Teine tõsisem tööpäev

Täna oli väga sündmusterohke päev, aga ei hakka pikalt kirjutama. Üks huvitav asi oli, et käisin endise au pairiga nädala toidukraami ostmas ja muid asju ajamas. Saime palju rääkida ja sain palju teada pere ja kõige muu kohta. Toidupoes nägin esimest korda palju ülekaalulisi inimesi. See oli päris naljakas, et järsku oli  neid seal nii palju ja korraga. Varem polnud ma tüsedaid inimesi peaaegu üldse näinud ja kõik inimesed olid täiesti tavalised või kõhnad. Üldse mitte stereotüübile vastav. Lapsed olid armsad ja sõnakuulelikud. Mängida eriti ei jõudnudki, sest nad pidid oma pille harjutama ja aeda rohima. Mina tegin sellel ajal mitme nädala menüüd ja ostunimekirja. Lõunasöögiks tegin poistele mingi oasupi, mille nad ise kokaraamatust välja valisid. Väga hea oli. Õhtusöögiks tegi pereisa mingit tai toitu, mis oli ka väga hea ja vürtsikas. Pilte toitudest ei ole, aga väga ilusad nägid välja kõik. Häid retsepte mul siin igastahes koguneb.

Esimene tõsisem tööpäev

Täna ehk esmaspäeval oli pereisal tööpäev. Ma olin kella kaheksast hommikul kella kuueni õhtul poistega üksi kodus. Hommikul läks vanem poiss koos endise au pairiga arsti juurde. Mina ei ole veel sõitmist proovinud siin ja ei tunne eriti linna ka veel, aga varsti jõuan ka selleni. Üldiselt liiklus ei tundu siin midagi rasket ja autosid ei ole üldse palju. Tundub isegi lihtsam, kui Tartus. Sel ajal, kui vanem poiss arsti juures oli, jalutasin nooremaga ringi ja käisime mingis kaugemas pargis ka nüüd. Maastik on siin üsna mägine. Teed on pidevalt kas tõusvad või langevad ja need tõusud ja langused on vahepeal päris suured. Parki jalutades imestasin, kuidas mõnedel majadel oli juba garaažiesine päris järsk tõus või langus ja nad olid ikka sinna oma auto parkinud. Tundus, et iga hetk võib auto veerema hakata. Pargis ehk laste mänguväljakul lennutasime noorema poisiga mingit lendavat rõngast tükk aega ja siis tulime tagasi. Siin on väga tüüpiline ameerika äärelinn. Kõik majad on väga ilusad, enamusel majadel on uhke džiip garaaži ees ja USA lipp iga päev lehvimas. Minu pereisa siin sõidab ka džiibiga. Ma ei tea, kas need on džiibid või kuidas neid nimetatakse - sellised tüüpilised ameeriklaste lemmikautod, suured ja kõrged, tihti kastiga. Kõik, kellest möödusime, ütlesid tere hommikust. Uskumatu, aga nii ongi. Pärast tegin lõunasöögi. Tegin selle suure ahjuomleti, nagu viimasel ajal Tartus olime teinud. Munad segatud hapukoorega. Sinna peale paprikad, tuunikala, brokoli ja juust. Vanem poiss ei tahtnud brokolit ja tuunikala ning talle tegin ilma. Veel tegin neile aurutatud maisitõlvikuid. Sõin ka täna esimest korda maisitõlvikut. Mulle eriti ei meeldinud. Aurutamise õppisin ka ära - endine au pair õpetas. Selleks vaja lihtsalt potti, vett, metallist sõela ja juurvilju. Lihtsalt panen potti paari sentimeetrise kihi vett, poti peale sõela juurviljadega, kaane peale ja aurutan. Alguses suure kuumusega ja siis keeran väiksemaks, umbes 5-10 minutit ja ongi valmis. Endine au pair oli teinud ka mingisuguse gluteenivaba šokolaadikoogi. Seda oleme viimased kaks päeva söönud ja see on imehea. Perel on siin gluteenivabade kookide kokaraamat ja endisele au pairile meeldib väga küpsetada. Seejärel läks vanem poiss sõbra juurde ja noorema poisiga mängisime kõikvõimalikke mänge: korvpalli, sulgpalli, niisama palli, turnisime pargis ja mängisime mingit mängu, mida tema mulle õpetas. Koju tulles küsis üks vastutulja meilt mööda minnes, et kuidas trenn oli (meil olid tennisereketid ja muu selline käes) ja kes võitis. Ma ei vastanud talle praktiliselt midagi peale tere. Mulle on nii harjumatu ikka see jutustamine ja ei oska tavaliselt kohe reageerida kuidagi. Pärast mängisime veel malet. See pidavat olema noorema poisi lemmik lauamäng. Õhtusöögiks tegin tatra-piimasupi ja puuviljasalati. Ei osanud midagi paremat teha. Pean veel kappide sisu õppima ja retsepte otsima. Poisid sõidki päris hästi seda tatrasuppi. Noorem poiss ei söönud enda portsu lõpuni ja ütles, et tal on kõht täis. Kui küsisin, et kuidas maitses, siis ta ütles: "not my favourite" ehk ei olnud just kõige parem. See oli üldse esimene kord, kui nad tatart sõid. Sain veel teada, et vanemal poisil on rohkem sõpru ja talle meeldib sõprade juures aega veeta. Nooremal poisil ei ole eriti sõpru. Olin seda ise ka juba märganud, sest vanem poiss saab iga päev sõpradega kokku, aga noorem on kodus ehk mängib koos minuga. Üldiselt nad tunduvad sellised väga viisakad ja korralikud lapsed. Täna küll ei olnud mingit probleemi nendega (veel). Sain veel teada, et nad saavad koolis peaaegu ainult A-sid ehk viisi ja nad on mingisuguses andekate laste grupis, ehk neile antakse raskemaid ülesandeid koolis vms. Nooremal poisil on kusjuures kerged keskendumisraskused või hüperaktiivsus. Pole kindel, kuidas seda eesti keeles kutsutakse. Ta võtab iga päev mingisuguseid tablette, aga need pidid olema kõige nõrgemad, mida üldse antakse. Suvel olevat ta ilma tablettideta olnud, aga nüüd enne kooli hakati jälle andma. Mina ei olegi teda järelikult ilma tablettideta olekus näinud. Täna õhtul ütles pereisa, et noorem poiss oli väga väsinud ja läks ise enda algatusel magama. Tavaliselt seda kunagi ei juhtuvat ja järelikult oli meil väga väsitav päev olnud. Tõesti - mängisime täna terve päev sportmänge ja paar korda malet ka.

Lähengi magama. Nii pikki blogipostitusi ei saa ma endale iga päev lubada. Selle kirjutamine võtab kõvasti aega ja see on veel toimetamata versioon. Kindlasti kirjavead igal pool, sest ei hakka üle lugema.

Kommenteerida saab mu blogis ka sisse logimata. Tuleb valida Anonymous ja ongi kõik. Kui siin kommenteerimisega hakkama ei saa, siis küsi instruktsioone minu käest Facebookis või saada enda sõnum mulle sinna. :)

Minu vaba pühapäev

Käisin täna perega kirikus. Seal olid peamiselt vanemad inimesed ja pensionärid. Vähemalt 10 inimest tuli minuga juttu rääkima. Nad märkasid, et ma olen uus ja paljud teadsid, et ma olen "see uus au pair". Jutt oli kõigiga üldiselt sama: küsisid mu nime, tutvustasid ennast, küsisid kust ma pärit olen. Kirikus oli päris huvitav. Seal lauldi. Laulusõnu näidati ekraanil ja sain ka kaasa laulda. Pastor jutustas mingit lugu Piiblist ja seletas seda lahti, lisaks rääkis mingeid naljakaid lugusid endast. Ma ei mäletagi, kuidas need lood selle piiblilooga üldse seotud olid. Koguti annetusi ja annetuste koguja teadis kohe, et ma olen keegi uus ja isegi ei andnud mulle seda kandikut, vaid lihtsalt surus kätt ja ütles tere. Vahepeal loeti ette inimesed, kellel oli tervisega halvasti ja paluti nende eest palvetada. Muud vist midagi eriti ei olnudki. Pärast käisime jälle poodides poistele kooliks riideid ostmas. Eriti midagi ei ostetud. Mina vaatasin niisama ringi. Hindu ei oska veel eriti kommenteerida, sest pole eriti uurinud. Ma peaks need eurodeks ümber arvutama, et midagi aru saada. Arizona lennujaamas õnnestus mul küll 10 dollari eest pähkleid ja kommi osta. Sellest võin millalgi eraldi kirjutada. Samas see oli lennujaam ja seal ongi asjad kallid. Õhtul olin väga väsinud. Ajavahe annab tunda ikka. Sõime ja arutasin pereisa ja Martinaga asju, õppisin veel kappide sisu ja muud sellist. Postitasin eelmisse postitusse mõned pildid ka, aga mul on suur väsimus ja magamamineku aeg. Need on üsna igavad pildid minu arvates, aga vähemalt on midagi. Pulga peal on mul ikka huvitavamaid pilte. Homme läheb pereisa tööle ja ma olen esimest korda lastega üksi kodus. Tegelikult Martina on ka üldiselt läheduses, sest ta elab siin kuni 22. septembrini.

Teine päev Oregonis

Lapsed juba magavad ja ma olen ka valmis magama minema. Siin saab kell 11 õhtul, aga Eestis on juba järgmise päeva hommik kell 9. Ostsin täna endale 8 GB mälupulga, et sinna enda pildid ja videod laadida ja sellepärast olengi ikka veel üleval. Vaatasin kõik pildid ja videod läbi ka. Nüüd on viimane aeg magama minna ja eriti muljetest ei jõuagi kirjutada jälle ega pilte sorteerida. Täna hommikul käisime poes nimega Walmart. See on väga suur ja üks tuntumaid poekette USA-s. Nooremale poisile osteti sealt mobiiltelefon. Mina otsisin endale pesuseepi, mälupulka ja muid vajalikke asju. Pesuseepi ei leidnudki. Mälupulga ja paar muud asja sain. Pärast tahtsime minna mingisse maanteeameti sarnasesse asutusse nimega DMV ehk Department of Motor Vehicles. Sealt tahtsime mulle võtta liikluseeskirjade raamatu, aga DMV oli kinni. Järgmisena käisime Salemi turul. See on püsti igal laupäeval ja seal oli ainult kohalik kaup. Sõime seal lõunat ja jõime koha peal valmistatud limonaadi. Mulle muidugi osteti kõik. Hiilisin küll mingi eraldi putka juurde endale nuudleid ostma ja olin jõudnud juba raha välja otsida, aga siis pereisa kiirustas kohale ja maksis ise ära. Seejärel käisin noorema poisiga pargis mängimas. Turnisime niisama mänguväljakutel ja mängisime palli. Seal oli suur jalgpalliplats ning palju igasuguseid turnimisvahendeid. Mina sain ka turnida, sest kõik oli tehtud rauast ja tugeva konstruktsiooniga. Pargis oli lisaks mingisugune grillimise koht koos grilliga, laudade ja toolidega. See oli minu jaoks üsna üllatav. Küsisin, et kas siin grillitakse ka ja sain vastuseks, et grillitaksegi. Igaüks võib tulla ja sealsamas oma grillipeo teha. Veel oli maha joonistatud suur USA kaart. Selle peal mängisime keksu nii, et võisime ainult hüpata nende osariikide peale, mille nime teame. Poiss teadis peaaegu kõiki, mina teadsin vähem. Siis läksime koju ja tegin lõunasöögi. Tegin plovi kurgisalatiga. Neil on nii palju toitu kodus, et kõik oli olemas selle toidu tegemiseks. Ma muidugi enne tutvusin kõigi kappide sisuga enne kui otsustasin, et mida süüa teha. Tomatit neil ei olnud ja seetõttu tuli lihtsalt kurgi ja hapukoore salat. Lapsed sõid hea meelega kõik ära, kuigi nad polnud varem sellist toitu söönud. Pereisa rääkis, et talle meenutab see Mehhiko toitu, kus on samuti riis ja tomatipasta. Tegelikult oleks ma pidanud selle plovi tegema lõunasöögiks, aga siis oli plaanimuutus ja söödi hoopis turul. Sealiha oli juba sulama pandud ja seega tegin plovi õhtuks. Pärast õhtusööki viidi noorema poisi jalgratas parandusse ja võeti videolaenutusest mingi film õhtul vaatamiseks. Ma tegin ka kõik sõidud kaasa, et linna tundma õppida. Filmi vaatas vist noorem poiss üksi, sest mina tulin üles enda e-maile lugema ja pilte laadima. Mul on üle 350 pildi ja video! Mälupulgal võtsid nad juba peaaegu 2 GB ehk umbes 20% mu mälupulga mahust! Vaatasin, et kui minul on õhtu ja võimalus kodustega juttu rääkida, on Eestis umbes 6 või 7 hommikul. Edaspidi saan kindlasti ka teistel aegadel arvutisse tulla, aga praegu pole lastel kooli ja mul on vaja nendega tegeleda ja siinset elu õppida. Suurem poiss oli täna peamiselt naabrite juures ja seetõttu teda selles postituses ei maininudki. Siinne elu on väga erinev kõigest, mida varem näinud olen. Väga tüüpiline USA on siin kuidagi. Näiteks täna oli naabritel selline asi nagu garage sale ehk kõik endale mittevajalik pandi garaaži ette maha ja möödujad said osta. Selline müük oli täna päris mitmete majade ees ja see pidigi olema nädalavahetustel tavaline. Noorem poiss oli kohe hommikul platsis naabrite juures ja esimene ostja. Ta ostis mingid palli moodi mänguasjad sealt. Külastajaid paistis sellel garaažimüügil olevat. Nägin mitu korda seal inimesi asju valimas. Mind tutvustati ka naabritele. Inimesed on siin väga omamoodi ja väga ameerikalikud. Näiteks siiani on tundunud, et kõik möödakäijad, kellele otsa vaatad, naeratavad sulle. Kui poes möödutakse ja isegi ei riivata, siis öeldakse "excuse me" ehk vabandage mind. Kui täna turul enda lõunat sõin, siis astus minu juurde täiesti juhuslik võõras ja küsis, et kust ma selle toidu ostsin. Seda, et keegi võõras tuleb rääkima või niisama abi pakkuma, on iga päev mitmeid. See oli samamoodi ka Arizona lennujaamas. Sellest plaanin teha eraldi postituse, sest need 3 tundi Arizona lennujaamas olid päris muljeterohked! Üks huvitavaid avastusi Salemis olles on olnud, et paljudel kodudel on igapäevaselt USA lipp mastis. Kui ma esimest päeva Salemis olin, siis küsisin pereisa käest, et kas on mingisugune püha või lehvivadki need lipud iga päev. Tuli välja, et lehvivadki. Täna nägin, et McDonalds-i õuel oli ka lipp lehvimas ja mõnedel muudel asutustel või poodidel ka. Eile käisime lastega arsti juures ja nägin, et ooteruumis on ajakirjade kõrval lugemiseks ka Piibel. Pereisa rääkis, et Piiblid on ka kõikides hotellitubades. Mina New Jerseys hotellis olles Piiblit ei näinud, sest ma ei vaadanud sahtlitesse. Piibel pidavat olema voodi kõrval öökapi sahtlis. Sel teemal ütlen veel lühidalt, et pere käib pühapäeva hommikuti kirikus ja nad ütlevad enne söömist palve.

Kultuurierinevus Eestiga on ikka kõvasti suurem, kui ma varem arvasin. Täiesti teine maailm tundub siin olevat.

Salem. Pildile klõpsates saab suuremalt näha.

Salem. Liiklus tundub seal umbes selline, nagu Tartuski. Midagi hullu ei ole ega väga palju autosid.

Politseiauto

Politseiauto. Ei õnnestunud hästi pildile tabada ja üks naine jäi ette.

Salemi turul oli selline armas putka. Maas oleval plakatil on ka naljakas tekst.

See toit, mille kohta küsiti, et kust ma selle ostsin. Maksis 6 dollarit ja oli üks odavamaid. Seal müüdi ka mingeid selliseid toite, mida ma kunagi varem näinud ei olnud.

Salemi turg.

Salemi turg.

Kodune limonaad. Selline sidrunimaitseline ilma gaasita jook. Maitses magus ja hapu korraga. Neid oli erinevate lisanditega. Minu oma oli vaarikatega ja oli küll vaarika maitset tunda ka. Maksis 3 dollarit.

Videolaenutus. Selline automaat oli lihtsalt. Sealt võis vist laenutada ainult ühe filmi korraga ja piiramatuks ajaks. Lihtsalt uut filmi ei saa laenutada, kui ei ole vana tagasi toonud. Mees vasakul ongi pereisa.

"Kummitused" Oregoni pere vannitoas

Kuna minu lennud lükati edasi, jõudsin Oregoni alles 22:50 öösel. Maandusin Portlandis, seal oli pereisa mul vastas ja sõitsime Salemisse. Lapsed juba magasid kodus. Umbes tunniajaline sõit oli. Olin nii väsinud, et raske oli silmi lahti hoida ja mitte magama jääda. Kohale jõudes tahtsin ainult pesemas käia ja magama minna. Isegi süüa ei tahtnud, kuigi olin näljane. Olin parajasti duši all, kui järsku nägin, kuidas väljaspool dušikabiini ust liikus mingisugune kogu. Arvasin, et keegi tuli, aga ei olnud kedagi. Natukese aja pärast nägin jälle sama asja. See oli natuke õudne ja tulin dušikabiinist ära. Mõtlesin, et mis siis saab, kui selles vannitoas kummitabki ja kuidas ma seda perele või piirkonna direktorile seletaksin. Sellise vannitoaga majas küll elada ei tahaks. Hakkasin hambaid pesema. Vaatasin akna poole ja nägin, et kardinad liikusid, nagu oleks tuuletõmbus. Mitte natuke, vaid üsna korralikult ikka. Pöörasin korraks pilgu ära ja kui uuesti vaatasin, olid kardinad täiesti paigal, nagu poleks mingit tuuletõmbust olnudki. See oli viimane piisk karikasse ja kadusin ruttu teki alla ja magama. Lootsin, et need olid lihtsalt hallutsinatsioonid üleväsimusest ja ja teises ajavööndis olemisest. Näljane olin ka. Ma olen lugenud, et teise ajavööndisse reisimine ja väsimus võib hallutsinatsioone tekitada. Nüüd kogesin ära selle. Vannitoas olla ei meeldi mulle siiani. Täna hommikul ka ei julgenud dušikabiini ust kinni panna ja ehmatasin iga suurema heli peale. Lapsed kolistasid majas kusagil ja iga heli peale nuputasin, et kas need olid lapsed või "kummitus". Minu seebikarp ka lendas näilise põhjuseta upakile. See võis olla sellest, et ma panin seebi halvasti peale, aga täpselt ei teadnudki. See oleks küll jama, kui selles majas kummitaks. Sellist probleemi ma ei oleks elus ette näinud. Mis ma siis teeksin?

23. augustil New Jersey-st Oregoni

Neljapäeval 23. augustil kell 17:00 eesti aja järgi algab minu sõit Portlandi, Oregoni. Sõit algab Newark Liberty lennujaamast New Yorgi osariigis. Sõidan 5 tundi ja 9 minutit, maandun Phoenixis, Arizona osariigis Sky Harbor lennujaamas ja seal on mul 51 minutit aega jõuda Portlandi lennu peale. Täpselt keskööl eesti aja järgi algab Arizonast lend, mis kestab 2 tundi ja 36 minutit. Maandun Portlandi lennujaamas, kuhu pere mulle vastu tuleb. Olen nendega siin USA-s olles iga päev e-kirju kirjutanud ja sidet pidanud. Seiklusrikas päev tuleb.

Tahan juba näha, milline on Oregon New Jersey-ga võrreldes ja milline on Portland NYC-ga võrreldes. Ja tahan näha, milline see pere siis on ja kuidas lapsed käituma hakkavad.

Minu teekond. Kui pildile klõpsata, näeb suuremalt.