Pildid!

Minu üleeelmises postituses on nüüd pildid ka!

Kui kellelgi on arvamusi, et millest ma võiksin kirjutada või pilte teha, siis kirjutage mulle kommentaaridesse või Facebooki.

Minu postitused versus tõde

Tihti on nii, et olen enda blogipostituse valmis kirjutanud, läbi lugenud ja ära postitanud. Siis loen uuesti ja avastan, et mõned sõnastused on üsna kahtlaselt välja kukkunud ja neist võib valesti aru saada. Minu eelmises pikas postituses oli ka mitu sellist kohta, mille praeguseks juba ära parandasin. Näiteks kirjutasin alguses, et sõitsin ühest oravast üle, kes oli juba surnud. Postituse teiskordsel lugemisel mõtlesin, et sellest võidakse aru saada, et sõitsin oravast meelega üle. Lisasin lausesse sõna "kogemata". Nimelt nägin tee peal surnud oravat ja eriti möödasõitmisvõimalust ei olnud. Üritasin siis nii sihtida, et orav rataste alla ei jääks, aga jäi ikka. Nii see juhtuski.

Kui loete minu postitusi ja leiate seal midagi kummalist, siis see võib olla sõnastuse viga. See on üks põhjus, miks mulle eriti blogi kirjutamine ei meeldi - inimesed ei saa ja tavaliselt ei viitsi küsida täpsustavaid küsimusi. Kui ma midagi liiga lühidalt või segaselt seletan ja see mulle endale märkamata jääb, siis võibki jääda sündmustest või minu jutu mõttest vale mulje.

Eelmise nädala sündmused (pikk postitus)

Kuidas mul üldiselt lastega läinud on

Vahepeal ei olnud millestki kirjutada, sest kõik läks üldselt hästi, lapsed olid kuulekad ja toredad. Ainult see oli teisiti, et kui esimesel nädalal mängisime koos igasuguseid mänge ja noorem poiss kutsus mind ka ise mängima, siis nüüd ei kutsuta mind kunagi midagi mängima või koos tegema ja minu kutsete peale ka keegi ei taha. Endine au pair ütles selle peale, et tema ka kunagi ei mänginud nendega. Eestis enda umbes samavanuste täditütardega teeme küll kõike koos, aga siin on teisiti. Hakkan vist mõistma, mida ema mõtles, kui ütles, et selles vanuses poisid on teistmoodi kui tüdrukud. Varem ei kujutanud seda ette. Meie naabritel on samavanused tütred, keda ma peaaegu iga päev näen. Nad tunduvad kuidagi täiskasvanulikumad ja tunduvalt rohkem mu täditütarde moodi. Meie lapsed mängivad nendega koos kogu aeg. Pereisa ütleb ka, et kui meie poisid mängivad koos nende tüdrukutega, siis tal on süda rahul ja on teada, et mingeid rumalusi ei tehta.

Neljapäev, 20 september

Neljapäeval oli sündmusterohke päev. Sündmused algasid siis, kui pidin noorema poisi karate trennist koju tooma. Meil on selline märkmik, mille saime au pairide koolituselt ja kuhu pere saab kirjutada kõik mulle vajalikud telefoninumbrid, reeglid, instruktsioonid jne. Sinna pereisa kirjutab iga päeva õhtul, et mida ma järgmisel päeval täpsemalt tegema pean, eriti kui on mingisugused tavalisest erinevad ülesanded. Mina kirjutan sinna igal õhtul, et kuidas päev läks, mida ma süüa tegin jne. Nagunii räägime ka nendest asjadest ja eelmine au pair üldse ei kasutanudki seda märkmikku, aga mulle meeldib nii. Seekord ei olnud sinna kirjutatud, et ma noorema poisi karatest koju tooksin ja teadsin, et isa tuleb sel päeval varem koju ning läheme jäätisemehele ja tema perele külla. Isa on seni poisi ise koju toonud, kui ta varem koju jõuab ning ma ei tulnud selle pealegi, et seekord pean mina poisi karatest koju tooma. Viis minutit enne kella kuut õhtul helistas noorem poiss ja ütles, et ta on juba pool tundi oodanud ja keegi pole talle järele tulnud. Ma läksin talle siis järele ja samal hetkel kui ma uksest välja astusin, jõudis pereisa koju. Ta ei olnud õnneks pahane ega midagi. Kui noorema poisiga kodu poole sõitsime ja üht ristmikku ületasime, siis ütles noorem poiss, et ta nägi, et liikluskaamera tegi meist pilti. Ma sõitsin tollel ristmikul kollase tule alt läbi ja kiirus oli 30 või 31 miili tunnis kui kiiruspiirang oli 25 miili tunnis. Mõtlesin siis, et huvitav, kas see kollane tuli muutus punaseks sel hetkel kui ma ristmikul olin ja sellepärast tehti pilt või sõitsin ma 31 miili tunnis ja sellepärast tehti pilt. 5 miili tunnis üle ja alla kiiruspiirangu on lubatud ja kollase tulega üle ristmiku sõitmine ka. Igaljuhul kodus olles oli tuju nullis. Ütlesin pereisale, et poiss nägi, et liikluskaamera tegi meist pilti. Pereisa ei teinud teist nägugi ja jalutas lihtsalt mööda. Midagi täpsemalt ei küsinudki. Siis läksin oma tuppa ja nutsin omaette ja muretsesin, et kui suur trahv tuleb. Mingil hetkel tuli pereisa ukse peale koputama, sest pidime jäätisemehele ja tema perele külla minema. Ma ütlesin, et mul pole tuju täna minna. Pereisa tundus olevat mu meelemuutusest kimbatuses ja jäi mu ukse taha ootama ja kopsima. See oli nii jabur, et ma otsustasin lõpuks, et peab vist ikka minema. Rääkisin siis pereisale täpsemalt, et tuli oli kollane ja milline mu kiirus oli ja huvitav, kui suur trahv tuleb jne. Selle peale ütles pereisa, et siinkandis pole mingeid liikluskaameraid. Pealegi ma polevat midagi sellist teinud, mille peale pilti tehtaks või trahvi saaks. Siis sain aru, et miks pereisa ennist nii ükskõikselt mööda jalutas. Endine au pair rääkis, et pereisa on kõik tema trahvid ise ära maksnud ja ükskord pidi tema isegi pereisa trahvi maksma. See oli naljakas. Tegelikult au pairid peavad ise oma trahve maksma, aga kui pere on nii tore ja otsustab seda ise teha, siis on hästi ju. Muidugi ma ei kavatse ühtegi trahvi saada. Seejärel läksime jäätisemehele ehk Ericule ning tema naisele Paulale külla. Sõitsime sellest ristmikust ka üle, kus noorem poiss liikluskaamera välku nägi. Pereisa kinnitas, et seal pole ühtegi sellist kaamerat, kuigi mingeid väikeseid kummalisi kaameraid seal oli, aga need olevat muuks otstarbeks. Noorem poiss siiski vaidles isaga terve tee, et millised need liikluskaamerad ikka on. Seda on tegelikult päris palju juhtunud, et poisid kommenteerivad midagi liikluse kohta, mis pole tõsi. Kui esimest korda ma endist au pairi ja lapsi sõidutasin, siis poisid ütlesid, et me pöörasime vales kohas ära. Mitte nalja pärast, vaid tõsiselt. Ma sattusin juba segadusse sellest, aga endine au pair ütles, et ma kunagi ei kuulaks tagaistmel istujaid. Nüüdseks olen ise ka kogenud, ehk tagaistmel istujate (ehk laste) kommentaarid liikluse või auto kohta pole peaagu kunagi õiged.

Veel tuli neljapäeval välja, et nooremal poisil olid eelmistest nädalatest päris paljud kodused tööd tegemata. Pereisa avastas selle, kui e-koolist tema hindeid kontrollis. Tuli välja, et poisile anti juba esimesel koolipäeval koduseid ülesandeid, aga mulle ütles ta iga päev tervel esimesel koolinädalal, et koduseid ülesandeid ei antud. Ma ei kontrollinud esimesel nädalal poiste päevikuid ka. Järgmistel nädalatel ütles poiss alati, et tal said kõik kodused tööd valmis ja ta andis need juba õpetajale ära. Lastevanemate koosolekul õpetajad rääkisid meile, et usinamad õpilased võivad kõik kodused tööd koolis valmis jõuda. Sellepärast jäingi poisi juttu uskuma. Arvasin, et ongi selline andekas ja tubli laps. Kõik valmis saanud kodused tööd antakse õpetajale ja nii pole midagi kontrollida ka. Neljapäeval tuli välja, et pooli asju polnud siiski õpetajatele esitatud ja nüüdsest ei lase ma tema tõredusel ennast enam heidutada ning kontrollin tema koduseid töid märksa hoolikamalt. Poisid on alati üsna tõredad kui koduste tööde kohta küsida. Samas alati pärast koju jõudmist hakkavad nad kohe enda muusikainstrumente harjutama ja sellest jäi ka mulje, et nad on väga õpihimulised. Nüüd olen aru saanud, et pillimäng neile meeldib ja nad teevad seda hea meelega igal võimalusel, aga ülejäänud koolitöö kipub tegemata jääma. Vanema poisiga pole siiski probleeme olnud ja ma pole teda eriti kontrollinud.

Ericu ja Paula juures oli väga lahe! Nad elavad linnast väljas maakohas. Pilte kahjuks ei jõudnud teha tee peal olles, sest sõit oli üsna lühike ja peamiselt puude vahel. Seal olid mingisugused põnevad põllud ja kõik oli selline mägine ja teistmoodi. Eric ja Paula elavad väga armsas maamajakeses, neil on kanad ja kaks kitse. Kitsed olid väga väikesed ning ei kasvagi suuremaks. Üks oli ema ja teine järeltulija, aga peaaegu ühesuurused. Neid lasti aedikust välja jooksma ka ja see oli lõbus. Kanu peetakse munade saamiseks, aga kitsed olevat lihtsalt lemmikloomadena. Nad proovisid kunagi kitse lüpsta ka, aga said ainult teelusikatäie piima. Ma rääkisin siis, et milline kits mu tädil maal on ja kuidas ma teda lüpsta proovisin. Siiski Ericu ja Paula kitsed ei ole vist piimaandjad kitsed. Ericu ja Paula juures nägin esimest korda koolibrid ära. Seisin nende maja verandal ja tegin vaatest pilte, kui kolm koolibrit lendasid minust umbes meetri või kahe kaugusel oleva koolibrite toidumaja juurde. Siis nad kahjuks märkasid mind ja lendasid kohe minema ka. Siin on koolibrid üsna tavalised, aga ma ei ole neid meie maja juures veel näinud. Nad tulevad peamiselt siis, kui aias on palju lilli. Pereisa on neid meie maja juures ka näinud, aga viimastel nädalatel enam mitte, sest meil on kõik lilled ära närtsinud ning meie koolibrite toidumajake olevat ka liiga varjatud kohas. Frances rääkis, et ta näeb koolibreid iga päev ja tal on palju lilli aeda istutatud. Veel rääkis Frances, et lilled pidavat kohale meelitama ka metskitsi, kelle erilised maiuspalad olevat roosid. Ma ei ole siin veel metskitsi näinud, aga nad pidavat siin ka vahepeal ringi jalutama ja aedadest lilli sööma. Paula ja Ericu juures käisime, sest nad tahtsid endist au pairi viimast korda näha ja koos õhtust süüa. Enne sööki loeti jälle palve, aga selles peres hoidsid kõik lauas istujad palve lugemise ajal kätest kinni. Ma võtan ka kõigist neist usulistest tegevustest osa, kuigi ma ei ole ristitud. Alguses küll mõtlesin, et mida ma mingil puhul tegema pean, aga keegi ei küsi minult minu usulist kuuluvust ja eeldatakse, et ma teen kõike kaasa - seega teengi. Ma arvasin, et õhtusöögiks on mõni filipiinide rahvusroog, aga ei olnud. Paula oli teinud kanakoivad, riisi, aurutatud köögiviljad ja pika itaaliapärase saia. Väga hea õhtusöök oli. Õhtusöögi ajal sain teada, milliseid loomi ja linde siin veel kohata võib. Pereisa rääkis, kuidas ta oli kunagi tööle sõitnud ja skunk oli tee peal ees olnud. Ta sõitis siis skungist nii üle, et skunk rataste alla ei jääks. Skunk oli siiski jõudnud haisu pritsida ja kui pereisa tööle jõudis, siis töökaaslased tundsid skungi haisu. Veel oli tal kunagi väga madal auto ja üks orav oli ikka surma saanud, kuigi rataste alla ei jäänud . Mul on siin ka oravad üle tee jooksnud või tee ääres jooksuvalmilt passinud. Nad on sellised hallid ja raskesti märgatavad, sest asfaldiga sarnast värvi. Õnneks ma pole ühelegi otsa sõitnud, välja arvatud kogemata ühele, kes oli juba surnud. Surnud pesukarusid, opossumeid ja oravaid näen siin linnateedel peaaegu iga päev. Elusat pesukaru või opossumit pole veel näinud. Veel oli pereisa siin matkates näinud, kuidas üks kotkas krabas maast kitse, kukutas selle kõrgelt õhust surnuks ja korjas uuesti üles. See kits olevat olnud suurem kui Ericu ja Paula kitsed ehk selline hundikoera suurune kits. See oli päris jube lugu. Eric ja Paula naljatasid, et nad ei julge vist enda 5 aastast poega enam õue lubada. Siin olevat ka koiotid, aga nad ei tule enam eriti linna mingite uute ehitiste tõttu. Magustoiduks tegi Eric ehk jäätisemees jälle jäätist. Seekord oli kaneeli-munajäätis. Väga hea oli, kuigi sulas väga kiiresti. Paula rääkis muudkui, et ma neil ikka külas käiks ja et ma olen alati teretulnud. Eks ma siis koos pereisaga käin seal veel.

Selline ilus sõnum Piiblist oli neil seina peal.

Antiigipoest leitud jäätisemasin.

Lihtsalt lahe sisekujundus oli neil.

Kaneeli-munajäätis endise au pairi tehtud koogiga.

Eric oli õuest sellise ussipojukese kinni püüdnud. See liik ei pidavat hammustama, aga kasvavad mitme meetri pikkuseks. Eric lubas selle ussi tagasi vabadusse lasta.

Reede, 21. september

Reedel oli endise au pairi viimane päev siin. Hommikul käisime temaga kaubamajas. Küsisin müüja käest, et kas kaubamajas võib pilte teha ja tuli välja, et võib. Jalutasingi siis ringi ja tegin pilte. Ma käisin küll ainult ühel korrusel, sest mul polnud eriti aega.

Sellised ägedad sussid. Maksid 24 dollarit paar (18-19 eurot praeguse kursiga).

Sellised Vera Wangi jalanõud. Täpset hinda ei mäleta. Vera Wang on kuulus disainer ja endine iluuisutaja, kes teeb peamiselt pulmakleite ja iluuisutajate kostüüme. Tema pulmakleite on enda pulmas kandnud paljud USA avaliku elu tegelased. Vera Wangi riided on üldse lahedad ja seal kaubamajas oli neid palju müügil.

Vera Wangi kampsunid, mis mulle meeldisid. Maksid 25 dollarit ehk umbes 19-20 eurot. Päris odav.

Igasugused fännisärgid. Need maksid umbes 10-12 dollarit.

Niisama armsad alussärgid, mis maksid 10 dollarit (umbes 8 eurot).

Jennifer Lopezi disainitud riidekollektsioon. Sellised riided, mida ma ise eriti ei kannaks, aga kuna Jennifer Lopezi disainitud, siis pidi ikka vaatama ja pilti tegema. Jennifer Lopezile endale küll sobivad need väga hästi. Praegu oli soodusmüük ja nende riiete hinnad olid peamiselt 30-60 dollari vahel (23-47 eurot).

Jennifer Lopezi disainitud riided ja käekotid.

Need riided olid lahedad. Mulle meeldis see beež kampsun.

USA-s on kuidagi eriti palju vahvasid postkaarte! See hundirattaid tegevate tiigritega on super lihtsalt! 

Jennifer Lopezi disainitud voodiriiete komplekt. See oli vist 460 dollarit (356 eurot).

Vaade kaubamaja aknast. See kaubamaja on neljast suurest hoonest koosnev ja hooned on omavahel selliste sildadega ühendatud, kus seistes ma selle pildi tegin.

Käisin endale pangakontot avamas ja tegin parklas lihtsalt ühe pildi Salemist. Pangakontorit pole pildi peal.

Pangaautomaadid, mida saab ilma autost väljumata kasutada. Mina pidin ka seda kasutama, sest jalakäijatele mõeldud rahaautomaat oli parajasti rikkis. Üleliia suurtele autodele oli see kõige parempoolne rida. Seal on vastav silt, mis on siin pildi peal ka näha.

Õhtul oli pidulik õhtusöök. Endine au pair tegi mingisuguse  liharoa, mida pidi terve päev hautama. Ta olevat seda varem ka teinud ja talle väga meeldis, aga mina ei olnud eriti vaimustuses. Mulle vist ei istu veiniga valmistatud road. Mina tegin magustoiduks sellised virsikud: http://jucjaco.blogspot.be/2012/09/grillitud-virsikud-mascarpone-kreemi-ja.html Need olid väga lihtsad teha ja väga head. Meil ei olnud mascarponet ja vahustasin lihtsalt toorjuustu vahukoorega. Väga hea kreem oli. Enne õhtusööki luges pereisa palve ehk tänas jumalat nende kahe aasta eest, mis endine au pair seal on veetnud jne. Kõigil tulid pisarad silma selle palve ajal, peale minu ja vanema poisi. Selline kurb hetk oli. Pärast läksime terve seltskonnaga keeglit mängima. Ma olen Eestis ainult mõned korrad keeglit mänginud ja seegi oli väga ammu, aga ma võitsin! Teisel kohal oli pereisa, kes kaotas mulle ühe punktiga.

Sellised keeglimängimise jalanõud anti jalga. Pereisa oli endale lausa isiklikud ostnud Kanadast. Sellegipoolest kaotas ta mulle ühe punktiga, haha!

Siin käisimegi keeglit mängimas.

Laupäev, 22. september

Laupäevasel hommikul minu aja järgi viidi endine au pair lennujaama. Ma tegin lõunasöögiks toidu, mille eesti keelne nimetus ei tule pähe, aga inglise keeles on Shepherd's Pie. Selline ahjuroog, kus all on hakkliha porganditega, siis õhuke kiht juustu ja pealt on kaetud kartulipudruga. Väga lihtne oli teha ja väga maitsev oli. Üks mu uutest lemmiktoitudest. Ülejäänud laupäevast ma midagi ei mäletagi.

Pühapäev, 23. september

Hommikul käisin noortele mõeldud pühapäevakoolis. Seal oli nii huvitav ja olen terve nädala oodanud pühapäeva, et saaks uuesti minna. Kirjutan sellest eraldi blogipostituses. Tee peal sattusin ka valedesse kohtadesse, aga jõudsin siiski õnnelikult kohale ja koju ka. Ülejäänud päeva veetsin peamiselt töötades, kuigi pidi olema vaba päev! Nimelt pidi pereisa mingi töö ära tegema ja ta tegi seda kodus. Samas poisid segasid teda kogu aeg oma küsimuste ja tahtmistega, poistele oli vaja lõunasöök ja õhtusöök teha, nõusid pesta ning oli näha, et kui ma abiks ei lähe, siis pereisa oma tööasju valmis ei saa. Ta tundus päris stressis ka sellepärast ja kamandas kogu aeg poisse, et need leiaks endale muud tegevust. Neil on nõudepesumasin olemas, aga sellegipoolest tuleb ports nõudepesumasinasse mitte sobivaid nõusid käsitsi pesta ning see võtab iga päev mitu tundi! Veel tegin poistele lõunasöögi, aitasin õhtusööki teha ning hoidsin neil silma peal. See pühapäev tundus pikem tööpäev, kui mu tõelised tööpäevad. Ootasin esmaspäeva nagu see oleks puhkepäev! Loodan, et edaspidi sellist nädalavahetust ei tule. Pereisa soovitas mul sellisel puhul minna kodust välja pühapäeva veetma. Siiski kui ma tavaliselt töötan umbes 35 tundi nädalas ja au pairide maksimum töötundide arv sama nädalapalga eest võib olla 45, siis tunnen, et on mõnikord viisakas ka töövälisel ajal kasulik olla.

Esmaspäev, 24. september

Esmaspäeval oli nooremal poisil halb tuju ja see oli üks väga ebameeldiv päev. Ta oli tujukas ja kiuslik. See oli ka mu esimene päev, mil endine au pair oli lahkunud ja pereisa ka kodus ei olnud. Pereisa arvas, et poisi tujukus oli tingitud vähesest magamisest. Ta pidi selline olema, kui on vähe maganud. Et teil oleks ettekujutus ühest jonnakast 11. aastasest poisist, siis kirjutan üles, mille üle ta päeva jooksul virises. Ise ei oleks sellist asja ette kujutanud varem.

• Üks põhilisi asju, mille üle ta peaaegu iga päev nuriseb, on see, et ma kasutan parklates suunatulesid. USA-s vist seda eriti ei tehta, aga kui pereisaga sel teemal rääkisin, siis pereisa arvas, et parklas on ikka kasulik suunatulesid kasutada.
• Kui nooremat poissi koolist koju tõin, siis ta ütles, et tal on külm ja nõudis puhuri välja lülitamist. Minu arvates oli küll autos väga palav ja puhur oli mul ainult väikese võimsuse peal ning isegi mitte kõige jahedama peal. Ta ütles, et kui mul kuum on, siis teeksin akna lahti lihtsalt jahutuse asemel. Ma ei saanud eriti loogikast aru. Lülitasin siis jahutuse välja. Ma ei tea, kas tõesti võib olla nii, et esiistmel on tõsine palavus ja tagaistmel külm? Üsna kahtlane nõudmine tundus. Tunni aja pärast, kui jälle autosõit oli, ütles noorem poiss, et tal on palav ja et ma soojenduse välja lülitaksin. Soojendus ja puhur üleüldse polnud isegi mitte sees, sest eelmisel autosõidul oli ta palunud selle välja lülitada. Ta ei uskunud mind ja "õpetas" mulle, et kuidas soojendust välja lülitada. Pidin vajutama mingit nuppu, mis määrab puhumise suuna ja mitte temperatuuri, aga tema oli veendunud, et sealt tuleb soojendus välja lülitada. Absurd.
• Käisime vanema poisi jooksuvõistlust vaatamas ja siis noorem poiss hoidis minust nii eemale, kui vähegi sai.  Seal ei olnud eriti istekohti, vaid inimesed said ringi liikuda ja seista, kus neile meeldis. Ma lasin tal üldiselt omaette olla, aga püüdsin teda ikka mitte silmist lasta ja ära kaotada. Kui ma mingil hetkel tema juurde läksin, et midagi küsida, siis ta torises mulle, et ma tema jälitamise ära lõpetaksin ja jooksis minust eemale. Pereisa rääkis, et tema laseb poisil tavaliselt minna kuhu tahab ja ei jälgi teda kogu aeg. Mina ei julgenud nii teha, sest ma olen tema au pair mitte lapsevanem ja kartsin, et ta jookseb üldse minema või peidab ennast ära. Ta oli niigi nii kummaliselt käitunud terve päev.
• Pärast kodus olles tõi ta enda jalgratta garaaži. Ma ütlesin talle, et see jääb isale ette, kui isa töölt koju tuleb ja tahtsin jalgratta garaaži seina äärde panna. Poiss vaidles mulle vastu ja nõudis, et jalgratas peab olema täpselt seal, kuhu tema selle pani. Lasin tal siis jalgratta sinna jätta lõpuks, kuigi oli selge, et kui isa koju tuleb ja garaaži tahab sõita, jääb jalgratas talle ette. Natuke hiljem läksin sahvrisse, milleks tuleb kõndida läbi garaaži. Kui ma tagasi tulin, põrnitses poiss mind vihaselt ja tormas kontrollima, et kas ma käisin tema jalgratast nihutamas. Õnneks tuli tal enne isa kojutulekut tahtmine jalgrattaga sõitma minna ja sellega oli probleem lahendatud. 
• Taustainfoks see, et mina ja poisid jagame sama vannituba. Noorem poiss ütles mulle, et ma pean enda saunalina pärast iga kasutamist pessu panema, mitte vannituppa jätma. Küsisin, et mida eelmine au pair enda saunalinaga tegi. Poiss ütles, et ta pani selle pärast iga kasutamist pessu. See tundus väga kahtlane ja ütlesin talle, et kui isa koju tuleb, siis küsin järele. Kui õhtul pereisa käest järele küsisin, siis tuli välja, et saunalinu siiski pärast iga kasutamist pessu ei panda. Pärast väikest pereisa ja poisi vahelist tüli ja vaidlust tuli välja, et endine au pair riputas enda saunalina lihtsalt teise kohta kui mina. Oligi probleem lahendatud. Poiss lihtsalt ei osanud oma soovi väljendada ja mõtles välja mingisuguse uue reegli mida ta suure jonnakusega kaitsma hakkas.

Selliseid kahtlaseid nurinaid oli terve päeva jooksul veel, aga ma ei hakka kõiki kirjeldama. Õnneks järgmised päevad olid "normaalsed". Normaalseks nimetan ma endiselt seda, kui poiss on väga vaikne ja hoiab minust eemale, aga vähemalt ei torise. Üldiselt olemegi peamiselt vait ja ma väga ei kipu temaga rääkima. Teisipäeval kui teda karate trenni sõidutasin, küsisin, et kaua ta karate trennis on käinud ja mis värvi vöö tal seal on jne. Ta vastas selle peale, et ma küsin liiga palju ja see on tüütu. Vanem poiss on ka vaikne, aga ta on alati pärast kooli heas tujus ja sõbralikum. Üldiselt nad ikkagi kuulavad sõna ja millegi üle eriti kurta ei ole. Olen tähele pannud, et noorem poiss võib vahest luisata, aga midagi hullu ei ole sellest veel olnud, välja arvatud see koduste tööde varjamine. Need on olnud sellised pisiasjad, millest praegu kirjutama ei hakanud.

Kokkuvõte

Ongi peamised sündmised kirjeldatud. Ülejäänud eelmise nädala tegevustest kirjutan eraldi postitustes. Nüüd üritan ikka kohe kõigest kirjutada, sest selle postituse kirjutamine võttis peaaegu 5 tundi ja oli päris suur vaev. Mul on veel palju muid asju millest kirjutada ja millest pilte postitada, aga õnneks sellised lühemad teemad.

Ilmast ja niisama

Veetsin täna 3 tundi kirjutades blogipostitust eelmisest nädalast ja kõigest toimunust. See postitus ei ole ikka veel valmis, kuigi ta on peaaegu valmis. Edaspidi peab ikka leidma selle tunnikese iga päev või peaaegu iga päev kirjutamiseks. Nii palju on juhtunud viimasel ajal. Nüüd lähen õue ja naudin mõnusat suveilma, kuniks neid veel jagub. Selle kuu aja jooksul, mil ma siin olen olnud, on ainult kolmel või neljal korral olnud pilvine ilm. Vihma on sadanud vist 2 korda ja needki väga kerged vihmad. Iga päev on mõnus soe ilm ja ei ole üldse tahtmist toas istuda või blogida, sest ei või teada, kauaks neid ilusaid ilmu jätkub. Nüüd on ilmad juba jahedamaks läinud, hommikul on kaste maas, aga päeval on ikka selline soe T-särgi ja lühikeste pükste ilm. See on ka huvitav, et siin on taevas alati täiesti pilvitu, välja arvatud siis, kui tõesti on pilvine ilm. Otsin siin alati pilvi taevast, aga pole pilvekriipsugi! Sellist ilma pole ma siin märganud, et päike vahepeal pilve taha läheks. Täna siiski on pilvekriipsud olemas, aga need on sellised üksikud kiudpilved. Ujumiskohti siin läheduses kahjuks ei ole. Vähemalt pereisa ei tea ühtegi. Pean vist ise uurima. Väga kummaline, kui ei ole ühtegi järve- või jõekallast kus saaks ujuda! Nüüd lähen õue trenni tegema ja ei lõpeta enda pikka blogipostitust praegu. Ma pole siin veel jõusaalis hakanud käima, sest tahan võimalikult palju õues olla ja teen õues trenni. Teen ühe jala kükke, kätekõverdusi, kõhulihaste harjutusi, harjutan lõuatõmbeid, teen joogat. Muru on siin kõikjal pruuniks kuivanud ja selle peal on väga hea teha kõike - ei määri ja ei ole märg. Kui ilmad külmaks või vihmaseks lähevad, siis võib jõusaali ka minna.

Selline pilvitu taevas, ükskõik kuhu vaatad.

Selline muru on siin kõikjal. Ainult varjulised kohad on rohelised või need muruplatsid, mida omanikud pidevalt kastavad. See pilt on meie aias tehtud.

Veel üks pilt taevast.

Meie aed.

Naabrite kassid käivad meie aias kogu aeg. Pai ei ole keegi lasnud teha veel - põgenevad ära.

Videod

Täna viidi endine au pair lennujaama. Olen praegu üksinda kodus ja hakkan lõunasööki tegema. Nüüd näen ära, kuidas lapsed hakkavad käituma, kui endine au pair on läinud. Ma eriti ei usu, et midagi väga muutub, aga eks näeme. Muidugi ei olnud tema ametlikult enam au pair sellest päevast, mil mina tulin, aga siiski ta suhtles lastega rohkem ja kamandas neid rohkem, sest ta on siin juba kaks aastat elanud ja teadis kõike. Ma olen nüüd õnnelik, et saan ise üksinda enda tööd teha, sest see kuu aega koos teise au pairiga oli natuke liig. Tavaliselt on eelmine au pair selleks ajaks juba läinud, kui uus tuleb, aga mõned pered korraldavad asja nii, et endine au pair jääb veel mõneks ajaks nende juurde ja õpetab uut au pairi. See aeg on tavaliselt paar päeva kuni kaks nädalat. Kuu aega on kindlasti liiga palju.

Kõik senised videod USA-st on siin: http://www.youtube.com/channel/UCC0bnJGpOMDDhTgIZzJJILQ

Piirkonna tugiisikust ja minu selle nädala plaanidest

Kirjutan natuke rohkem minu piirkonna tugiisikust (area director) Tanjast. Mainisin teda eelmises postituses ja sealt võis jääda mulje, et kohtusin temaga esimest korda. Tegelikult helistas ta mulle juba päev või paar pärast minu Oregoni saabumist ja külastas ta meid 30. augustil ehk nädal pärast minu Oregoni saabumist. See kuulus tema tööülesannete hulka, sest tema ülesanne on au pairidel ja peredel silm peal hoida ja vajadusel aidata. Piirkonna tugiisik tegeleb ka peredega, kes tahavad programmis osaleda - intervjueerib neid ja kontrollib nende sobivust. Tanja ise elab Portlandis ja seal elab ka suurem osa tema tööpiirkonna au paire, sest Portland on selle piirkonna kõige suurem linn. Tema tööpiirkond ongi osa Oregonist (peamiselt Oregoni loodeosa vist) ja lõunapoolne osa Washingtoni osariigist. Kui ta meil esimest korda külas käis, siis pidi pereisa ka korraks töölt koju tulema, sest kohtumine oli hommikusel ajal. Tanja rääkis alguses minuga eraldi ja pärast koos minu ja pereisaga. Ta rääkis mulle, kuna ja kuidas saada Social Security Number ehk USA-s peaaegu kõigiks toiminguteks vajalik number, kuidas teha juhiload ja kuidas registreerida ülikooli või kolledži kursustele. Sellega hakkan ka varsti tegelema. Veel küsis ta näha minu Eestis tehtud projekti, mille kõik au pairid peavad tegema enne kodumaalt lahkumist. See projekt on nagu referaat laste kasvatamise ja au pairi kodumaa ning USA kultuuri teemal. Talle väga meeldisid mu pildid eesti toitudest ja ta ütles, et paljusid neid toitudest süüakse tema kodumaal Horvaatias ka. Kui pereisa tuli, küsis Tanja üle kõik erinevad majapidamise ja laste kasvatamisega seotud reeglid ja juhised ja kirjutas need üles. Tal oli mingisugune tabel selle kohta ja küsis punktide kaupa. Niimoodi tehti selgeks, et mina ja pere oleme asjadest ühtemoodi aru saanud ja see info on Tanjale abiks probleemide lahendamisel, kui au pair ja pere peaks tulevikus tülli minema. Veel korraldab Tanja piirkonna au pairide kohtumisi. Need peavad programmi reeglite järgi toimuma kord iga kuu ja pered peavad võimaldama au pairidel nendele kohtumistele minna. Tanja korraldab tavaliselt kaks kohtumist kuus. Üks on suurem ettevõtmine - matk, ühine pidu, reis kuhugi lähedalasuvasse kohta vms. Teine on lihtsalt kohvikus kokku saamine. Septembrikuu esimene kokkusaamine oli sellel pühapäeval. Au Pairid käisid Seaside nimelises linnakeses, Vaikse ookeani ääres ja helikopteriga sõitmas. Mina seal ei käinud, sest mul oli kodus tegemist (endise au pairi lahkumispidu, juhilubade saamine) ja transpordiga oli natuke keeruline. Sellel teisipäeval (18. septembril) on Portlandis kohvikus au pairide kokkusaamine ja sinna ma lähen koos endise au pairiga. Oktoobrikuu suurem kokkusaamine on Halloweeni pidu au pairidele ja nende USA peredele. Sellest juba eelmises postituses rääkisin. Eestis olles olid mu kaks peamist muret, et milline pere täpselt olema hakkab ja kas piirkonna tugiisik on tore. Olen väga rahul mõlemaga ja tunnen, et mul on väga vedanud. Tanja on ise ka varem au pair olnud ja ta on hästi lõbus ja nagu sõbranna.

Rohkem saab lugeda piirkonna tugiisiku rollist ja üldse au pairi teemadel AuPairCare blogist: http://www.aupaircare.com/blog/categories/area-directors Ma lugesin vähemalt pooled teemad sellest blogist läbi Eestis olles.

Mis mul sel nädalal plaanis on:

• Teisipäeva, 18. augusti õhtul kell 19-21 on Portlandis au pairide ja Tanja kokkusaamine mingis kohvikus. Mina ja endine au pair hakkame vist millalgi enne kuut õhtul sõitma, sest see on umbes tunniajaline sõit. See on mul tegelikult veel tööaeg, aga pereisa tuleb sellel õhtul varem koju ja lubas mul minna. See on mul juba kolmas Portlandi sattumine, aga jälle ma ei saa seal üldse ringi vaadata. Esimene kontakt Portlandiga oli lennujaamast Salemisse sõitmine, aga siis oli pime ja ei näinud midagi. Teine kord oli endise au pairi ja lastega OMSI-s ehk teadusmuuseumis käimine, aga see oli üsna linna ääres ja ei näinud linna eriti. Nüüd läheme jälle õhtul ainult paariks tunniks sinna. Ma näen esimest korda enda piirkonna au paire! Ühte Prantsusmaalt tulnud poissi ma juba tean, sest ta saabus minuga samal kuupäeval ja oli koos minuga New Jerseys koolitusel.
• Millalgi nädala sees läheme jäätisemehe (ice-cream man) ja tema naise ning lapse juurde külla. Mainisin teda eelmises postituses. Nad tahavad endist au pairi viimast korda näha. Jäätisemees on samuti insener ja pereisa töökaaslane, aga ta on oluliselt noorem. Tema naine on pärit Filipiinidelt ja vastava välimusega ka. Kui teda esimest korda nägin, siis esimesel minutil arvasin, et ta on üks lastest, sest ta oli nii lühike. Neil on 5 aastane poeg ka.
• Kolmapäeva hommikul lähen koos ühe naabrinaisega mingisugusele piiblilugemise kokkutulekule. Bible study inglise keeles, aga eesti keelset vastet ei tea. Naise nimi on Francis. Kasutan vahelduseks nimesid, sest teisiti ei oska lihtsalt nimetada ja neid naabreid on päris palju. Endise au pairi lahkumispidu oligi Francise ja tema mehe Gordoni pool. Nad on välimuse järgi öeldes umbes 50 aastased ja hästi toredad. Gordon on samuti insener ja mu pereisa töökaaslane. Francis on koduperenaine, kuigi lapsed on kõik täiskasvanud ja elavad eraldi. Francis õppis ülikoolis kodundust (homemaking  ingl. k.) - õmblemist, söögitegemist ja kõike sellist koduga seonduvat. See tundus päris uskumatu. Kontrollisin internetist järgi ja tõepoolest on osades ülikoolides selline õppekava. Francisele ja Gordonile meeldivad väga need potluck peod, millest eelmises postituses rääkisin ja nad pidavat kasutama igat võimalust peo tegemiseks. Endise au pairi lahkumispeol küsiski Francis, et kas tahan kolmapäeval temaga minna piiblilugemise kokkusaamisele ja ma mõtlesin, et miks mitte. Hea võimalus jälle uusi inimesi kohata. Kirikus oli ka täitsa tore ja polnudki igav. Endiselt au pairilt olen kuulnud, et pereisa pidavat kirikus tukkuma. See oli päris naljakas. 
• Laupäeval, 22. septembril läheb endine au pair lennukile ja sõidab Inglismaale ülikooli. Ta on tervelt kuu aega olnud siin koos minuga. Minu jaoks on see olnud rohkem kui küllalt. Nüüd näen ära, kuidas elu hakkab olema, kui ainult mina olen majas lapsi kamandamas.

Selle postituse kirjutamiseks kulus natuke üle tunni. Polegi kõige hullem.

Endise au pairi lahkumispidu

Hommikul käisime suures Costco nimelises poes. Mina sõitsin, endine au pair istus kõrval ja andis juhiseid. Poes saime kokku perega ja endine au pair läks edasi Portlandi mingit jalgpallimatši (tavalist, mitte ameerika jalgpalli) vaatama. Pood oli nagu suur hulgiladu. Tegin seal mobiiliga sees pilte, aga kahjuks ma ei leidnud kodus vajalikku juhet ja ma ei saa neid pilte arvutisse laadida. Ma ei julgenud poes sees olles tavalise fotokaameraga teha ja sellepärast tegin mobiiliga, sest see tundus vähem kahtlust äratav - ma ei taha endast spiooni muljet jätta. Poest väljas tegin pilte tavalise kaameraga ja need pildid on siin olemas.

Costco on selline pood, kus müüakse kõike ainult suurtes pakendites või komplektides, aga odavamalt. Neid Costco poode pidi olema igal pool USA-s ja Kanadas ka. Seal oli kõike, mida suurtes poodides ikka: toitu, riideid, elektroonikat, mööblit jne. Poodi sisse ja poest välja lastakse ainult neid, kellel on liikmekaart. Liikmeks olemine maksab umbes 55 dollarit aastas. Mina pääsesin sisse ja välja, sest pereisal oli liikmekaart ja ma olin koos temaga. Pood oli seest ja väljast üsna igav, ainult väga kõrged laed ja väga kõrged kaupu täis riiulid. Nägi välja nagu üks suur ladu. Ma ei viitsinud eriti hindadesse süveneda, aga silma jäid suured kotid pähklite ja šokolaadinööpidega, mis maksid ainult 13 dollarit. Kassas oli kaks inimest: kassapidaja ja abiline, kes asjad suurtesse karpidesse pani. See abiline kommenteeris mingeid küpsiseid, mille pereisa oli ostnud, et need on tema lemmikud. Samal ajal ilmus kohale mingisugune näidiste jagaja, kes külvas meid tasuta kommidega üle. Poest väljumisel pidi ukse peal seisvale inimesele ette näitama ostutšeki ja ostud. See inimene kontrollis kähku üle, et kas kõik klapib ja saimegi välja. Sellist tavapärast turvaväravatega süsteemi seal ei olnudki. See pidavat olema sellise poe puhul tülikas süsteem ja kulukam.

Costco parklas olid suured parkimiskohad. Pildilt et saagi vist hästi aru. Sellelt pildilt on näha, kui populaarsed on valged maasturid, eriti kastiga. Vähemalt neli tükki on neid siin pildi peal ja ma alles nüüd märkasin seda kusjuures.

Costco oli väljast selline. Ei midagi erilist.

Sõidame Costco-st kodu poole.

 Pärast tegin kartulisalatit ja läksime naabrite juurde endise au pairi lahkumispeople.

Minu tehtud kartulisalat: kartulid, muna, kurk, hapukurk, porgand, sibul, õun, herned, hapukoor ja majonees. Liha ega vorsti ei pannud. Väga hea oli. Ei osanuks paremat tahta.

Pidu oli väga lahe. Kokku oli tulnud umbes 30 inimest, kellest pooli ma polnud varem kohanud. Lapsed olid ka kõigil kaasas, nagu nendel pidudel alati on olnud. Iga seltskond tõi jälle omalt poolt mingi toidu. See on kusjuures alati eelnevalt kokku leppimata, et kes mida toob. Üldine reegel on, et põhitoidu (näiteks liha) eest hoolitseb võõrustaja ja külalised toovad salatid, suupisted ja magustoidud. Selliseid pidusid nimetatakse seal potluck. Meie tõime minu kartulisalati, ühe brokolisalati, dipikastme ja tortilla krõpsud. See oli see spinati dipikaste, mida olen varem ka maininud ja mille retsepti sain nüüd ka. See dipikaste on alati pidudel hitt olnud. Peol on alati olnud rootsi laud ehk kõik toidud on korraga väljas ja igaüks ise käib ja võtab, mida tahab. Enne toitude võtmist kogunevad kõik kokku ja üks inimene ütleb palve või tänukõne jumalale. Tänatakse jumalat toidu ja hea seltskonna eest. See palve on iga kord natuke erinev, olenevalt sellest, kes seda loeb ja mille eest parajasti tahetakse jumalat tänada. See on igal peol nii olnud ja enne igat lõuna- ja õhtusööki ka. Kui ma pereisale ütlesin, et ma ei ole sellist asja varem näinud, siis ta rääkis, et USA-s ka kõik päris nii ei tee, aga nende sõbrad on peamiselt kirikust. Lauad ja toolid istumiseks on nii majas sees, kui ka väljas.

Tüüpiline taldrikutäis nendel pidudel. Minu taldrikul on 4 erinevat salatit (minu kartulisalat on kella 3 suunas, brokolisalat on taldriku keskel, tomativiiluga salat kella 10 suunas ja mingi värske pähklitega salat kella 1 suunas), kalkunipraad (üksikud väikesed jupid kella 12 suunas),  spinati dipikaste on see roheline puder kella 9 suunas arbuusitükkide kõrval, tortilla krõpsud, arbuusitükid, üks mustikas ja oliivid.

Magustoit. Küpsis oli naabrite endi küpsetatud ja väga hea. Roheline puder on mingisugune väga ameerikalik vahukommisalat, mille üks vanem naine ise tegi ja tõi. Seda kutsutakse salatiks, kuigi tegelikult on tehtud vahukommidest ja magus. Pidi olema pistaatsia pähklite maitsega, kuigi neid pähkleid seal vist sees ei ole. Maitses täitsa hästi. Jäätis on ka ühtedel pere sõpradel ise tehtud. See mees võtab alati kaasa pidudele mingisuguse vanaaegse tünnikujulise puust jäätisemasina. Sinna sisse pannakse jää ja jäätisematerjal: vahukoor, suhkur ja puuviljad või marjad ja siis ta väntab seda masinat tükk aega. Seekord oli virsikujäätis. Eelmine kord oli maasikajäätis. Mulle meeldis maasikajäätis väga. See on vist parim jäätis, mida üldse kunagi saanud olen. Seda meest kutsutaksegi nalja pärast jäätisemeheks (ice-cream man) ja mõtlesime, et sellele masinale tuleks selline mängutoosi muusika ka taha panna. Siis saaks teha äri, et see mees käib tasu eest pidudel jäätist tegemas.

Selline oli peolaud pärast söömist. Suures potis olid aurutatud maisitõlvikud. Suured ilusad ploomid kellegi aiast on laua peal. Jõulukommid olid ka laual (need värvilised konksuga pulgad pildi allservas). Ma võtsin ka ühe. Lihtsalt lutsukommid põhimõtteliselt.

Mu isa küsis, et kas pididel alkoholi ka juuakse ja millist. Seekord hoidsin selles osas silmad lahti. Sellel peol ei olnud mingisugust alkoholi ja see ei tulnud isegi jutuks. Kui minu ja naabrite tutvumispidu oli, siis tegid üle tee naabrid Pina Colada-t ja joodi seda, aga mina ei joonud. Alkohol tundub üsna ebapopulaarne siin vähemalt minu võõrustajapere tutvusringkonnas. Vanaema küsis, et kas peol tantsiti ka ja keegi küsis muusika kohta. Ühelgi nendest kolmest peost ei ole veel mingisugust muusikat ega tantsimist olnud. Naljakas, aga ma ei märganudki seda enne kui minult küsiti. Need peod on olnud hästi lihtsad - lihtsalt tavaline söömine ja jutuajamine. Kõik on enda tavalistes riietes. Ainult endine au pair paneb ennast tavaliselt uhkemalt riidesse ja teeb uhkema meigi. Ta on üldse selline temperamentsem ja emotsionaalsem. Minult küsiti jälle Eesti kohta. Keegi ei teadnud eriti, et kus Eesti asub. Üldiselt teatakse, et Eesti oli Nõukogude Liidus. Kui ma seletasin, et Eesti on Ida-Euroopas Soome ja Venemaa juures, siis küsitakse, et kas Eesti on mägine või tasane ja kui külmad seal talved on. Arvati, et Eesti on mägine. Seekord küsiti ka, et mis on Eestis peamine sissetuleku allikas. Ma ei osanudki vastata sellele küsimusele. Eesti toitude kohta küsitakse ka alati. Kui ma eile ütlesin, et Eestis süüakse palju musta leiba, siis minu laudkond(kaks umbes 50-60 aastast naist) rääkisid, kui väga neile must leib meeldib, milliseid erinevaid leivasorte on ja kuidas nooremale põlvkonnale must leib tavaliselt eriti ei meeldi. Minu kartulisalatit ka kiideti väga. Olin ise ka väga rahul sellega. Alguses märkasin, et keegi eriti ei võta minu kartulisalatit. Siis hakkasin rääkima, et mina tegin selle ja Eestis alati süüakse sellist kartulisalatit pidudel ja selle peale hakkasid kõik võtma. Minu ja endise au pairi tugiisik (area director) Tanja oli ka peol oma lastega. Ta on väga tore ja lõbus. Ta on 36 aastane, kui õieti mäletan ja pärit Horvaatiast. Ta ütles, et Horvaatias süüakse ka sellist kartulisalatit. Küsis, et kas seal sees on munad, porgand, õun, hapukoor, majonees jne. Oli küll. Enda lastega rääkis ta vaheldumisi horvaatia ja inglise keeles. Horvaatia keel kõlas vene keele moodi ja osad sõnad olid samad või sarnased. Ta räägib alati põnevaid lugusid enda tööst ja millised au pairide kokkusaamised edaspidi tulevad. Oktoobris pidi Portlandis tulema Halloweeni pidu piirkonna au pairidele ja nende võõrustajaperedele. Iga au pair peab tooma mingi enda kodumaale omase toidu ja kostüümivõistlus on ka. Pean mõtlema, et mis toit viia ja kelleks ennast riietada. Tundub väga lahe ja ootan seda pidu väga. Minu võõrustajapere on igal aastal käinud ja lubas sel aastal ka minna. Veel rääkis Tanja, et praegu on Portlandis kaks au pairi, kes on nõbud! Nüüd siis tean, miks nendel kahel au pairil on sama perekonnanimi. Nad olevat lootnud, et saavad mõlemad samasse piirkonda au pairiks, aga ei uskunud, et see juhtub. Imekombel sattusidki mõlemad Portlandi ja saabumiskuupäev oli ka mõlemal sama! Veel kuulsin au pairist, keda koheldi väga halvasti ja see võõrustajapere visati programmist välja. Tegin koos Tanja ja lastega ühe ühispildi ka.

Seda blogipostitust kirjutasin ligi 4 tundi ja selline tunne on, et pool pühapäeva on selle nahka läinud. Ma hakkan vist edaspidi lihtsalt YouTube videosid tegema ja rääkima, et mis toimunud on. Ma ei jõua nii palju kirjutada.

Teooriaeksam

Teooriaeksam sai edukalt tehtud. Eksamile sai minna ette registreerimata. Lihtsalt täitsin kodus ankeedi enda kõikvõimalike andmetega, läksin kohale, võtsin järjekorranumbri ja istusin seal. Kui järjekord minuni jõudis, ütlesin, mis asjus ma tulin. Küsiti erinevaid dokumente, maksin 5 dollarit ja juhatati testi tegema. Seal olid sellised puutetundlikud ekraanid. Istusin enda ekraani ette ja saingi alustada. Küsimusi pidi olema 35, aga mina vastasin ainult 31 küsimusele, sest siis arvuti otsustas, et olen läbi saanud. 35 küsimusest pidi õieti vastama vähemalt 28 ehk saama 80 %-lise tulemuse. Mina vastasin oma 31-st küsimusest õigesti 28 ja minu tulemus oli 90 %. Ülejäänud 4 küsimust arvuti sellepärast ei küsinudki, et nagunii ei olnud enam võimalik läbi kukkuda. Küsimusi oli ka võimalik esialgu vahele jätta ja lõpus vastata, aga ma vastasin kõik järjest, sest arvasin, et pean kõik 35 küsimust ära vastama.

Siin on küsimused, millega alt läksin:

• Küsimus, et millist manöövrit tehes juhtub kõige rohkem auto ja mootorratta kokkupõrkeid. Vastusevariandid olid: 1) kui auto möödub mootorrattast; 2) vasakpööret tehes (seal oli pikem inglise keelne olukorra kirjeldus, mida ma täpselt ei mäleta); 3) kui auto ei hoia piisavalt pikivahet mootorrattaga; 4) neljas variant, mida ma ei mäleta. Seda vastust ma ei osanud ja vastasin valesti. Õige vastus oli vasakpööret tehes. 
• Küsimus, et mida peab tegema kui põleb roheline nool koos punase tavalise tulega. Kõrval oli pilt ka sellisest foorist. Teadsin, et USA-s võib rohelise noole puhul alati noole suunas keerata, aga see tundus ikka kahtlane. Eestis kui on roheline nool ja selle kõrval punane tuli, võib noole suunas ainult siis keerata, kui olen teistele autodele teed andnud. Uurisin seda pilti tükk aega ja püüdsin mõistatada, et kas roheline nool ja punane tuli on sama sõiduraja kohal või eraldi sõiduradade kohal. Tundus, et nad olid sama sõiduraja kohal ja vastasin, et tuleb teistele sõidukitele teed anda ja siis võib keerata. Mõtlesin, et äkki on mingisuguseid erandeid. See oli vale vastus. Kusjuures pärast koju sõites nägin täpselt samasugust foori, kus täpselt samuti põles roheline nool ja selle kõrval punane tuli.
• Kolmas küsimus, millega alt läksin oli, et kas udus või tolmus sõites tuleb kasutada lähitulesid (low beam) või kaugtulesid (high beam). Ei teagi, miks selle valesti vastasin, sest sellega on mul endal kogemus olnud ja mäletan, et sellisel puhul tuleb kasutada lähitulesid. 

Küsimused olid üldiselt kõik sarnased, nagu Eestiski. Pärast kontrolliti silmanägemist ja anti mingi paber, mille pean sõidueksamile kaasa võtma. Sõidueksami aja peab ette registreerima, aga see täna ei õnnestunud. Helistasin ja mulle öeldi, et mu andmed pole veel arvutisse sisestatud ja nad helistavad tunni aja pärast tagasi. Keegi mulle ei helistanud. Tuleb esmaspäeva oodata, sest nädalavahetusel on kontor kinni.

DMV-ga (Department of Motor Vehicles) asju ajades ei olnud mu inglise keel kõige parem. Kui pidin silmanägemise kontrollis lugema tähti, siis see oli üsna harjumatu. Seda polnud ma vist väga kaua aega teinud. Kartsin, et ajan G ja H inglise keelse häälduse segamini segi. K ja N häälduses ka kahtlesin, kuigi need on mu nimes olemas ja piisavalt kordi pidanud enda nime tähekaupa ütlema. Pärast DMV-sse helistades pidi mind teenindav inimene kõike üle kordama, enne kui ma aru sain. Õudne lugu!

Liikluses on siin nii mõnigi asi teisiti, aga ei jõua kirjutada rohkem praegu. Uneaeg. Homme on laupäev ja kohustusi vist polegi. Teen kartulisalatit ning naabrite juures on endise au pairi lahkumispidu. Pühapäev on ka vaba nagu alati.

Selle nädala uudised

Praegu jookseb mul neljas nädal USA-s ja kolmas nädal Oregonis pere juures. Aeg on väga kiiresti läinud. Kirjutan lühidalt, mis täna toimus ja mis sellel nädalal veel toimuma hakkab:

• Täna hommikul käisime endise au pairiga sõidueksamiks sõitmist harjutamas. Viisime noorema poisi kella 7-ks kooli, sest tal algasid tunnid täna varem ja seejärel sõitsime üle kahe tunni ringi, mina roolis muidugi. Vanema poisi viisid naabrid kooli. Pooltel päevadel viivadki naabrid meie poisse kooli, sest nad käivad naabrilastega samas koolis. Käisime isegi ühes Salemi lähedal asuvas linnakeses ära, mille nimi on Independence. Tagasi tulles sõitsime mööda pereisa töökohast ja nägime, kuidas ta tööle sõitis! Me sattusime samale ristmikule ja pärast tema sõitis meist mõnisada meetrit tagapool. Tema meid ei märganud. 
• Homme ehk neljapäeval on lastevanemate koosolek, kuhu lähen mina ka. Näen laste kooli seestpoolt ja õpetajaid.
• Reedel lähen juhilubade saamiseks teooriaeksamit tegema. Sinna saab minna eelregistreerimata ja tulemuse saab ka kohe teada. Küsimusi on 35 ja õigesti peab vastama neist vähemalt 28 ehk 80%. 
• Laupäeval on endise au pairi lahkumispidu. See korraldatakse naabrite pool ja jälle kõik külalised toovad midagi omalt poolt. Mina kavatsen viia kartulisalati. Ootan seda pidu juba, sest kohtun seal vähemalt ühe endise au pairi sõbrannaga ka, kes Salemis elab.
• Pühapäeval lähevad minu piirkonna (ehk peamiselt Portlandi) au pairid Seaside nimelisse linnakesse, mis on Salemist umbes 3 tunni kaugusel ja Portlandist umbes 2 tunni kaugusel. Ma veel ei tea, kas lähen. Pean natuke mõtlema, sest on mõned takistavad asjaolud, millest ma ei viitsi kirjutada (liiga pikaks läheks). Seaside-is on muidu võimalik käia helikopteriga sõitmas (maksis 39 dollarit ehk u. 30 eurot), aga arvan, et ei ole sellest eriti huvitatud. Lennukiga juba sõidetud küll. Lisaks on seal mingisugune fotostuudio, kus antakse selga vanaaegne kostüüm ja tehakse pilt, mis näeb välja nagu vanaaegsed pildid. Siit saab näha näidiseid: http://www.shopseaside.com/ot/ot.html See on päris põnev.

Täna õhtul sain pereisa käest ümbriku, kus sees oli kaart sõnadega "Thanks for all you're doing" ehk tänud hea töö eest. Veel oli ümbrikus kaks kaarti kõneaja laadimiseks - kokku 20 dollari eest kõneaega! Ma ostsin juba endale ühe sellise kaardi, mida pole veel jõudnud kasutamagi hakata, sest uue SIM kaardiga tuli automaatselt kaasa umbes 3 dollarit kõneaega, mida ma pole veel ära jõudnud kasutada. Lisaks on mul AuPairCare kõnekaart, millel on peaaegu 20 dollarit kõneaega. Siis veel Eestist kaasa tulnud Simpel kõnekaart, mis ei tahtnud siin hästi töötada, aga kus on ka kõneaega. Mul on kokku üle 50 dollari (u. 38 euro) eest kõneaega. Läheb helistamiseks!

Vasakul see lillede ja lindudega on postkaart. Paremal on kõneaja laadimise kaardid. Need on nagu lotopiletid. Teisel pool kaarti on kraapimiseks mõeldud koht ja sealt leiab koodi. Siis tuleb helistada mingil numbril ja toksida sisse kood ning kõneaeg ongi laetud. Pangakontot ei olegi vaja. Väga kahtlane tundus alguses selline süsteem (AuPairCare kõnekaart töötas ka sarnaselt), aga nüüd olen aru saanud, et see on tegelikult väga mugav ja lihtne. USA-s on päris paljud asjad harjumatud.

Eilsed toidupildid

Üks autoaknast tehtud pilt, sest ilus vaade oli. Foto vasakul alumises nurgas puu all on väike kollane asjake - tuletõrje veevõtu koht. Neid on siin igal pool. Autotee kõrval paremal all on musta värvi postkast. Sellised postkastid on siin igal pool tee ääres.

Igal nädalavahetusel oleme käinud kodust väljas söömas. Seekord käisime terve seltskonnaga (mina, pereisa, endine au pair ja lapsed) mingisuguses õllerestoranis, kus menüü oli üsna õhuke. Sellegipoolest tellisime seal toite ja mitte õlut. Endine au pair tahtis õlut tellida, aga tal olid dokumendid koju jäänud ja siis ei saanudki. Minu toit oli krevetid Teriyaki kastmega, pruun riis ja aurutatud aedviljad. Maksis umbes 9 dollarit (u. 7 eurot). Kastet oli liiga palju ja see oli liiga soolane ning seetõttu jäi mul pool riisi söömata. Seda toitu süües unistasin ma kartulitest kukeseene- või hakklihakastmega ning kurgi-tomati salatist. Mõtlesin, et huvitav kas eesti toidud ongi maailma kõige maitsvamad või mulle lihtsalt tundub nii, sest olen nende peal üles kasvanud. Blogi keeras pildi valetpidi jälle ja ei lase õigeks keerata.

Selline oli see söögikoht väljast. See ei ole kõige parem pilt, sest seal olid tegelikult rauast kuke siluetid ja kaunistused teisel pool maja.

Frozen yoghurt ehk põhimõtteliselt vist lihtsalt jogurtijäätis tundub USA-s päris populaarne. Seda reklaamitakse kui tervislikku maiustust, head kaltsiumi, valgu jm. allikat ning müüakse igal pool. Me käisimegi mingisuguses kohas nimega Green Apple seda jäätist söömas. See oli nagu laste paradiis! Kangiga kraanidest tuli umbes 20 erineva maitsega jäätist ning sinna peale sai ise panna igasuguseid puuvilju, marju, komme, küpsisetükke, magusaid kastmeid. Kõike sai ise võtta ja valida ning pärast kaaluti tops ära ja öeldi lihtsalt kaalu järgi hind. Ma võtsin kõige väiksema topsi ja panin ainult poolenisti täis. Minu topsitäis läks maksma umbes 4 dollarit (u. 3 eurot). Poisid panid ääreni ja nende portsud maksid kumbki umbes 8 dollarit (u. 6-7 eurot).

Mul oli siin topsis šokolaadijäätis, banaanijäätis, maapähklivõi jäätis, kookosejäätis ja vaarikajäätis. Peale panin kookoshelbeid, šokolaaditükke, šokolaadinööpe, vaarikaid, maasikaid ja valge šokolaadi kastme. Kõige paremini maitsesid vaarikad ja maasikad. Kommid külmusid jäätise peal kõvaks ja maitset eriti ei tundnudki. Jäätis ise oli OK. Jogurtijäätis pole kunagi mu lemmik olnud ja koorejäätis meeldib rohkem. 

Selline nägi see jäätisekoht välja. Siin ongi enamus söögikohti niimoodi üheskoos reas ja väljast üsna ühte moodi. Varem piltidel olnud Cold Stone ja sushibaar olid ka sarnase välimusega väljast.