Eelmise nädala sündmused (pikk postitus)

Kuidas mul üldiselt lastega läinud on

Vahepeal ei olnud millestki kirjutada, sest kõik läks üldselt hästi, lapsed olid kuulekad ja toredad. Ainult see oli teisiti, et kui esimesel nädalal mängisime koos igasuguseid mänge ja noorem poiss kutsus mind ka ise mängima, siis nüüd ei kutsuta mind kunagi midagi mängima või koos tegema ja minu kutsete peale ka keegi ei taha. Endine au pair ütles selle peale, et tema ka kunagi ei mänginud nendega. Eestis enda umbes samavanuste täditütardega teeme küll kõike koos, aga siin on teisiti. Hakkan vist mõistma, mida ema mõtles, kui ütles, et selles vanuses poisid on teistmoodi kui tüdrukud. Varem ei kujutanud seda ette. Meie naabritel on samavanused tütred, keda ma peaaegu iga päev näen. Nad tunduvad kuidagi täiskasvanulikumad ja tunduvalt rohkem mu täditütarde moodi. Meie lapsed mängivad nendega koos kogu aeg. Pereisa ütleb ka, et kui meie poisid mängivad koos nende tüdrukutega, siis tal on süda rahul ja on teada, et mingeid rumalusi ei tehta.

Neljapäev, 20 september

Neljapäeval oli sündmusterohke päev. Sündmused algasid siis, kui pidin noorema poisi karate trennist koju tooma. Meil on selline märkmik, mille saime au pairide koolituselt ja kuhu pere saab kirjutada kõik mulle vajalikud telefoninumbrid, reeglid, instruktsioonid jne. Sinna pereisa kirjutab iga päeva õhtul, et mida ma järgmisel päeval täpsemalt tegema pean, eriti kui on mingisugused tavalisest erinevad ülesanded. Mina kirjutan sinna igal õhtul, et kuidas päev läks, mida ma süüa tegin jne. Nagunii räägime ka nendest asjadest ja eelmine au pair üldse ei kasutanudki seda märkmikku, aga mulle meeldib nii. Seekord ei olnud sinna kirjutatud, et ma noorema poisi karatest koju tooksin ja teadsin, et isa tuleb sel päeval varem koju ning läheme jäätisemehele ja tema perele külla. Isa on seni poisi ise koju toonud, kui ta varem koju jõuab ning ma ei tulnud selle pealegi, et seekord pean mina poisi karatest koju tooma. Viis minutit enne kella kuut õhtul helistas noorem poiss ja ütles, et ta on juba pool tundi oodanud ja keegi pole talle järele tulnud. Ma läksin talle siis järele ja samal hetkel kui ma uksest välja astusin, jõudis pereisa koju. Ta ei olnud õnneks pahane ega midagi. Kui noorema poisiga kodu poole sõitsime ja üht ristmikku ületasime, siis ütles noorem poiss, et ta nägi, et liikluskaamera tegi meist pilti. Ma sõitsin tollel ristmikul kollase tule alt läbi ja kiirus oli 30 või 31 miili tunnis kui kiiruspiirang oli 25 miili tunnis. Mõtlesin siis, et huvitav, kas see kollane tuli muutus punaseks sel hetkel kui ma ristmikul olin ja sellepärast tehti pilt või sõitsin ma 31 miili tunnis ja sellepärast tehti pilt. 5 miili tunnis üle ja alla kiiruspiirangu on lubatud ja kollase tulega üle ristmiku sõitmine ka. Igaljuhul kodus olles oli tuju nullis. Ütlesin pereisale, et poiss nägi, et liikluskaamera tegi meist pilti. Pereisa ei teinud teist nägugi ja jalutas lihtsalt mööda. Midagi täpsemalt ei küsinudki. Siis läksin oma tuppa ja nutsin omaette ja muretsesin, et kui suur trahv tuleb. Mingil hetkel tuli pereisa ukse peale koputama, sest pidime jäätisemehele ja tema perele külla minema. Ma ütlesin, et mul pole tuju täna minna. Pereisa tundus olevat mu meelemuutusest kimbatuses ja jäi mu ukse taha ootama ja kopsima. See oli nii jabur, et ma otsustasin lõpuks, et peab vist ikka minema. Rääkisin siis pereisale täpsemalt, et tuli oli kollane ja milline mu kiirus oli ja huvitav, kui suur trahv tuleb jne. Selle peale ütles pereisa, et siinkandis pole mingeid liikluskaameraid. Pealegi ma polevat midagi sellist teinud, mille peale pilti tehtaks või trahvi saaks. Siis sain aru, et miks pereisa ennist nii ükskõikselt mööda jalutas. Endine au pair rääkis, et pereisa on kõik tema trahvid ise ära maksnud ja ükskord pidi tema isegi pereisa trahvi maksma. See oli naljakas. Tegelikult au pairid peavad ise oma trahve maksma, aga kui pere on nii tore ja otsustab seda ise teha, siis on hästi ju. Muidugi ma ei kavatse ühtegi trahvi saada. Seejärel läksime jäätisemehele ehk Ericule ning tema naisele Paulale külla. Sõitsime sellest ristmikust ka üle, kus noorem poiss liikluskaamera välku nägi. Pereisa kinnitas, et seal pole ühtegi sellist kaamerat, kuigi mingeid väikeseid kummalisi kaameraid seal oli, aga need olevat muuks otstarbeks. Noorem poiss siiski vaidles isaga terve tee, et millised need liikluskaamerad ikka on. Seda on tegelikult päris palju juhtunud, et poisid kommenteerivad midagi liikluse kohta, mis pole tõsi. Kui esimest korda ma endist au pairi ja lapsi sõidutasin, siis poisid ütlesid, et me pöörasime vales kohas ära. Mitte nalja pärast, vaid tõsiselt. Ma sattusin juba segadusse sellest, aga endine au pair ütles, et ma kunagi ei kuulaks tagaistmel istujaid. Nüüdseks olen ise ka kogenud, ehk tagaistmel istujate (ehk laste) kommentaarid liikluse või auto kohta pole peaagu kunagi õiged.

Veel tuli neljapäeval välja, et nooremal poisil olid eelmistest nädalatest päris paljud kodused tööd tegemata. Pereisa avastas selle, kui e-koolist tema hindeid kontrollis. Tuli välja, et poisile anti juba esimesel koolipäeval koduseid ülesandeid, aga mulle ütles ta iga päev tervel esimesel koolinädalal, et koduseid ülesandeid ei antud. Ma ei kontrollinud esimesel nädalal poiste päevikuid ka. Järgmistel nädalatel ütles poiss alati, et tal said kõik kodused tööd valmis ja ta andis need juba õpetajale ära. Lastevanemate koosolekul õpetajad rääkisid meile, et usinamad õpilased võivad kõik kodused tööd koolis valmis jõuda. Sellepärast jäingi poisi juttu uskuma. Arvasin, et ongi selline andekas ja tubli laps. Kõik valmis saanud kodused tööd antakse õpetajale ja nii pole midagi kontrollida ka. Neljapäeval tuli välja, et pooli asju polnud siiski õpetajatele esitatud ja nüüdsest ei lase ma tema tõredusel ennast enam heidutada ning kontrollin tema koduseid töid märksa hoolikamalt. Poisid on alati üsna tõredad kui koduste tööde kohta küsida. Samas alati pärast koju jõudmist hakkavad nad kohe enda muusikainstrumente harjutama ja sellest jäi ka mulje, et nad on väga õpihimulised. Nüüd olen aru saanud, et pillimäng neile meeldib ja nad teevad seda hea meelega igal võimalusel, aga ülejäänud koolitöö kipub tegemata jääma. Vanema poisiga pole siiski probleeme olnud ja ma pole teda eriti kontrollinud.

Ericu ja Paula juures oli väga lahe! Nad elavad linnast väljas maakohas. Pilte kahjuks ei jõudnud teha tee peal olles, sest sõit oli üsna lühike ja peamiselt puude vahel. Seal olid mingisugused põnevad põllud ja kõik oli selline mägine ja teistmoodi. Eric ja Paula elavad väga armsas maamajakeses, neil on kanad ja kaks kitse. Kitsed olid väga väikesed ning ei kasvagi suuremaks. Üks oli ema ja teine järeltulija, aga peaaegu ühesuurused. Neid lasti aedikust välja jooksma ka ja see oli lõbus. Kanu peetakse munade saamiseks, aga kitsed olevat lihtsalt lemmikloomadena. Nad proovisid kunagi kitse lüpsta ka, aga said ainult teelusikatäie piima. Ma rääkisin siis, et milline kits mu tädil maal on ja kuidas ma teda lüpsta proovisin. Siiski Ericu ja Paula kitsed ei ole vist piimaandjad kitsed. Ericu ja Paula juures nägin esimest korda koolibrid ära. Seisin nende maja verandal ja tegin vaatest pilte, kui kolm koolibrit lendasid minust umbes meetri või kahe kaugusel oleva koolibrite toidumaja juurde. Siis nad kahjuks märkasid mind ja lendasid kohe minema ka. Siin on koolibrid üsna tavalised, aga ma ei ole neid meie maja juures veel näinud. Nad tulevad peamiselt siis, kui aias on palju lilli. Pereisa on neid meie maja juures ka näinud, aga viimastel nädalatel enam mitte, sest meil on kõik lilled ära närtsinud ning meie koolibrite toidumajake olevat ka liiga varjatud kohas. Frances rääkis, et ta näeb koolibreid iga päev ja tal on palju lilli aeda istutatud. Veel rääkis Frances, et lilled pidavat kohale meelitama ka metskitsi, kelle erilised maiuspalad olevat roosid. Ma ei ole siin veel metskitsi näinud, aga nad pidavat siin ka vahepeal ringi jalutama ja aedadest lilli sööma. Paula ja Ericu juures käisime, sest nad tahtsid endist au pairi viimast korda näha ja koos õhtust süüa. Enne sööki loeti jälle palve, aga selles peres hoidsid kõik lauas istujad palve lugemise ajal kätest kinni. Ma võtan ka kõigist neist usulistest tegevustest osa, kuigi ma ei ole ristitud. Alguses küll mõtlesin, et mida ma mingil puhul tegema pean, aga keegi ei küsi minult minu usulist kuuluvust ja eeldatakse, et ma teen kõike kaasa - seega teengi. Ma arvasin, et õhtusöögiks on mõni filipiinide rahvusroog, aga ei olnud. Paula oli teinud kanakoivad, riisi, aurutatud köögiviljad ja pika itaaliapärase saia. Väga hea õhtusöök oli. Õhtusöögi ajal sain teada, milliseid loomi ja linde siin veel kohata võib. Pereisa rääkis, kuidas ta oli kunagi tööle sõitnud ja skunk oli tee peal ees olnud. Ta sõitis siis skungist nii üle, et skunk rataste alla ei jääks. Skunk oli siiski jõudnud haisu pritsida ja kui pereisa tööle jõudis, siis töökaaslased tundsid skungi haisu. Veel oli tal kunagi väga madal auto ja üks orav oli ikka surma saanud, kuigi rataste alla ei jäänud . Mul on siin ka oravad üle tee jooksnud või tee ääres jooksuvalmilt passinud. Nad on sellised hallid ja raskesti märgatavad, sest asfaldiga sarnast värvi. Õnneks ma pole ühelegi otsa sõitnud, välja arvatud kogemata ühele, kes oli juba surnud. Surnud pesukarusid, opossumeid ja oravaid näen siin linnateedel peaaegu iga päev. Elusat pesukaru või opossumit pole veel näinud. Veel oli pereisa siin matkates näinud, kuidas üks kotkas krabas maast kitse, kukutas selle kõrgelt õhust surnuks ja korjas uuesti üles. See kits olevat olnud suurem kui Ericu ja Paula kitsed ehk selline hundikoera suurune kits. See oli päris jube lugu. Eric ja Paula naljatasid, et nad ei julge vist enda 5 aastast poega enam õue lubada. Siin olevat ka koiotid, aga nad ei tule enam eriti linna mingite uute ehitiste tõttu. Magustoiduks tegi Eric ehk jäätisemees jälle jäätist. Seekord oli kaneeli-munajäätis. Väga hea oli, kuigi sulas väga kiiresti. Paula rääkis muudkui, et ma neil ikka külas käiks ja et ma olen alati teretulnud. Eks ma siis koos pereisaga käin seal veel.

Selline ilus sõnum Piiblist oli neil seina peal.

Antiigipoest leitud jäätisemasin.

Lihtsalt lahe sisekujundus oli neil.

Kaneeli-munajäätis endise au pairi tehtud koogiga.

Eric oli õuest sellise ussipojukese kinni püüdnud. See liik ei pidavat hammustama, aga kasvavad mitme meetri pikkuseks. Eric lubas selle ussi tagasi vabadusse lasta.

Reede, 21. september

Reedel oli endise au pairi viimane päev siin. Hommikul käisime temaga kaubamajas. Küsisin müüja käest, et kas kaubamajas võib pilte teha ja tuli välja, et võib. Jalutasingi siis ringi ja tegin pilte. Ma käisin küll ainult ühel korrusel, sest mul polnud eriti aega.

Sellised ägedad sussid. Maksid 24 dollarit paar (18-19 eurot praeguse kursiga).

Sellised Vera Wangi jalanõud. Täpset hinda ei mäleta. Vera Wang on kuulus disainer ja endine iluuisutaja, kes teeb peamiselt pulmakleite ja iluuisutajate kostüüme. Tema pulmakleite on enda pulmas kandnud paljud USA avaliku elu tegelased. Vera Wangi riided on üldse lahedad ja seal kaubamajas oli neid palju müügil.

Vera Wangi kampsunid, mis mulle meeldisid. Maksid 25 dollarit ehk umbes 19-20 eurot. Päris odav.

Igasugused fännisärgid. Need maksid umbes 10-12 dollarit.

Niisama armsad alussärgid, mis maksid 10 dollarit (umbes 8 eurot).

Jennifer Lopezi disainitud riidekollektsioon. Sellised riided, mida ma ise eriti ei kannaks, aga kuna Jennifer Lopezi disainitud, siis pidi ikka vaatama ja pilti tegema. Jennifer Lopezile endale küll sobivad need väga hästi. Praegu oli soodusmüük ja nende riiete hinnad olid peamiselt 30-60 dollari vahel (23-47 eurot).

Jennifer Lopezi disainitud riided ja käekotid.

Need riided olid lahedad. Mulle meeldis see beež kampsun.

USA-s on kuidagi eriti palju vahvasid postkaarte! See hundirattaid tegevate tiigritega on super lihtsalt! 

Jennifer Lopezi disainitud voodiriiete komplekt. See oli vist 460 dollarit (356 eurot).

Vaade kaubamaja aknast. See kaubamaja on neljast suurest hoonest koosnev ja hooned on omavahel selliste sildadega ühendatud, kus seistes ma selle pildi tegin.

Käisin endale pangakontot avamas ja tegin parklas lihtsalt ühe pildi Salemist. Pangakontorit pole pildi peal.

Pangaautomaadid, mida saab ilma autost väljumata kasutada. Mina pidin ka seda kasutama, sest jalakäijatele mõeldud rahaautomaat oli parajasti rikkis. Üleliia suurtele autodele oli see kõige parempoolne rida. Seal on vastav silt, mis on siin pildi peal ka näha.

Õhtul oli pidulik õhtusöök. Endine au pair tegi mingisuguse  liharoa, mida pidi terve päev hautama. Ta olevat seda varem ka teinud ja talle väga meeldis, aga mina ei olnud eriti vaimustuses. Mulle vist ei istu veiniga valmistatud road. Mina tegin magustoiduks sellised virsikud: http://jucjaco.blogspot.be/2012/09/grillitud-virsikud-mascarpone-kreemi-ja.html Need olid väga lihtsad teha ja väga head. Meil ei olnud mascarponet ja vahustasin lihtsalt toorjuustu vahukoorega. Väga hea kreem oli. Enne õhtusööki luges pereisa palve ehk tänas jumalat nende kahe aasta eest, mis endine au pair seal on veetnud jne. Kõigil tulid pisarad silma selle palve ajal, peale minu ja vanema poisi. Selline kurb hetk oli. Pärast läksime terve seltskonnaga keeglit mängima. Ma olen Eestis ainult mõned korrad keeglit mänginud ja seegi oli väga ammu, aga ma võitsin! Teisel kohal oli pereisa, kes kaotas mulle ühe punktiga.

Sellised keeglimängimise jalanõud anti jalga. Pereisa oli endale lausa isiklikud ostnud Kanadast. Sellegipoolest kaotas ta mulle ühe punktiga, haha!

Siin käisimegi keeglit mängimas.

Laupäev, 22. september

Laupäevasel hommikul minu aja järgi viidi endine au pair lennujaama. Ma tegin lõunasöögiks toidu, mille eesti keelne nimetus ei tule pähe, aga inglise keeles on Shepherd's Pie. Selline ahjuroog, kus all on hakkliha porganditega, siis õhuke kiht juustu ja pealt on kaetud kartulipudruga. Väga lihtne oli teha ja väga maitsev oli. Üks mu uutest lemmiktoitudest. Ülejäänud laupäevast ma midagi ei mäletagi.

Pühapäev, 23. september

Hommikul käisin noortele mõeldud pühapäevakoolis. Seal oli nii huvitav ja olen terve nädala oodanud pühapäeva, et saaks uuesti minna. Kirjutan sellest eraldi blogipostituses. Tee peal sattusin ka valedesse kohtadesse, aga jõudsin siiski õnnelikult kohale ja koju ka. Ülejäänud päeva veetsin peamiselt töötades, kuigi pidi olema vaba päev! Nimelt pidi pereisa mingi töö ära tegema ja ta tegi seda kodus. Samas poisid segasid teda kogu aeg oma küsimuste ja tahtmistega, poistele oli vaja lõunasöök ja õhtusöök teha, nõusid pesta ning oli näha, et kui ma abiks ei lähe, siis pereisa oma tööasju valmis ei saa. Ta tundus päris stressis ka sellepärast ja kamandas kogu aeg poisse, et need leiaks endale muud tegevust. Neil on nõudepesumasin olemas, aga sellegipoolest tuleb ports nõudepesumasinasse mitte sobivaid nõusid käsitsi pesta ning see võtab iga päev mitu tundi! Veel tegin poistele lõunasöögi, aitasin õhtusööki teha ning hoidsin neil silma peal. See pühapäev tundus pikem tööpäev, kui mu tõelised tööpäevad. Ootasin esmaspäeva nagu see oleks puhkepäev! Loodan, et edaspidi sellist nädalavahetust ei tule. Pereisa soovitas mul sellisel puhul minna kodust välja pühapäeva veetma. Siiski kui ma tavaliselt töötan umbes 35 tundi nädalas ja au pairide maksimum töötundide arv sama nädalapalga eest võib olla 45, siis tunnen, et on mõnikord viisakas ka töövälisel ajal kasulik olla.

Esmaspäev, 24. september

Esmaspäeval oli nooremal poisil halb tuju ja see oli üks väga ebameeldiv päev. Ta oli tujukas ja kiuslik. See oli ka mu esimene päev, mil endine au pair oli lahkunud ja pereisa ka kodus ei olnud. Pereisa arvas, et poisi tujukus oli tingitud vähesest magamisest. Ta pidi selline olema, kui on vähe maganud. Et teil oleks ettekujutus ühest jonnakast 11. aastasest poisist, siis kirjutan üles, mille üle ta päeva jooksul virises. Ise ei oleks sellist asja ette kujutanud varem.

• Üks põhilisi asju, mille üle ta peaaegu iga päev nuriseb, on see, et ma kasutan parklates suunatulesid. USA-s vist seda eriti ei tehta, aga kui pereisaga sel teemal rääkisin, siis pereisa arvas, et parklas on ikka kasulik suunatulesid kasutada.
• Kui nooremat poissi koolist koju tõin, siis ta ütles, et tal on külm ja nõudis puhuri välja lülitamist. Minu arvates oli küll autos väga palav ja puhur oli mul ainult väikese võimsuse peal ning isegi mitte kõige jahedama peal. Ta ütles, et kui mul kuum on, siis teeksin akna lahti lihtsalt jahutuse asemel. Ma ei saanud eriti loogikast aru. Lülitasin siis jahutuse välja. Ma ei tea, kas tõesti võib olla nii, et esiistmel on tõsine palavus ja tagaistmel külm? Üsna kahtlane nõudmine tundus. Tunni aja pärast, kui jälle autosõit oli, ütles noorem poiss, et tal on palav ja et ma soojenduse välja lülitaksin. Soojendus ja puhur üleüldse polnud isegi mitte sees, sest eelmisel autosõidul oli ta palunud selle välja lülitada. Ta ei uskunud mind ja "õpetas" mulle, et kuidas soojendust välja lülitada. Pidin vajutama mingit nuppu, mis määrab puhumise suuna ja mitte temperatuuri, aga tema oli veendunud, et sealt tuleb soojendus välja lülitada. Absurd.
• Käisime vanema poisi jooksuvõistlust vaatamas ja siis noorem poiss hoidis minust nii eemale, kui vähegi sai.  Seal ei olnud eriti istekohti, vaid inimesed said ringi liikuda ja seista, kus neile meeldis. Ma lasin tal üldiselt omaette olla, aga püüdsin teda ikka mitte silmist lasta ja ära kaotada. Kui ma mingil hetkel tema juurde läksin, et midagi küsida, siis ta torises mulle, et ma tema jälitamise ära lõpetaksin ja jooksis minust eemale. Pereisa rääkis, et tema laseb poisil tavaliselt minna kuhu tahab ja ei jälgi teda kogu aeg. Mina ei julgenud nii teha, sest ma olen tema au pair mitte lapsevanem ja kartsin, et ta jookseb üldse minema või peidab ennast ära. Ta oli niigi nii kummaliselt käitunud terve päev.
• Pärast kodus olles tõi ta enda jalgratta garaaži. Ma ütlesin talle, et see jääb isale ette, kui isa töölt koju tuleb ja tahtsin jalgratta garaaži seina äärde panna. Poiss vaidles mulle vastu ja nõudis, et jalgratas peab olema täpselt seal, kuhu tema selle pani. Lasin tal siis jalgratta sinna jätta lõpuks, kuigi oli selge, et kui isa koju tuleb ja garaaži tahab sõita, jääb jalgratas talle ette. Natuke hiljem läksin sahvrisse, milleks tuleb kõndida läbi garaaži. Kui ma tagasi tulin, põrnitses poiss mind vihaselt ja tormas kontrollima, et kas ma käisin tema jalgratast nihutamas. Õnneks tuli tal enne isa kojutulekut tahtmine jalgrattaga sõitma minna ja sellega oli probleem lahendatud. 
• Taustainfoks see, et mina ja poisid jagame sama vannituba. Noorem poiss ütles mulle, et ma pean enda saunalina pärast iga kasutamist pessu panema, mitte vannituppa jätma. Küsisin, et mida eelmine au pair enda saunalinaga tegi. Poiss ütles, et ta pani selle pärast iga kasutamist pessu. See tundus väga kahtlane ja ütlesin talle, et kui isa koju tuleb, siis küsin järele. Kui õhtul pereisa käest järele küsisin, siis tuli välja, et saunalinu siiski pärast iga kasutamist pessu ei panda. Pärast väikest pereisa ja poisi vahelist tüli ja vaidlust tuli välja, et endine au pair riputas enda saunalina lihtsalt teise kohta kui mina. Oligi probleem lahendatud. Poiss lihtsalt ei osanud oma soovi väljendada ja mõtles välja mingisuguse uue reegli mida ta suure jonnakusega kaitsma hakkas.

Selliseid kahtlaseid nurinaid oli terve päeva jooksul veel, aga ma ei hakka kõiki kirjeldama. Õnneks järgmised päevad olid "normaalsed". Normaalseks nimetan ma endiselt seda, kui poiss on väga vaikne ja hoiab minust eemale, aga vähemalt ei torise. Üldiselt olemegi peamiselt vait ja ma väga ei kipu temaga rääkima. Teisipäeval kui teda karate trenni sõidutasin, küsisin, et kaua ta karate trennis on käinud ja mis värvi vöö tal seal on jne. Ta vastas selle peale, et ma küsin liiga palju ja see on tüütu. Vanem poiss on ka vaikne, aga ta on alati pärast kooli heas tujus ja sõbralikum. Üldiselt nad ikkagi kuulavad sõna ja millegi üle eriti kurta ei ole. Olen tähele pannud, et noorem poiss võib vahest luisata, aga midagi hullu ei ole sellest veel olnud, välja arvatud see koduste tööde varjamine. Need on olnud sellised pisiasjad, millest praegu kirjutama ei hakanud.

Kokkuvõte

Ongi peamised sündmised kirjeldatud. Ülejäänud eelmise nädala tegevustest kirjutan eraldi postitustes. Nüüd üritan ikka kohe kõigest kirjutada, sest selle postituse kirjutamine võttis peaaegu 5 tundi ja oli päris suur vaev. Mul on veel palju muid asju millest kirjutada ja millest pilte postitada, aga õnneks sellised lühemad teemad.