"Kummitused" Oregoni pere vannitoas

Kuna minu lennud lükati edasi, jõudsin Oregoni alles 22:50 öösel. Maandusin Portlandis, seal oli pereisa mul vastas ja sõitsime Salemisse. Lapsed juba magasid kodus. Umbes tunniajaline sõit oli. Olin nii väsinud, et raske oli silmi lahti hoida ja mitte magama jääda. Kohale jõudes tahtsin ainult pesemas käia ja magama minna. Isegi süüa ei tahtnud, kuigi olin näljane. Olin parajasti duši all, kui järsku nägin, kuidas väljaspool dušikabiini ust liikus mingisugune kogu. Arvasin, et keegi tuli, aga ei olnud kedagi. Natukese aja pärast nägin jälle sama asja. See oli natuke õudne ja tulin dušikabiinist ära. Mõtlesin, et mis siis saab, kui selles vannitoas kummitabki ja kuidas ma seda perele või piirkonna direktorile seletaksin. Sellise vannitoaga majas küll elada ei tahaks. Hakkasin hambaid pesema. Vaatasin akna poole ja nägin, et kardinad liikusid, nagu oleks tuuletõmbus. Mitte natuke, vaid üsna korralikult ikka. Pöörasin korraks pilgu ära ja kui uuesti vaatasin, olid kardinad täiesti paigal, nagu poleks mingit tuuletõmbust olnudki. See oli viimane piisk karikasse ja kadusin ruttu teki alla ja magama. Lootsin, et need olid lihtsalt hallutsinatsioonid üleväsimusest ja ja teises ajavööndis olemisest. Näljane olin ka. Ma olen lugenud, et teise ajavööndisse reisimine ja väsimus võib hallutsinatsioone tekitada. Nüüd kogesin ära selle. Vannitoas olla ei meeldi mulle siiani. Täna hommikul ka ei julgenud dušikabiini ust kinni panna ja ehmatasin iga suurema heli peale. Lapsed kolistasid majas kusagil ja iga heli peale nuputasin, et kas need olid lapsed või "kummitus". Minu seebikarp ka lendas näilise põhjuseta upakile. See võis olla sellest, et ma panin seebi halvasti peale, aga täpselt ei teadnudki. See oleks küll jama, kui selles majas kummitaks. Sellist probleemi ma ei oleks elus ette näinud. Mis ma siis teeksin?