlandi kesklinnas ongi vist enam-vähem kõik teed ühesuunalised. 
5) Kui ringile suundub suurem tee, kui ringil olev, peab ringilolija teed andma.
Ei olnud kuulnudki. Ringteid ei ole siin praktiliselt üldse. Portlandis olen kahes kohas näinud. Üks oli selline imepisike ring, mis peaaegu ei olnudki ring. Teine oli suurem kahe sõidureaga ring. 
6) Liiklusmärgid on sõnade, mitte piltidega.
Nii ta on! Kõik on väga puust ja punaseks tehtud sõnadega. 
7) Poes olevatele hindadele lisandub kassas tax (ainult viies osariigis ei lisandu: Alaska, Delaware, Montana, New Hampshire, ja Oregon).
Jee, Oregon!
8) Toas käiakse jalanõudega, kui külalised tulevad, väga tihti käiakse ka niisama-
Meie majas ei käida jalanõudega ka mitte külaliste tulles. Muidu paljudes kodudes käiakse küll jalanõudega toas, aga osades kodudes on veel olnud ilma jalanõudeta.
9) Iga infotelefon vastab inglise ja hispaania keeles.
Jaa. Hispaania keel on siin vist umbes sama populaarne, kui Eestis vene keel. 
10) Juuni 2012 seisuga on Ameerikas 18 590 McDonaldsi, see teeb ligi 365 McDonaldsit ühes osariigis. (Eestis on 10 McDonaldsit).
Ei oska kommenteerida. Muidu McDonalds-id ja muud kiirtoidukohad on iga nurga peal. Neid on väga-väga palju erinevaid. 
11) Ameerikas on drive-in pea kõigel - pangad, poed, apteegid, restoranid, tanklad. On isegi restoran nimega "Sonic," mille puhul pargid autoga ja sööd kohapeal, tellides aparaadist kogu aeg juurde ning teenindaja toob.
Jah, kuigi samas mitte ehk niiväga kui Gerli kirjutatust välja võib paista. Või siis Oregonis ei ole. Mina tean drive-in pangaautomaate, drive-in postkaste, drive-in-iga apteeke, ühte drive-in restorani, mis pole kiirtoidurestoran. Tanklad on Oregonis kõik drive-in, sest ise tankimine pole lubatud ja sinu eest tehakse kõik ära. Ulatad ainult pangakaardi läbi autoakna. Mõnes kohas peab PIN-i sisestamiseks siiski autost välja tulema. Sularahas maksmiseks tuleb ka tanklasse sisse minna. Võib-olla Ohios on drive-in-id siis rohkem levinud.Seda Sonic restorani olen isegi näinud, aga pole kunagi käinud seal. Ei teadnudki, et seal selline süsteem on! 
12) 66% ameeriklastest on ülekaalus
On ka või? Raske uskuda, peab järele uurima, aga samas täitsa võimalik. Tänavapildi järgi vaadates küll ei ütleks, et nii hullusti on. Kusjuures lugesin hiljuti, et Mehhiko edestas hiljuti USA-d ülekaaluliste inimeste rohkuse või osakaalu poolest. Neid riike olevat veelgi, kus on tegelikult ülekaalulisus veel suurem probleem, kui USA-s.
13) Ametlikult ei ole Ameerikas riigikeelt, aga inglise keel on enimräägitud ning kasutusel ka valitsuses
On ka nii või? Peab üle kontrollima.
14) 27% ameeriklastest ei usu, et inimene on kunagi Kuul käinud
Need on need vandenõuteoreetikud ja teatud usklikud vist?
15) Ameerikas on 259 032 km kiirteid
Tore teada.
16) 1971.a keelati USAs ära suitsureklaamid. Peab tunnistama, et ise ei märganudki, et neid ei ole.
Veel toredam teada. Polnud ise ka märganud seda. Samas seda olin küll märganud, et suitsetamine ei paista siin nii levinud, kui Eestis. 
17) Väikseim osariik kannab pikimat nime (State of Rhode Island and Provindence Plantations).
Huvitav, mitu McDonalds-it seal on.
18) Ameerika rahvustoidud on hot dog, õunapirukas, hamburger ja röstitud kalkun.
Kalkun on siin jah eriti populaarne. Mulle niiväga ei meeldi. Kana meeldib rohkem.

Reisimuljeid kõrbest ja metsast

Üks asi, mida ma ei teadnud enne Kalifornias käimist - Lõuna-Kalifornia (see Los Angelese ja San Diego piirkond) on põhimõtteliselt kõrb!!! Sõitsime öösel bussiga San Franciscost Los Angelesse ja sellepärast maastiku muutumist ei märganud, kuigi ma eriti magada ka bussis ei saanud. Kui olime mõne tunni tee kaugusel Los Angelesest ja hommikul valgeks läks, siis nägin, et ümberringi pole eriti midagi! Ainult autotee ja mägine maastik. Mingeid puid ega muru seal ei kasvanud. Maapind oli üldiselt näha ja selle peal kasvasid ainult hõredalt mingisugused põõsad või tuustid. Linnades oli küll puid, palme ja muru. See oli naljakas, sest ma polnud kunagi selle peale mõelnud, et Lõuna-Kalifornia on selline kõrbemaastik. Kujutasin ette midagi hoopis viljakamat ja ilusamat.

Kui pärast nädalapikkust kõrbelinnades reisimist lennukiga San Diegost Portlandi jõudsime, siis torkas kohe silma, kui palju puid siin on! Väljaspool linna katab maastikku peamiselt kuuse- või kuuskede moodi okaspuude mets ja linnas sees oli ka nii ilus ja roheline. Ma ei olnud kunagi puid ja muru millekski eriliseks pidanud, sest nii harjumuspärane asi ju. Kui Eestist Oregoni tulin, siis ei olnud sellist efekti, sest Eestis on ka palju rohelust. Nüüd vaatasin ja imestasin, et kui ilus kõik see rohelus ikka on ja kui palju ilusamaks ja põnevamaks see linna teeb. Mets tundus ka järsku kuidagi eriti salapärane ja põnev. Metsa nägemine pani kohe fantaasia tööle. Sain nüüd väga hästi aru, et miks igasuguseid olendeid nagu Videviku filmi vampiire ja lumeinimest kujutatakse metsas elavana. Videviku film ongi Oregoni metsades filmitud muide. Oregoni ja Washingtoni metsade maskott on ka lumeinimene. Ma ei olnud kunagi näinud metsa ja rohelust sellise pilguga ja mõistsin, kui eksootiline ja põnev see on nendele inimestele, kes kõrbes elavad. Rongiga Salemi poole sõites mul tuli kohe pisar silma, et kui ilus siin on. Kahjuks harjusin mõne päevaga selle rohelusega jälle ära ja see tundub jälle nii tavaline. Siiski ma ei taha unustada seda emotsiooni, kui äge oli näha metsa ja kõike seda rohelust! Alati Salemis õues olles kujutan ette, et milline oleks siin, kui oleks poole vähem või üldse mitte puid. Palju igavam oleks!

Ma olen nii õnnelik, et juhtusin tulema just Oregoni au pairiks. See tundub mulle praegu kõige parem ja ilusam osariik. Mul on nii kahju, et pean kuhugi mujale minema, aga samas usun, et mulle võib kusagil mujal ka meeldida. Kui Eestist Oregoni tulin, siis mul oli ka nii kahju Eesti armas loodus seljataha jätta. Nüüdseks olen Oregoni eluga nii ära harjunud, et see tundub nagu teine kodu mulle ja kahju on siit ära minna. Samas tean, et NYC taolisse suurlinna või kõrbesse ma au pairiks minna ei taha!

Mul on pilte ka, aga kunagi tulevikus postitan.

Kardashianid

Lugesin just, kuidas Liisa (au pair Houstonis, Texases) õed Kardashianid ära nägi: http://www.ojaliisa.blogspot.com/2013/05/0405-laupaev.html Olen kade. Kui juba USA-s olen, siis tahaks ka mõne kuulsuse ära näha.

Liisa piltidel näeb Kim kuidagi teistsugune välja kui telekas või muudel piltidel. Ja Liisa piltidel tunduvad nad nii lühikesed! Üks asi, mida ma alati imestan, on Kim Kardashiani riietus! Tema riietumisstiil on nii kahtlane minu arvates. Meenutab mingit odavat turukaupa või vanaema kapist leitut. Alati mõtlen, et kas tõesti kellelegi meeldivad sellised riided. Ükskord vaatasin Kardashianite veebipoes ringi ja vaatasin neid Kimi disainitud riideid ja ehteid. Minu arvates olid need nii igavad ja mittemidagiütlevad asjad, aga Kimi stiil ja ta ise kannab selliseid asju kogu aeg. Ma ei saa aru. Paistab, et kui on ilus meik ja soeng, siis võib ükskõik mis jubeduse selga panna ja ikka glamuurne välja näha.

Stiilinäiteid ka. Need on ühed kõige ekstreemsemad vast:

See on nii koomiline lihtsalt. Ma ei saa aru, miks ta sellise asja selga pani?

See kostüüm mulle isegi meeldib, aga võrdlus on naljakas.

Kah imelik komplekt.

Vahepeal on täitsa tavaline ja kena.

Miks ma sellest üldse räägin? Sellepärast, et Kardashianid on siin USA-s ikka väga kuum teema. Minu siinoleku ajal on nad olnud absoluutselt iga kuu kõmuajakirjade esikaantel. Nüüd nende kunagine lapsehoidja kirjutas raamatu ja seda tahaks ise ka lugeda.

Kusjuures meil on siin kodus üks "rikaste ja kuulsate" kokaraamat. Seal igasugused kuulsused räägivad, mida neile meeldib süüa teha ja nende peres kasutatavad retseptid jne. See on päris vana ja enamus kuulsuseid on seal sellised vanema generatsiooni kuulsused ja mulle enamasti tundmatud. Leidsin sealt Kardashianite pere ka! Nad polnud ise seal veel kuulsad ja nad olid raamatus sportlasest (kasu)isa tõttu. Kim ja ülejäänud olid seal lapsed veel. Pereisa tegi juhuslikult sealt ükskord ühe Kardashianite peres kasutatava retsepti! Tegin pildi ka, aga ei leia enam üles. Kahtlustan, et see pilt on kogemata ära kustunud.

Chemeketa koolitused

Chemeketa kolledž pakub igasuguseid põnevaid koolitusi - Community Education Classes. Nendest võib iga huviline osa võtta ja need pole ainult üliõpilastele. Koolitused on tasulised, aga mitte kallid. Sügisel ja talvel tuli postkasti ajakiri nende kohta ja täna tuli kevadsemestri oma. Nii põnevad koolitused, aga kahjuks ma ei saa osa võtta, sest nad on kõik õhtul, kui mina töötan.

Reastasin siia mõned koolitused sellest ajakirjast, et näidata, kui erinevaid ja põnevaid koolitusi seal on:
- igasugused kudumise ja heegeldamise koolitused. Naljakaim neist on UFO Knitting. Kirjeldus ütleb: "Do you have any UFO's hanging in your closet? You know, Unfinished Objects? If so, bring it to class and we'll figure out how to finish it!"
- igasugused paberist meisterdamise ja voltimise, maalimise, joonistamise koolitused
- erinevad ise kitarri ehitamise koolitused,
- kookide kaunistamise koolitused,
- interneti ja e-maili kasutamise koolitus (vanaemadele ja vanaisadele),
- tantsustiilide koolitused,
- Tai Chi,
- tinktuuride, massaažiõlide jm. tegemine,
- esmaabi,
- kokanduskoolitused,
- maitsetaimede kasvatamine,
- väetamine ja kompostimine,
- keeled,
- klaverimäng,
- mustkunst,
- näitlemine ja näitlemisoskuse rakendamine päriselus (näiteks tööintervjuul),
- merebioloogia,
- kalastamine,
- enesehüpnoos,
- aroomiteraapia,
- enesekaitse,
- lilleseaded pulmadeks,
- Cooking for a $1 a Day (ei oska tõlkida),
- mittetulundusühingu avamine,
- meditatsioon,
- raamatupidamine,
- sekretäri oskused,
- tööintervjuuks valmistumine,
ja nii edasi. Need olid ainult üksikud näited. Paljud koolitused on veel eraldi gruppidega algajatele ja edasijõudnutele. Lahe!

Jälle üks laupäev ja kummalised juhtumised

Täna magasin poole kümneni. Siis tegelesin täiesti juhuslike asjadega - sorteerisin enda kirjutuslaua sahtlis olevat kola. Nimelt siia tulles sain eelmistelt au pairidelt "päranduseks" kirjutuslaua sahtlitäie kirjutustarbeid ja muud sarnast, riiulitäie kosmeetikat, sahtlitäie igasugust muud nänni. Enamus sellest pole mulle vajalikuks osutunud, aga pastakad, pliiatsid, markerid on küll kasulikud olnud. Üks sahtel sai seega korda seatud. Seejärel sõime lõunat. Meie tüüpiline lõuna siin on eelmise päeva õhtusöögi ülejäägid või võileib ja smuuti. Mulle meeldib igasuguseid smuutisid teha. Pärast passisin internetis, Facebookis jne. Ei mäletagi, mida veel tegin. Otsisin häid retsepte ja mõtlesin, mida õhtusöögiks teha. Olen hakanud ka laupäeviti õhtusööki tegema.  Sellega on naljakas lugu. Nimelt kui ma veel Eestis olin, saatis pereisa mulle tüüpilise töönädala kirjelduse minu tööülesannetega ja seal oli kirjas, et teeksin kuus kolm korda laupäeval õhtusöögi. Mul oli see kuidagi täiesti märkamata jäänud või sain kuidagi valesti aru. Arvasin, et pean laupäeviti lõuna tegema. Lõuna on aga lihtne - võileib ja smuuti ning seda olin koguaeg teinud. Nüüd jaanuari lõpus ühel laupäeval küsis pereisa minu käest, et mida ma õhtuks süüa kavatsen teha. Mul ei olnud kavas midagi süüa teha, aga kui ta nii küsis, siis ma mõtlesin, et eks ma siis teen midagi. Ise mõtlesin, et huvitav küll, miks ta arvas, et mul on laupäeva õhtuks midagi plaanis teha, sest ma ei olnud ju kunagi laupäeval õhtusööki teinud. Kuidagi kahtlane mulje jäi sellest. Mõtlesin selle tööülesannete lehe välja võtta ja talle näidata, et mu tööülesannetes polnud alguses kirjas laupäeviti õhtusöögi tegemist. Kui ma lehe välja võtsin ja lugesin, siis seal oli kirjas, et ma teeksin laupäeviti õhtusöögi! Vaatasin ja imestasin, sest olin seda lehte varem nii palju kordi lugenud ja olin sellest lausest alati aru saanud, et lõunasöögi. Ma ju teadsin, et dinner tähendab inglise keeles õhtusööki, aga ikka ajasin sassi. Rääkisin pärast pereisale selle loo ära ja ta ütles, et ma ju varem alati tegin laupäeviti õhtusöögi. Veel kummalisem! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi laupäeviti õhtusööki teinud! Alati pereisa tegi laupäeviti õhtusöögi! Väga kahtlane. Veel kahtlasem, et mulle kunagi ei tuletatud meelde, et ma peaks laupäeviti õhtusöögi tegema. Pereisa tegi alati midagi ise süüa ja kõik oli justkui korras. Nüüd olen terve veebruarikuu laupäeviti õhtusöögi teinud.
Kahtlaseid ja naljakaid asju on siin veel juhtunud, aga polnud viitsinud kirjutada. Näiteks ilmuvad vahepeal puhta pesu hulgast riideesemed, mida keegi omaks ei tunnista. Mina olen arvanud, et need on eelmise au pairi riideesemed (näiteks sokid), mida lapsed on kandnud, sest kuidas muidu mingid sokid ei tea kust järsku pesumasinasse jõuavad. Lapsed ise jälle ei tunnista neid omaks. Ükskord leidis pereisa puhta pesu hulgast mingid naiste aluspüksid ja tuli minu käest küsima, et kas need on minu omad. Need ei olnud minu omad. Ma pakkusin esimese hooga, et eelmise au pairi omad. Samas eelmine au pair oli juba kuu aega tagasi ära läinud ja pesu peseme iga nädal - kuidas need püksikud siis nüüd järsku pessu sattusid? Lisaks olid need püksikud M suurus, mis on minu suurus ja ma mõtlesin, et huvitav kas need püksikud üldse eelmisele au pairile jalga veniksid, sest eelmine au pair oli ülekaaluline ja minust ikka palju suurem. Täielik müstika! Mõtlesin, et ei tea kas pereisale jäi selline mulje, et need püksikud olid minu omad ja ma lihtsalt ei tunnistanud neid omaks, aga need ei olnud minu omad ja esimest korda nägin neid! Imelikke asju juhtub siin!
Õhtusöögiks tegin täna mingisuguse taipärase voki. Väga hea oli. Tegin pilti ka. Seejärel läksin trenni. Pärast trenni tulin koju ja sorteerisin köögis maitseaineid. Neil on kapp neid täis ja ma üritasin neid karpidesse sorteerida, et sarnased oleksid koos ja kõik oleks lihtsasti leitav. Muidu juhtub meil vahest nii, et pereisa arvab, et mingit maitseainet ei ole ning ostab selle poest ja pärast avastame, et seda maitseainet tegelikult on kodus. Seda on vähemalt 3 korda juhtunud.
Seejärel tulin siia, lugesin Liisa blogi ojaliisa.blogspot.com Ta käis puhkusel kariibi saartel, Jamaikal ja Mehhikos. Nii ilusad pildid olid sellest. Kummaline mõelda, et seal on praegu täielik suvi ja rannailm. Liisa käis delfiinidega ujumas ja elas üldse ilusat elu seal. Seejärel hakkasin enda blogipostitust kirjutama. Nüüd on kell üks öösel ja lähen magama.
Homme on hommikul pühapäevakool. Sellele järgnevale jumalateenistusele ma arvatavasti ei lähe. Ma pole enam käinud jumalateenistusel pikemat aega, sest ei ole eriti vaimustuses sellest. Seejärel vaatan, mis teen. Mul on järgmisel test tulekul koolis ja peaks õppima. Ma käin ühes aines praegu ja aine nimi on spordivigastuste ennetus ja hooldus. Täitsa tore on, kuigi mitte päris see, mida ma ootasin. Oleks vist midagi muud valinud. Siiani oleme ainult õppinud ja harjutanud jala, hüppeliigese ja põlve sidemesse mässimist. Mulle tundub, et vigastuste ennetustest meile ei räägitagi, sest pool kursusest on juba läbi ja järgmiseks õpime keha ülemise poole liigeste sidemetesse mässimist. See aine annab 3 ainepunkti ja kokku pean koguma 6. Seega kevadsemestril võtan ka aineid. Hindamine käib selles aines ka sarnaselt, nagu Eestiski. Üldiselt ülikool ei paista väga erinevat Eestis kogetust. Eks ma kirjutan hiljem.

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA! :)

Lihtsalt üks laupäev

Mida ma täna tegin?

Ärkasin kell pool üksteist. Siis viisime mu auto rehvivahetusse. Selleks sõitsime kahe autoga rehvivahetusse. Pereisa oma auto ja lastega, mina enda au pairi autoga. Jätsime mu auto rehvivahetusse ja sõitsime pereisa autoga seniks Woodburni kaubanduskeskusesse.

Tee peal sõitsime mööda koolibusside parklast. Neid koolibusse on seal väga palju. Olen seda parklat varem ka näinud, aga kunagi polnud kaamerat käepärast ja nüüd sain ka kaamera alles siis näppu, kui juba peaaegu möödas olime. Sellised need koolibussid ongi. Kui koolibussid laste mahapanekuks või pealevõtmiseks peatuvad, siis hakkavad neil punased tuled vilkuma ja see külje peal olev punane stop-märk liigub 90 kraadi (nii, et ees ja tagapool seisvad autod näeksid). Autod kõigis sõidusuundades peavad seisma jääma ja ootama, kuni koolibussi punaste tulede vilkumine lõpeb. Siis võib edasi sõita. Täiesti tavaline asi siin.

Interstate-5 (I-5). Seesama maantee, mida mööda sõidame Woodburni, Portlandi ja Seattle-isse. I-5 ulatub Mehhiko piiri äärest Kanadani. Kui mööda seda maanteed muudkui Salemist põhja poole sõita, jõuangi Portlandi, edasi Seattle-isse ja siis Kanadasse. Kui muudkui lõuna poole sõita, siis jõuab Sacramentosse, Los Angelesse ja San Diegosse. Hea lihtne.

Woodburn - üks Oregoni suuremaid kaubanduskeskusi. Siit pole midagi näha eriti. See on selline pooleldi kinni ehitatud tänav hästi paljude poodidega. Ma käisin seal ükskord varem Francesega ja tegin pilte, aga pole veel postitanud. I-5 on kohe vasakul näha.

Woodburnis jõudsin tunni aja jooksul käia ainult kahes poes. Ostsin kaks paari pükse. Alguses kavatsesin osta ainult ühe paari pükse, aga kassas öeldi, et kui teen tasuta kliendikaardi, saan veel midagi valida 50%-lise allahindlusega. Alguses ütlesin ei, aga lõpuks ikka otsustasin selle ära teha, sest mõtlesin, et mul nagunii vähe riideid ja 8 dollari eest pükse just palju valida ei ole. See on nii tüütu siin, et alati, kui midagi ostan, siis nad pakuvad kliendikaardi tegemist. See on kasulik muidugi, aga samas ma kahtlen, kas kunagi sellesse poodi tagasi tulen. Tavaliselt olen ikka ära teinud, sest see on enamasti tasuta. 

Siis läksime tagasi rehvivahetusse ja sain oma auto tagasi. Sõitsime koju.

Niisama üks pilt Salemis koju sõites.

Kodus olin natuke Facebookis, kirjutasin Tanjale homse au pairide kohtumise asjus ja tegin õhtusöögiks ühe Jamie Oliveri kalapiruka. Oli normaalne, aga kordamisele vist ei lähe. Siis koristasin köögi ära, vaatasin koos perega natuke telekat ja sõin maisikrõpse koos selle ülimaitsva pereisa tehtud spinati-artišoki dipikastmega. Telekast vaatasime laste viimase aja lemmiksarja, kus näidatakse, kuidas tehases erinevaid asju tehakse. Nägin, kuidas tehakse kirurgilisi instrumente, ketšupit ja kahekorruselisi busse. Seejärel vaatasin pereisaga natuke mingit ravimifirmade ja õige toitumise teemalist dokumentaali. Seejärel tulin ja vehkisin ema küsimusi vastata. See võttis oma kolm tundi. Nüüd magamaminek.

Maisikrõpsud spinati-atrišoki dipikastmega. Nämm.

Küsimuste vastused 3

7) Kas on nii, et au-pair saab peres elada ilma oma palka kulutamata? Mille peale Sina oma palka kõige rohkem oled kulutanud? 
Täiesti ilma enda palka kulutamata ikka ei saa, kui just tervet aastat koduarestis ei taha elada. Hambaharja, hambapastat ja muud sellist on ju ikka vaja ja need tuleb ise osta.
Kõige rohkem olen vist kulutanud riideesemete ja bensiini peale. Bensiin on igakuine suurem kulu.


Veel kulub raha:

• telefoni kõneaja peale (umbes 20 dollarit kuus). See on natuke rohkem, kui mul Eestis kõneaja peale kulus.
• trenni peale. Mul on üks odavamaid jõusaale - esimesed 6 kuud on kokku 99 dollarit ja edasi 25 dollarit kuus. 
• igasuguse muu lõbu peale.

8) Harjutasid suvel autosõitu Eestis päris kõvasti kuni sinnani välja, et käisid suurtel parkimisplatsidel vastu ööd manööverdamist õppimas/lihvimas. Kuidas tunned, oli sellest vaevast kasu?

Ma arvan, et ikka oli kasu. Samas siia tulles sain aru, et muretsesin liigselt. 

9) Kuidas võrdleksid Eesti ja Ameerika noori? Mis Ameerika ja Eesti inimeste juures kõige enam häirib ja/või meeldib?

Keeruline võrrelda, sest kõik eesti noored pole ühtemoodi ja kõik USA noored samuti. Mulle ei meeldi kõiki rahvuse põhjal ühte patta panna. Need USA noored, kellega siin rohkem kokku olen puutunud, on kirikust. Nüüd olen koolis ka näinud rahvast, aga ei ole nendega piisavalt palju suhelnud.

Millised on USA inimesed üleüldiselt?

- Meeldib see, et siin on väga erinevaid inimesi erinevatest riikidest ja erineva minevikuga.

- Inimesed naeratavad ja mõned isegi ütlevad tere, kui neile kasvõi korraks kogemata otsa vaadata. Muidugi see suuresti varieerub olenevalt inimesest. Mõned teevad lihtsalt korraks sellise pingutatud naeratuse, aga paljud tõesti siiralt naeratavad. 

- Inimesed on ülimalt viisakad. Sellest olen varem kirjutanud ka, et kui nad näiteks poes sinust mööduvad isegi riivamata, siis ütlevad "excuse me" ehk vabandage mind. 

- Alkohol ei tundu eriti populaarne võrreldes Eestiga. 

- Inimesed on kuidagi energilisemad. See oli üks asi, mida siia tulles kohe tähele panin. 

- Kristlus on siin väga aktuaalne teema. Igasugused kristlikud telekanalid, raadiojaamad, kirikuid on palju, igasugused kristlikud poekesed. Jääb silma see, et kristlased tõesti siiralt usuvad kõike Piiblis kirjutatut ja mõned (keskealiste ja vanemate hulgas seda tähele pannud, näiteks Frances ja ülejäänud kolmapäeva hommikune piiblitunni seltskond) isegi eitavad evolutsiooni. Ja täiesti siiralt! Sellepärast ma eriti ei ole vaimustuses nendest kolmapäeva hommikustest piiblitundidest ja mulle oli isegi kergendus, et mu kool on kolmapäeva hommikul ning ma ei saa seetõttu mõnda aega kolmapäevastes piiblitundides käia. Seal on üldiselt tore, aga kipub kiskuma selliseks usuhullude kokkusaamiseks minu silmis ja see on mulle liig. Seevastu pühapäevakool ja teisipäevased piiblitunnid minuvanuste seltskonnas on ülihuvitavad ja sealt ei ole ma kordagi puudunud. Kusjuures kristlased ise peavad end tagakiusatuks, vähemuseks ja kogu aeg on teemaks, kuidas tänapäeva kultuur naeruvääristab ja murendab kristlikke väärtusi. Ning seda USA-s!

- Ma ei ole siin näinud midagi osside või rullnokkade sarnast. Üldse mühaklikkust ei ole justkui üldse. Eestis ma mäletan, et rullnokad ja muidu mühakad olid igapäevane nähtus.  

- USA inimesed on enda ja oma riigi suhtes üsna kriitilised ja vigadest teadlikud. Näiteks olen kuulnud siinsetelt tuttavatelt kriitikat, et USA inimesed on liiga individualistlikud, pole piisavalt ühiskondlikku vaimu jne. Samas mina just olen siin imetlenud seda, et inimesed on igapäevaelus nii abivalmid, sõbralikud ja väga koostööaltid. Igasugune vabatahtlik töö on väga populaarne jne. Näiteks Francese südameasi on see, et kõik naabrid omavahel tuttavad oleksid. Ta räägib ikka, kuidas tema lapsepõlves 60-datel olid kõik naabrid omavahel tuttavad ja tänapäeval on inimesed üksteisest võõrdnunud. Ta rääkis mulle, kuidas ta ükskord küpsetas portsu küpsiseid, tegi väikesed kinkekotid ja jättis need naabruskonna majade uste ette. Kingituses oli kutse tema poole küpsiste küpsetamise ja naabrite tutvumisõhtule. Ettevõtmine oli edukas ja inimesed olid väga õnnelikud olnud, et keegi sellise asja korraldas. Francesele üldse meeldib enda pool kokkusaamisi ja ühiseid kokkamisi või küpsetamisi korraldada. Ühel küpsiste kaunistamise talgudel käisin mina ka. Me kaunistasime küpsiseid ühe peo tarvis. 

- Ameeriklased tunduvad väga kannatlikud, rahulikud, ei solvu kergesti, ei lähe kergesti endast välja ja nendes pahameele tekitamiseks või negatiivse suhtumise tekitamiseks peab tõesti meelega mingit käkki keerama. Seda märkasin kohe, kui USA-sse saabusin ja see mulje on ainult kinnistunud. Näiteks lennujaamas lennujaama töötajatega suheldes (võrreldes Poola lennujaama töötajatega oli kontrast - olen mõelnud sellest eraldi kirjutada), ülikooli töötajatega suheldes, igasuguste poemüüjatega suheldes, pereisa ja naabritega suheldes jne. Sellised mõnusad rahulikud ja rõõmsameelsed inimesed.

- Sõbruneda on vähemalt minul ameeriklastega oluliselt lihtsam. Inimesed on sõbralikumad, eelarvamustevabad ja nendega on kerge suhelda. Eestis oli väga palju ülbet ja eemalehoidvat suhtumist kahjuks. 

10) Mitu korda oled ise osalenud oma piirkonna au pairide kokkusaamistel ? Mis Sulle nende kokkusaamiste juures on meeldinud ja mis ei ole meeldinud?

Olen osalenud 3 korda:

• Ühel kohviõhtul Portlandis, kuhu eelmine au pair mind sõidutas. Tagasi sain ise ka pool teed sõita. Sellest käigust postitasin kunagi pilte ka.
• Au pairide Halloweeni peol kõrvitsalaadal. Sellest postitasin pilte. 
• Au pairide jõulupeol. See oli esimene kord, kui üksi Portlandi ja tagasi sõitsin. Väga lahe oli ja tahaks, et selliseid pidusid oleks veel. 

Mis on meeldinud?

- Tore on näha teisi au paire ja Tanjat. Tanja käest kuuleb alati huvitavaid lugusid ja plaane. Mulle meeldis eriti jõulupidu. Ma kahjuks ei ole sellest veel kirjutanud.

- Meeldisid need peod, kuhu igaüks pidi tooma enda kodumaale omase toidu. Halloweeni pidu ja jõulupidu olid sellised. 

- Tanjal on alati head ideed kokkusaamisteks. Ta saatis meile plaani, et millised on järgmised kokkusaamised. Osadele neist kavatsen kindlasti minna. 

Mis ei ole meeldinud?

- See, et kohviõhtud on Portlandis ja äripäevade õhtuti. Muidugi ei saa nuriseda, sest enamik au paire on Portlandis. Küsisin Tanjalt selle kohta ka, et miks kohviõhtud just äripäeviti on. Ta ütles, et see on sellepärast, et osad au pairid töötavad nädalavahetustel ja see on nende suhtes aus. Ma tahaks käia kohviõhtutel, aga äripäeva õhtul ühe kohviõhtu pärast Portlandi kiirustada ja pärast hilja õhtul tagasi jõuda on üsna tülikas. 

- Ei ole meeldinud see, kui mõned mind utsitavad, et suhtle ikka rohkem ja arvavad, et ma olen häbelik. Ausalt, miski ei hoia mind tagasi, kui ma tahan kellegagi suhelda ja enda arvates suhtlen täitsa piisavalt ja nendega, kellega millestki rääkida on. Kohe, kui korraks hinge tõmban või niisama kuulan, mida teised räägivad, tuleb see jutt, et ma olen häbelik ja utsitatakse mind suhtlema.

Mina, lapsed ja eelmised au pairid

Täna juhtusin pereisaga rääkima minu ja teiste au pairide suhetest lastega. Jutuajamisest selgus, et lapsed ei ole siiski eelmisesse au pairi ainult sellepärast nii kiindunud, et nad tema tuleku ajal nooremad olid. Sain teada, et mina olen peres juba viies au pair või lapsehoidja.

1) Kõige esimene lapsehoidja oli neil umbes 5 aastat tagasi - Anna-Marie. See lapsehoidja polnud au pair, vaid üks Salemis elav 20. aastane tüdruk. Anna-Mariega ei olnud lapsed eriti lähedased.
2) Teine lapsehoidja oli Saksamaalt/Rumeeniast pärit tüdruk, kes oli nende juures kaks aastat. Temaga olid lapsed kõige suuremad sõbrad ja see au pair oli isegi kõigi ümbruskonna lastega suur sõber. Tihtipeale, kui pereisa töölt koju tuli, oli maja lapsi täis. Sellel au pairil oli eriti hea klapp lastega ja ta teadis üldse Salemis rohkem inimesi, kui pereisa ise.
3) Kolmas lapsehoidja oli Tšehhist ja tema oli siin ainult 4 kuud. Tal ei olnud lastega üldse klappi, tema inglise keel oli kehv ja olid mitmed probleemid, mistõttu pidi ta ära minema.
4) Neljas lapsehoidja oli see eelmine au pair Slovakkiast, kellest ma olen varem ka rääkinud.Ta oli siin kaks aastat ja ta oli ka lastega suur sõber. Kui ma alguses siia tulin, siis arvasin, et mul areneb ka lastega läbisaamine sama heaks ja nad on selle eelmise au pairiga lihtsalt rohkem harjunud. Kui ta vahepeal ära oli ja jõuludeks jälle külla tuli, nägin, et minu suhe lastega polnud justkui üldse lähedasemaks muutunud ja eelmise au pairiga räägiti kõigest, oldi tal kogu aeg sabas ja üldse sõbrad. See tekitas minus päris palju segadust, sest mulle ei meeldinud see eelmine au pair algusest peale (isegi Skype-s, kui ma veel Eestis olin) ja minu arvates oli ta lausa sobimatu au pairiks olemiseks. See oli muidugi minu arvamus.

Nüüd olen mina ja kuigi lapsed teevad, mis käsin, ei tundu nad minust eriti vaimustuses olevat, hoiavad pigem eemale ja peavad tüütuks, kui ma midagi neile ütlen või küsin. Mulle on täielik mõistatus, et miks mul lastega paremat läbisaamist ei ole. Neid teisi au paire või lapsehoidjaid ma ei tunne, aga selle Slovakkiast pärit au pairiga elasin kokku ligi 2 kuud siin majas koos. Mulle jääb mõistatuseks, kuidas temal lastega nii hea klapp oli. Mulle ei meeldinud ta üldse ja mulle ei meeldinud ka, kuidas ta lastega käitus (vihastas kergesti, karjus nende peale iga päev, ütles solvavaid asju, mida minu arvates ei tohiks kindlasti eriti lastele öelda, tegi labaseid/ebasündsaid nalju laste kuuldes jne). See, kuidas ta minuga käitus, pole üldse vabandatav. Isegi pereisaga käitus ta halvasti ja nad tülitsesid pereisaga üsna tihti. Ma ei saanud üldse aru, kuidas ta sai kaks aastat au pairina töötada. Veel enam, kuidas sai olla nii, et ta oli lastega nii lähedane ja mina mitte, kuigi ma olen nendega alati sõbralik. Ma sain lastega kõik asjad aetud rahulikult ja sõbralikult ilma karjumata või vihastamata, aga siiski lapsed ei võtnud nii omaks, nagu teda. Täielik müstika.

Eestis olles ei oleks ma üldse arvanud, et mul võiks lastega läbisaamisega probleemi olla. Enda nõbudega olime head sõbrad, teistele lastele, kellega olin mänginud, meeldisin. Võib-olla on asi selles, lastel, nagu täiskasvanutel, tekib klapp erinevate inimestega. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Ma ei oska kuidagi seletada seda.

Viienda küsimuse vastus - teised blogid

5) Kui paljude au pairide blogisid jälgid? Kas nende seas on ka mõni mitte-eestlasest au pairi blogi?

Mitte-eestlastest au pairide blogisid pole uurinud. Eestlastest jälgin kõige rohkem Gerlit ja Liisat. Nemad tulid minuga USA-sse enam-vähem samal ajal ja seega on olnud põnev jälgida. Mitmed teised blogid lugesin ka enne USA-sse tulekut algusest lõpuni läbi.

Gerli blogi: http://gerliusas.blogspot.com/
Gerli läks alguses au pairiks New York City-sse, mis oli ka tema algne unistus ja lootus. Seal läks tal alguses hästi, aga pereema töögraafik muutus ootamatult ja neil polnud enam au pairi vaja. Kuna au pairist loobumise eest tuleb agentuurile "trahvi" maksta, siis pere rääkis (valetas) piirkonna direktorile, et kui halb au pair Gerli on, et temast ilma trahvi maksmata lahti saada. Õnneks Gerli piirkonna direktor uskus, et Gerli kohta valetati ja aitas Gerlil sõbralikult uue pere leida. Vaene Gerli oli muidugi väga õnnetu, et talle niimoodi ülekohut tehti ja sellest kõigest ta blogis kirjutas ka. Praegu on Gerli uue pere juures Ohios Cincinnatis ja paistab, et väga õnnelik. :) Perevahetus osutus Gerli jaoks õnnelikuks õnnetuseks, sest varsti pärast Gerli perevahetust tabas USA idarannikut orkaan Sandy ja seda NYC linnaosa (Staten Islandit), kus Gerli varem oli, kahjustas orkaan kõige rohkem. Gerli pääses ühe hirmsa tormi ja üleujutuse eest. :)

Liisa varasem blogi: http://liisaoja.blogspot.com/ Tal sai blogi pildimälu täis ja pidi uue blogi tegema, et saaks pilte postitada. Tema uuemad postitused on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/
Liisa on au pair üksikisa juures, nagu minagi. Tema hoolealune on 11. aastane tüdruk. Liisa on Houstonis, Texases. Tundub, et tal on ka kõik üldiselt hästi ja tööülesanded üldiselt sarnased, nagu minul (kokkamine ja lapse sõidutamine). Pereisa tundub tal selline tore ja sõbralik, nagu minu pereisagi ja lapse käitumine meenutab mulle kohati minu poiste käitumist. Liisa pere tundub väga rikas. Näiteks au pairi (ehk Liisa) auto on ilus Mustang, millest ta kunagi enda blogis pilti ka näitas. Kopeerin siia mõned naljakad juhtumised Liisa blogist, mida ma täna põnevusega lugesin:

"Jõudes lifti vajutasin nuppu, et kolmandale korrusele sõita. Siis aga avastasin, et mul VIST jäid korterivõtmed autosse ( seda juhtub aegaajalt) ja nii ma siis vajutasin liftis olles jälle esimese korruse nuppu. Siis mõtlesin, et kiikan veel korra käega kotti, et võib-olla ikka on kotis. Pange nüüd tähele, lifti uksed olid veel lahti kuna olin jõudnud kolmandale aga esimese nupp oli sisse lülitatud. Ja sel hetkel kui hakkasin kotis käega võtit otsima kukkus näppude vahelt auto võti ja libises just sinna lifti ukse vahesse, ehk siis võti kukkus lifti ja põranda alla. Minu autovõti oli lifti all ja korterivõtmed autos!
Suutisin kõik õnneks 20 minutiga korda ajada ja võtmed tänu töötajate abile kätte saada. Isa ütles lõpus mulle telefonis naerdes, et sa oled koduarestis kuus kuud. Tema kiitis minu tegutsemist ja ei olnud pahane. Aga kui see juhtus oli küll selline tunne nagu see oleks kui lõik filmist sest ega mul oli ju ainult tund, et tüdrukule järgi minna ja algul ma ei teadud kuidas asi laheneb."

"Koju jõudsin veerand üheksa. Siis aga avastas isa, et see mille pärast ma tema kampsuni olin parandusse viinud oli parandamata. Aga konks oli selles, et kui ma küsisin et kas ta on ainult üks auk seal siis tema vastas jah! Nimelt rääkis tema ühest august kaenla all mina aga krae juures olnud august, mis ära oli parandatud. Ütles siis mulle, et kui ma täna ei viitsi siis viigu ma homme see tagasi. Mõtlesin sekundi ja pakkusin, et võin ise ära õmmelda. Paar sekundit sosistamist tüdrukuga ja siis kostus jah, võid parandada. Nii ma siis õmblesingi selle kokku. Peale kontrolli ütles isa, et miks me selle üldse ennem parandusse viisime, kui sa sellega praegu hakkama said."

"Tegin värsket salatit ja kanarulle, mis olid sinepi ja ploomi täidisega. Mingi aeg kui ma neid meisterdasin siis tuli tüdruk ja ütles, et isa neid küll ei taha. Ma siis natuke vihastasin ja ütlesin et mul on poogen. Lõpuks oli nii, et tagatoast kostus kiitus kokale ja küsiti juurde. Mul oli kohe tuju parem. Tüdrukul on alati komme ( ma lausa vihkan seda) et kui ta näeb mida ma teen, siis ta tuleb minu juurde ja ütleb, et mis see veel on? Ja et mina või isa seda kindlasti ei taha ja siis läheb kõva häälega isa tuppa ja ütleb isale et a la liisa teeb seda ja seda sa kindlasti ei taha seda. Nagu mingi kitupunn."

"Tänase päeva puhul kooli polnud ja seega oli vaba päev. Magasime pikalt. Ärkasin peale üheksat, kui kuulsin et tüdruk möllab köögis, sain aru et ta teeb pannkooke. Tore kui keegi sulle hommikl pannkooke teeb, aga kui peale seda jääb kogu möll sinu koristada siis nii tore pole. Tavaliselt peab siis isegi põrandat puhastama, nii ka seekord."

See oli ka naljakas postitus, kus lapsel oli pidžaamapidu. Allpool on lõik sellest. Ärge lõigus leiduvast Liisa karmist kommentaarist lapse kaalu kohta ehmuge, sest laps on selles peres ülekaaluline ja tema kaalu alla saamine on peres tavaline teema.

"Eelnevat oli tüdruk küsinud, et mis õhtusöögiks on. Ütlesin et nagu sa unistasid, pitsa! Hetkeks oli hea meel, aga kui ta sai teada, et see pole ainult juustuga vajus nägu mossi ja hakkas üks vingumine. Tegin targa näo pähe ja ütlesin, et sa ei pea sööma. No kust mina pidin teadma, et preili tahab ainult juustuga pitsat ja talle ei sobi tüüpiline hakkliha pitsa. Tal on alati kombeks toitu nähes oma vastik vinguv nägu pähe teha ja öelda, ma ei taha seda. Ta isegi ei proovi. Mul suva, ehk võtabki alla. Kuna tema hakkas vinguma siis ei julgenud keegi teine ka võtta. Hiljem vist Annie võttis, sest järgmine päev väitis ta mulle, et talle küll meeldis pitsa. Ta isegi võttis juurde. Kringlit vaadates nad olid sõnatud, sest nad vist väga ei tea sellest midagi. Ja kuna mina olin selleks ajaks oma tuppa läinud siis uudistasid nad seda omapäi. Noh, minut hiljem läks minu toa uks lahti ja minu tüdruk mossis näoga ütles, et mis nüüd saab Abby ei söö rosinaid, aga mina olin teinud õuna-rosina kringli. See hala mis sealt tuli oli küll selline nagu oleks nüüd maailma lõpp. Minu vastus tegi tüdruku veel pahasemaks. Ütlesin nimelt talle, et kui ei söö siis ei söö, mis ma teha saan? Sel päeval sõin mina kringlit ainukesena. Tipi taldrikutelt söödi juust ära ja puuvilja taldrikut ka hekseldati ja oligi kõik. Arvestades milline oli suurtuba,tüdruku magamistuba ja vannituba ei tõotanud järgmine päev midagi ilusat. Nad olid nagu põssad. Popkorn oli nii maas et oleks võinud sussidega sees sahistada."
Terve postitus on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/2013/01/1801-reede.html.

Liisa perel on kolimine käsil ja järgmises lõigus kirjeldab Liisa ühte korterit, mida nad vaatamas käisid. Võimalik, et Liisale üüritakse eraldi korter, sest muidu pole Liisat kuhugi mahutada. Tõesti täiesti ulme, millised kortermajad USA-s on:

"Ning peale seda suundusime uusi kortereid uudistama. Pidime pool tunnikest ootama kuni isa tuleb. Pilte ma ei hakanud tegema, sest tundus kuidagi imelik, aga küll ma neid ka teen. Maja oli täiesti teine tase. Kujutage ette et sisenete oma kortermaja treppikotta ( seda seal küll päris ei ole aga kuidagi teistmoodi ma seda nn ala ei oska ka kirjeldada) ja teid tervitab maja personal, kes näeb välja kui tippfirma juhid ning teile pakutakse vett ja kohvi ning diivanil istet ja seda kohe kui olete välisuksest sisse astunud. Meie tulevased korterid pidid asuma teisel korrusel ja sisse kolimine pidi toimuma 26. Veebruar. Meie nägime näidis kortereid, ühte ühe toalist ja ühte kahetoalist. Ja mis ma oskan kosta. No meie praegune korter näeb selle kõrval (andke andeks sõnakasutuse pärast) täiesti peldik välja. Kui mul õnnestub oma korter kolmeks kuuks saada ( ja ma tegelt ka võitlen viimse võimaluseni selle eest) siis on mul magamis tuba koos vannitoaga ja suurtuba koos köögiga. Korterisse sisse astudes on kohe köök ja see läheb sujuvalt üle suurekstoaks. Maja ise võimaldab rentnikel kasutada jõusaali, basseini, kinosaali jah! Kinosaali kuhu võid kutsuda sõbrada ja vaadata 3D filmi, arvuti kasutust ja niisama olemise ruume. Olemas on ka piljardilaud ja ala kuhu võid kutsuda külalisi kes saavad sohvadel lesida ja sina saad samas ka süüa teha sest see ruum sisaldab ka suurt köögi ala. Ühesõnaga väga ulme koht!"

Kui ma Liisa blogi loen, siis tema elu meenutab mulle minu pere eelmise au pairi elu. Ta teeb igasuguseid au pairi tööülesannete väliseid toimetusi, nagu perele toidu ostmine, riiete parandusse viimine jne. See vist ongi nii, et kui lähed au pairiks üksikvanemale ja vanematele (ja iseseisvamatele) lastele, siis oled automaatselt rohkem kokk, sohver ja koduabiline, kui lapsehoidja.

Liisi kogemused ja minu kogemused

Ühel Eestist pärit au pairil sai USA-s aasta täis ja ta kirjutas enda kogemustest ja muljetest kokkuvõtva postituse. Seda saab lugeda siit: http://liisuuuu.blogspot.com/2013/01/impressions-and-thoughts-after-one-year.html

Liisi ajaveeb oli üks neist, mida enne USA-sse tulekut lugesin. Ma lugesin siis päris paljusid, et enda tulevasest elust mingit ettekujutust saada. Liis kirjutas enda postituse (kahjuks) inglise keeles. Pooled asjad on mulle ka tuttavad tema muljetest, aga pooled asjad on mulle võõrad.

Minu kommentaarid Liisi kirjutatule

Minu jaoks oli ka esimestel päevadel või nädalatel kõik uus ja harjumatu. Igasugused pisiasjad olid teisiti ja pidin hakkama uuesti õppima igasuguseid asju: kuidas duši nupud töötavad (ma polnud selliseid veel Eestis näinud, nagu siin igal pool on), kuidas ukselukud töötavad (ka mingi täiesti uue süsteemiga, mida polnud varem näinud), kuidas telefonile kõneaega juurde panna ja nii edasi.

Kollased koolibussid olid minu jaoks ka nagu filmis ja mina ka pildistasin neid.

Starbucksis olen mitmeid kordi käinud, aga ainult korra midagi ostnud. Ostsin joogi nimega "white chocolate mocca" ehk mingisugune valge šokolaadi lisandiga kohvi. Käisin seal Laureniga ja tema soovitas mulle seda. Oli küll hea. Maksis vist 3 dollarit ja 25 senti ja see oli üks odavamatest. Samas ma usun, et Liisu arvamus, et Starbucks pole midagi erilist (ülehinnatud tavaline kohv ja suhkrurohked joogid) peab tõenäoliselt paika. Seattle'is ma nägin kõige esimest Starbucksi, mis asutati 1912. aastal (101 aastat tagasi). See tõenäoliselt seletab Starbucksi edu ja kuulsust.

Toidupoes oli tõesti huvitav. Igasuguseid põnevaid asju leidus. Liis kirjutab, et USA-s on light ja rasvavabad toidud kuidagi eriti populaarsed, aga ise ei ole seda tähele pannud. Mind üllatas siin see, kui populaarne on kohalik (Oregonis või lähiümbruses) kasvatatud toit ja igasugune mahetoit on väga levinud. Eestis olles kartsin, et USA toit ei ole eriti "söödav", sest seal söödetakse loomadele hormoone ja antibiootikume, magusates toitudes on kõikjal high fructose corn syrup (ei tea täpset eestikeelset vastet) jne. Siin olin päris üllatunud, kui teadlikud inimesed tegelikult on, kui populaarne on ise juurviljade kasvatamine, kanade pidamine ja ise hoidiste tegemine. See oli ka positiivne üllatus, et toiduainete tooteinfo on väga loetavalt kirjutatud (pole E-koode ega mingeid koode, vaid kõik on pika nimega välja kirjutatud ja veel sulgudesse juurde, et kas tegemist on säilitusaine või millega). Liha pakenditel on see ka suurelt kirjas, kui on tegemist hormoonide või ravimitevaba tootega. Kõikvõimalikele gluteenivabadele toodetele on märgitud, et tegemist on gluteenivaba tootega. Isegi täiesti ilmselgelt gluteenivabadele asjadele. Üldse on kõik väga mõnusalt tarbijasõbralik.

Inimesed või suhtlemine mind siin õnneks ei hirmutanud. Harjumatu oli küll ja inimesed olid teistmoodi.

Minu lapsed peavad samuti iga päev enda pille harjutama (seda nad teevad vabatahtlikult kogu aeg) ja kohustuslikku kirjandust lugema. Nad pidevalt loevad midagi, aga neil on päris suur valikuvõimalus raamatute suhtes. Neile antakse pikk nimekiri raamatutest ja sealt saavad ise valida.

Kilode lisandumist lihtsalt USA-s elamisest tõesti karta ei ole. Samas mul pole eriti aimu toidu hindadest, sest ma ei pea ise toitu ostma. Restoranides on hinnad sarnased, nagu Eestiski. Minu restoranis tellitud toidud on olnud umbes 11-13 dollari (8-10 euro vahel) ja need on ühed odavamad menüüs. Portsud nii suured või rasvased ei ole, nagu mulle Eestis elades kuulduste põhjal arvasin. Mul on olnud nii, et kui on supp või salat olen jõudnud kõik ära süüa. Kui on praad vms, siis enamusel kordadel olen jõudnud pool ära süüa ja ülejäänu pakitakse koju kaasa. Kui ma perega restoranis käin, siis tavaliselt järgmise päeva lõunaks sööme eelmise päeva restorani toitude ülejääke.

Hiina toidu vaimustust mul pole, nagu Liisil on. Üldiselt ma ei tunne, et USA toidud midagi ülihead oleks või et nad Eestis saadaval olevast paremad oleksid. Lihtsalt erinevad - aasia (hiina, tai, vietnami jne) toidud ja mehhiko toidud on väga populaarsed ning igasugused juurviljad või köögiviljad, mida ma Eestis praktiliselt kunagi ei söönud (varsseller, spinat, artišokk jne). Hiina restoranides antakse siin alati õnneküpsis, aga mina neist eriti vaimustust ei tunne. Maapähklivõi-mee-banaanisaia avastasin mina ka sellel nädalal. Kusjuures pidasin banaani lisamist enda originaalseks ideeks, aga siis tuli välja, et see pole ameeriklastele midagi uut. Tegin ise maapähklivõid eelmisel nädalal ja siis sõin seda. Ise tehtud oli üsna erinev poest ostetust, mida lapsed peaaegu iga päev hommikul söövad. Mõlemad olid omamoodi head. Eriti vaimustuses ma maapähklivõist ei ole, aga maapähklivõiküpsised meeldivad mulle küll. Tegin gluteenivabu M&M kommidega kaunistatud maapähklivõiküpsiseid eelmisel nädalal. Pepperoni pizza on mu laste lemmik ja selle gluteenivaba varianti teen peaaegu igal reedel siin. Minu lemmik ta ei ole. Bageleid (mingisugused sõõrikukujulised saiad, kuhu saab kas soolast või magusat vahele panna) olen siin palju näinud, aga pole ise proovinud, sest ei ole lihtsalt ahvatlev tundunud. Bisquick-iga ma tuttav ei ole, aga ma sain mingi vanaaegse Bisquicki retseptikarbi Francese käest! Seega nimi tuli tuttav ette.

Tõesti inimesed on liikluses sõbralikud ja lehvitavad tänutäheks vahele lubamise või muu sellise eest.

Ülbeid ja ignorantseid ameeriklasi ma vist eriti kohanud ei ole. Praegu ei tulnud ühtegi meelde. Võib-olla see kingapoe müüja, kes mu jalanõusid kritiseeris, käib selle alla. Sellest postitasin kunagi Facebooki. Kui lugesin, et Liis kirjeldab ameerika naisi kui isekaid ja võimukaid, siis tuli mulle kohe meelde mu pere eelmine au pair, aga tema pole isegi mitte ameeriklane! Ameeriklasi ma enda senise kogemuse põhjal isekaks ja/või võimukaks ei pea.

3 esimest küsimust

1) Vasta kiiresti ja mõtlemata: Sinu esimesed ägedad muljed Ameerikast, millised need olid?
Kõige-kõige põnevam oli kahtlemata Eestist USA-sse reisimine ja esimesed päevad siin (New Jerseys au pairide koolitusel ja NYC ekskursioonil). See oli nii põnev, sest oli raske ette kujutada, mis mind täpselt ees ootab. Juba lennukiga sõitmine oli põnev. Mõtlesin kogu aeg, et huvitav milline seal USA-s siis on, mida me au pairide koolitusel tegema hakkame, milline NYC on, milline mu pere ja lapsed on. Au pairide koolituse lõppedes olin isegi natuke kurb, sest teadsin, et kohe varsti saab mu viimane küsimus (milline on pere ja lapsed) vastuse ja algab tavaline elu. Ma olin nendega muidugi rääkinud Skype-s, aga ikka oli raske ette kujutada, et milline mu elu seal nendega olema hakkab. Nüüd tagasi mõeldes on ka natuke kurb. USA-sse reisimine ja esimene nädal siin oli kindlasti mu elu üks kõige põnevamaid aegu.

Nendest esimestest ägedatest muljetest olen plaaninud alati eraldi postituse teha... paljust oleks kirjutada.

2) Kui tihti on Ameerika koolis lastevanemate koosolekud? Kas ka Sina au pairina neist osa võtad ja õpetajatega räägid? Mis on Eesti ja Ameerika kooli ühed suurimad erinevused Sinu meelest?
Minu teada ei ole seni olnud ühtegi lastevanemate koosolekut peale selle ühe, mis oli kooliaasta alguses ja kus mina ka käisin. Ma käisin koolis päris ammu ja ei saa vist võrrelda praegust Eesti põhikooli ja USA oma, sest minu kogemus jääb kümne aasta taha.

Üks erinevus on kindlasti see, et pooled õpetajad olid mehed ja üldse õpetajad olid enamuses noored (umbes minuvanused) või keskealised.

Teine erinevus on see, et on levinud koolibussid, mis lapsi kooli ja koju sõidutavad.

Kolmas erinevus on, et koolitoit on Eestiga võrreldes kehv. Iga päev on täpselt sama koolitoit ja valida saab ainult mingisuguse hiina toidu ja tacode vahel. Nooremale ei meeldi seened ja seetõttu sõi ta iga päev lõunaks tacosid, sest hiina toidu sees olid alati seened. Me pakime nüüd pooltel päevadel lastele ise lõuna kooli kaasa, et oleks vaheldust.

Ma ei tea, kas see on nii ainult nende koolis, aga iga päev on täpselt sama tunniplaan: matemaatika, loodusteadused (science), kehaline kasvatus, muusika ehk pillimängu tund (üks mängib viiulit ja teine trompetit), inglise keel (language arts). Midagi oli vist veel, aga ei mäleta. Iga päev täpselt samad tunnid samas järjekorras. Ühtegi võõrkeelt nad ei õpi. See on noorema poisi tunniplaan. Vanemal on terviseõpetus ka ja võib-olla veel midagi erinevat. Ma ei pea kunagi vanemat poissi kontrollima ja seega ei tea rohkem hetkel.

Need olid sellised suuremad erinevused, mis praegu meelde tulid. Erinevusi oli muidu veel.

3) Sinu piirkonnas oli vist ka üks poiss au pairiks. Ka soled tema muljeid oma tööst ja tema perekonnast kuulnud? Mis on Sinu meelest poiste eeliseks au pairiks olemisel?

On küll üks poiss, Damien Prantsusmaalt. Ma nägin teda ainult New Jerseys au pairide koolitusel ja nüüd pole enam näinud. Tema muljetest midagi ei tea peale Facebooki fotoalbumi ja postituste. Tundub, et tal on kõik hästi. Viimati postitas ta, et mängis Portlandis kasiinos 100 dollarit maha ja ei võitnud midagi. Halloweeni ajal postitas ta pildi enda kostüümist - ta oli Harry Potter. Ta nii hästi sobis sellesse rolli. Ta on välimuselt täpselt Harry Potter, eriti prillidega. Tundub selline täitsa korralik poiss.

Mõni nädal tagasi saabus veel teinegi poiss Portlandi - Pierre, samuti Prantsusmaalt. Temaga pole veel kohtunud, aga rääkisin Facebookis. Ta ütles, et tal on muidu kõik hästi, aga rahakott varastati ära. Kui ma uurima hakkasin, et kuidas see juhtus, siis ta rääkis, et see juhtus ööklubis. Ta kahtlustas, et keegi oli talle midagi joogi sisse puistanud kui ta WC-s käis ja enda joogi valveta jättis. Rahakoti puudumise avastas ta siis, kui tahtis sigarette osta. Ta ütles, et on iga õhtu pidutsemas käinud.

New Jerseys koolitusel nägin veel mõndasid poisse.

Üks filmivaatamine

Täna (pühapäeval) olid Lauren ja Bethany mul külas ja vaatasime filmi "Kristuse Kannatused" (The Passion of the Christ). Lauren on üks tüdruk, keda olen varem maininud ja kellega me teisipäeviti Jayme juurde piiblitundi sõites autot jagame - elame lähestikku ja sõidame kordamööda, et bensiini kokku hoida. Bethany on üks tüdruk, kelle olemasolust sain teada alles eelmisel teisipäeval Jayme juures piiblitunnis, kuigi ta elab minu maja taga ja tema pere kassid ongi need, kes meie tagaaias käivad. Tema ema ja noorema vennaga olen varem kohtunud. Bethany käib Kalifornias kolledžis ja Oregonis on ta ainult koolivaheaegadel. Ta oli terve jõuluvaheaja siin ja ta lahkub kolmapäeval. Mul oli kahju, et alles nüüd temaga tuttavaks sain, sest temaga oleks saanud igasuguseid asju koos ette võtta. Õnneks tuleb ta suvevaheajal jälle tagasi.

Film ise oli väga hea! Oli küll palju vägivalda, aga oli rohkem sündmusi ja juttu, kui treileri põhjal paistab. Soovitan kindlasti vaadata!

Aastavahetus

Piltidele klikkides näeb suuremalt. Mingi nipiga peaks nägema ka originaalsuuruses ehk väga suurelt (parem klõps jne).

Aastavahetust tähistati üsna tagasihoidlikult. Eelmine au pair ja pereisa kokkasid terve päev. Minu jaoks köögis ruumi ei olnud ja mulle mingeid ülesandeid ka ei antud ning nautisin vaba aega. Tehti mitu erinevat dipikastet, igasuguseid erinevaid küpsiseid ja oligi vist kõik. 

Aastavahetuse toidud: ise küpsetatud leib (üleval keskel) mitme erineva isetehtud maitsevõiga (pole pildil näha),  viineripirukad (üleval vasakus nurgas), maisikrõpsud (suures metallkausis) isetehtud lõhe-dipikastmega (all keskel) ja spinati-artišoki dipikastmega (viineripirukatest allpool). Need mustad pallikesed pildi keskel on ingver šokolaadis - isa oli neid soovitanud, juhtusin ise ka neile ühes poes peale ja panin pereisale jõulupaki sisse. Kõik toidud olid ülihead.

 Pereisale meeldib igasuguseid leibu küpsetada. Selle spinati-artišoki dipikastme leidsin ka Applebees restorani menüüst! Applebees on vist mu lemmikrestoran nendest, kus seni käinud olen, aga pole sellest veel kirjutanud. See on ülihea dipikaste ja võin retsepti jagada. Selliseid viineripirukaid nagu pildil kutsutakse "pigs in a blanket" ehk põrsad teki sees. Võib-olla on mingi täpsem eesti keelne nimetus neile, aga mulle olid need uued asjad.

Kahte erinevat sorti küpsised (vasakul), mingisugused kolmnurksed magusad küpsetised ja punasel alusel mingid poest ostetud küpsetised, mis ei olnud eriti head. Kõik muu oli üli hea. Need šokolaadinööbiga küpsised olid maapähklivõi maitselised ja pärast sõime veel isetehtud maapähklivõi trühvleid ka, aga neid pole pildil. Maapähklivõi on siin üldse populaane toiduaine. Mitut erinevat sorti limonaadi on ka tagaplaanil näha. 

Õhtul tulid külalised - Eric ja Paula oma lapsega, üle tee naabrid oma lastega ja oligi seltskond koos. Sõime ja jutustasime natuke. Siis hakkasime lauamänge mängima. Enamus seltskondlikke koosviimisi ongi siin USA-s ongi sellised olnud, et alguses süüakse ja jutustatakse ja seejärel läheb lauamängude mängimiseks. Nii oli tänupühadel ja jõulude ajal Ericu ja Paula juures, Seattle'is pereisa sõbral külas olles ja nüüd aastavahetuse peol ka. Kusjuures kõige esimesel korral (tänupühade ajal Ericu ja Paula juures) oli see minu idee, et võiks midagi mängida. Edaspidi on see juhtunud erinevates seltskondades ja ilma minu algatuseta. Mina sain selleks vist inspiratsiooni pühapäevakooli matkast, sest seal me mängisime igal õhtul mänge. Aastavahetuse peoks ostis pereisa ühe mängu, mida Seattle'is mängisime. Naljakas oli see, et ma olin seda mängu varem poes vaadanud ja mõelnud jõulukingiks osta lastele, aga otsustasin teiste mängude kasuks. Eric ja Paula tõid peole enda lemmikmängu, mida olime nende pool alati juba mänginud ja üle tee naabrid tõid ka ühe mängu. Kusjuures kellelegi polnud öeldud, et nad mängu kaasa võtaks. Mulle meeldis kõige rohkem üle tee naabrite toodud mäng, kus küsiti üks küsimus, kõik said paberilipiku ja pidid sinna kirjutama vastuse. Seejärel korjati lipikud kokku, üks inimene luges kõigi vastused ette ja pidime arvama, et kes mida kirjutas. See käis järjekorras, õigete vastuste eest sai punkte. Ei hakka kõiki reegleid lahti kirjutama, aga kes tahab täpseid reegleid, küsige ja kirjutan. Mulle meeldis see mäng, sest see oli hea moodus üksteist rohkem tundma õppida ja nuputada, kes võiks mida vastata. 

Üle tee naabrid tegid meie pool Pina Coladat. Seda tegid seda eelmisel külaskäigul ka. Eelmine kord ma ei maitsnud, aga seekord proovisin ära. Kõik kiitsid, jõid lõpuni ja võtsid juurdegi, aga mul läks ainult paar sõõmu alla. Ei olnud kange, vaid mulle lihtsalt ei maitsenud. Mulle jääb ikka võõraks, mis võlu inimesed alkohoolsetes jookides leiavad. Üks vein küll maitses, mida mõni nädal tagasi proovisin. See oli Oregoni vein ja ma arvan, et valge. Ma ei uurinud, et kas magus või milline, aga maitse järgi ütleks, et hapukas ja kuiv. Mind ennast üllatas, sest hapu ja kuiv ei kõla just eriti maitsvalt. Eelmine au pair ja pereisa arutasid, et mille kõrvale see vein hästi sobiks ja arvasid, et kana kõrvale. Ehk annab see veinisõpradele mingi ettekujutuse, milline see vein võis olla. 

Lõpuks jätsin teised alla lauamänge mängima ja kolisin üles enda tuppa, et vanavanematele helistada. Kuulsin, et mõni naabruskonnas lasi natuke rakette ka väljas, aga need olid üksikud paugud. Viis minutit enne südaööd kolisin tagasi alla, et näha, mis toimub. Kõik valmistusid telekast NYC aastavahetust vaatama ja lastešampust jooma. NYC-s oli aastavahetus juba kolm tundi tagasi ära olnud, aga seda näidati uuesti, et ka meie ajavööndi järgi oleks. Ma ei tea, aga arvan, et see oli üks Oregoni telekanalitest. Oregonis ja järelikult igas osariigis on eraldi kohalikud telekanalid. Aastavahetuse puhul jõime kõik lastešampust. Mingit täiskasvanute jooki ei olnud olemaski. Telekast näidatav NYC aastavahetus üllatas sellega, et ilutulestikku peaaegu ei näidatudki. Kesköö momendil loeti telekas sekundeid aastavahetuseni, näidati tänavatel olevat rahvast ja nende peale sadavat värvilisi paberiribasid. Ligi minut peale kesköö algust näidati hetkeks ilutulestikku ka - telepildi põhjal ei olnud midagi erilist. Isegi Tartus on vähemalt viis korda rohkem ilutulestikku (eelmise aasta kogemuse põhjal). Teised ütlesid, et NYC kohal ei saaks teha ilutulestikku turvalisuse tagamise tõttu ja ilutulestikku tehakse alati Hudsoni jõe kohal. Mõtlesin veel, et kas nii väike ilutulestik on kuidagi orkaan Sandyga seotud ja nad ei taha sellepärast kulutada raha ilutulestiku peale või ongi alati nii. Igasugused staarid andsid ka oma kontserte ja seda näidati telekas. See oligi aastavahetuse programm. See Korea sensatsioon Psy oma Gangnam Style looga oli ka kohal ja pidevalt telepildis. Tema video oli esimene, mis YouTube portaalis kogus miljard vaatamist.

Siis oligi pidu läbi ja kõik läksid koju. Ma pesin nõud ära, aga õnneks midagi eriti pesta ei olnud ja enamus asju sai nõudepesumasinasse anna.

1. jaanuar oli ilus päikesepaisteline päev ja katusel oli terve päev kerge härmatis. Üldiselt on selliseid päikeselisi päevi talvel harva. Suved pidid aga alati sellised olema, et vihma terve suve jooksul üldse ei saja ja muru kuivab pruuniks. Huvitav on Oregoni või siinse piirkonna juures ka see, et kunagi ei ole äikest. Pereisa ütles, et tema siin elatud 16 aasta jooksul on võib-olla korra või kaks äikest olnud.