Buffalo Wild Wings ja natuke cilantrost

Käisin eile paari au pairiga (Celina Norrast ja Vicky El Salvadorist) Middletownis õhtust söömas. Middletown on üks suurem linn minust umbes 30 minutise sõidu kaugusel. Kuna mõned au pairid olid rääkinud, et Buffalo Wild Wings on nende lemmikrestoran ja seal on odavam kui mujal, siis otsustasime ka ära käia. Buffalo Wild Wings on järjekordne frantsiis, mida võib leida igas USA kandis, aga ma polnud sinna varem sattunud. Kohe kui ma menüüd nägin, sain aru, et miks need au pairid seda restorani kiitsid - mehhiko toit. Need au pairid olid ise Mehhikost või Lõuna-Ameerikast ning Lõuna-Ameerika au paire tõmbab alati neile koduse mehhiko toidu poole. Mäletate ehk mu lugu Taco Bell-ist. Hinnad polnud üldse odavamad kui mujal restoranides, vaid täiesti samad. Ma olin natuke pettunud, sest mul on juba tükk aega olnud tüdimus mehhiko toidust - liiga igapäevane asi siin USA-s. Otsustasin, et olen edaspidi Lõuna-Ameeriklaste restoranisoovituste suhtes ettevaatlik. Mulle tundub, et kõige levinumad restoranid siin USA-s on mehhiko restoranid ja burgeri- ning muidu ameerika toidu restoranid. Seejärel tulevad aasia restoranid ja itaalia restoranid. Mulle meeldib endiselt kõige rohkem sushi. See on naljakas, sest ma muidu ei armasta üldse toorest kala ega igasuguseid tundmatuid mereelukaid, aga sushit söön nagu kommi.

Buffalo Wild Wings oli sisekujunduselt selline tüüpiline ameerika restoran kuhu kogunetakse spordivõistlusi vaatama. Seal oli palju televiisoreid. Igas suunas vaatas mulle vastu umbes 5 või rohkemgi televiisorit, mis kõik näitasid erinevaid spordikanaleid.

Nachod. See oli eelroog, mille me tellisime kamba peale. See oli väga-väga hea. Harva satun restoranis saama toitu, mida tahaks teine kord ka, aga seda küll. Tavalist seda teist korda küll ei tule, sest mulle meeldib alati proovida midagi uut. Need oliivirohelised on jalapeno pipra viilud. Jalapeno piprast kirjutasin kunagi Facebookis.

Minu tacod (kalaga) ning mango limonaad.

USA-s tähendab lemonade endiselt klassikalist vett sidrunimahla ja suhkruga ning ilma gaasita. Seda saab kodus ise teha, poest osta, restoranis ja laadal. Sellele limonaadile pannakse vahest midagi lisaks ka, näiteks maasikaid, arbuusi vms. Ühesõnaga populaarne kaup ning pigem nagu morss eesti mõistes. Gaseeritud jookide nimetus on soda. Seekord tellisin ma mango limonaadi ning see oli ülihea. Pildi tegemise ajaks oli mul pool joodud juba. Need USA limonaadid on parimad lihtsalt.

See maitseroheline minu tacode peal on inglise keeles cilantro, mille eesti keelset nimetust ma jälle ei tea või ei mäleta. Cilantrost ma vist bloginud veel ei ole, aga see on olnud üks "põnevamaid" maitseelamusi USA-s. Cilantro on siin pea igas mehhiko toidus ja tihti ka tai toidus. Tegemist on petersellisarnase maitsetaimega, millest ma Eestis polnud kuulnudki. Esimest korda avastasin cilantro enda jaoks siis, kui otsisin Oregonis sügavkülmast sügavkülmutatud peterselli ja leidsin kotikese cilantroga. Nuusutasin seda ja see lõhnas nagu seep. Mõtlesin, et mis imeasi see küll on. Siis ma veel ei teadnud, et kui levinud maitsetaim cilantro USA-s on. Unustasin selle kummalise maitsetaime vahepeal ära ja järgmine kokkupuude cilantroga oli kusagil restoranis. Ma muidugi ei teadnud, et mis maitsetaim see mu toidu peal oli, aga see maitses nagu kombinatsioon seebist ja marjalutikast! Mul käisid külmavärinad üle selja kui cilantro vahest kogemata suhu sattus, sest see maitse oli nii vänge ja vastik. Marjalutikat ma päris söönud ei ole, aga maal sõstraid süües on küllalt õnnestunud marjalutika haisu kogeda või mõnda marja süüa, kuhu peale marjalutikas haisutanud on. 
Ma olin varem füsioloogia loengus õppinud ja kogenud, et teatud ained lõhnavad ja maitsevad inimestele erinevalt. Näiteks tehti meile füsioloogia loengus selline eksperiment, et lasti ringi käima väike purgike mingi vedelikuga, mida kõik nuusutama pidid. Nuusutasin ja vedelik haises lämmatavalt vängelt uriini ja higi järele. Kui kõik olid vedeliku ära nuusutanud, siis lektor küsis, et kelle arvates haises vedelik vastikult. Mina ja mitmed teised tõstsid käe. Seejärel küsiti, et kes ei tundnud üldse midagi. Jälle tõusid mõned käed. Kolmandaks küsiti, et kelle arvates oli lõhn meeldiv. Jälle tõusid käed. Seda "haisu" tekitas aine nimega androstenoon. See, kuidas see inimese jaoks lõhnab, oleneb inimese genotüübist. Minul on genotüüp, mis varustab mind retseptoritega, mille abil tunnen androstenooni haisu selle täies eheduses. Neil, kellel on ainult üks vastav retseptor, tunnevad meeldivat lõhna ning neil, kellel vastavad retseptorid puuduvad, ei tunne midagi. Mõtlesin, et cilantroga võib olla sarnane lugu, sest kuidas muidu ülejäänud ameerika cilantrot armastab. Lugesin cilantro kohta mitmest allikast ja tõepoolest see pole lihtsalt minu maitseeelistus, et mulle cilantro ei meeldi. Ma olin üllatunud, et teisedki cilantro vihkajad arvavad, et cilantro lõhnab nagu seep ja maitseb nagu marjalutikad. Näiteks siin on põhjalik seletus selle kohta, et miks osadele inimestele cilantro ei meeldi: http://www.npr.org/blogs/thesalt/2012/09/14/161057954/love-to-hate-cilantro-its-in-your-genes-and-maybe-in-your-head Kokkuvõtlikult see on inimestel geenides, et kuidas cilantro neile maitseb, aga seda on võimalik aja jooksul harjutamise abil muuta. Ma olen seda nüüd ise ka kogenud. Ma vahest ikka proovisin cilantrot põnevuse pärast uuesti, aga see jäi endiselt vastikuks. Lõpuks loobusin nendest katsetustest ning polnud mitmeid kuid enam uuesti cilantrot proovinud. Nüüd mu esimestel kuudel New Yorgis käisime pereema ja lapsega ühes mehhiko toidukohas. Mehhiko toidu juurde käib pea alati cilantro ning ma tavaliselt ütlen restoranides, et nad jätaks mu toidust cilantro välja. Seekord unustasin. Mu burritos oli cilantro ja seda ei saanud välja ka sortida. Kui sööma hakkasin, siis avastasin, et mind see maitse enam niiväga ei häirigi. Eile mu kala tacod olid ka cilantroga ja polnud paha. Paistab, et olen hakanud ära harjuma. Päris heaks seda maitset veel ei loe, aga ei häiri ka. Lauren Oregonis ütles, et tema arvates on cilantro kergelt tsitruselise maitsega ning sellise mõnusa värske maitsega. Ehk areneb mu maitsemeel ka millalgi niikaugele...

Usuteemal

Juhtusin täna pereemaga rääkima usust ja sain üht-teist teada moslemiusu kohta. Nimelt rääkisin talle, et püüdsin kunagi natuke Koraani lugeda ning seal oli samuti kohe alguses mees nimega Aadam ja üldse meenutas Koraan mulle Piiblit. Pereema rääkis, et moslemiusul ja kristlusel ongi palju ühist. Moslemid usuvad nagu kristlasedki, et Aadam oli meie kõigi esiisa ning paljut muudki, mis on Piiblis kirjas. Näiteks seda, et Aabraham oli esimene, kes uskus ühte ja ainsasse Jumalasse. Nad usuvad ka Jeesust ja Koraanis pidi olema lausa spetsiaalne peatükk neitsi Maarjast. Moslemid ja kristlased usuvad tegelikult sama jumalat ning moslemid kutsuvad Jumalat Allahiks, sest araabia keeles tähendab Allah Jumalat. Ka araabia keelt kõnelevad kristlased kutsuvad Jumalat Allahiks. Erinevalt kristlastest ei nimeta moslemid Jeesust Jumala pojaks, vaid lihtsalt prohvetiks. Moslemid usuvad, et Koraan, mis kirjutati pärast Piiblit, on Jumala viimne sõna ning Muhamed oli Jumala lemmik prohvet.
Nende teadmiste põhjal on arusaadav, miks mu pere on nii tolerantne kristluse suhtes. Alguses oli see mulle üllatuseks, et nende laps käib katoliku kiriku sõimerühmas, kuigi nad ise on moslemid. Laps õpib seal paratamatult Jeesuse ning jõulude kohta ning laulab vahest kodus omaette Jeesusest laulukesi. Ema ja isa ei paista see üldse häirivat. Lapsel on mõned sõimerühmast saadud katoliku kiriku logoga särgid ka, mis talle vahest selga pannakse ja mingit probleemi pole. Ükskord pereema küsis minu käest, et kas ma käisin Oregonis kirikus ka ja kui ma ütlesin, et ma käisin baptisti kirikus, siis ta soovitas, et ma võiksin siin ka kirikus edasi käia. Veel on neil kodus sellised positiivsete sõnumitega pildid seina peal ja üks neist on lõik Piiblist. Ameerikas näen seda väga tihti, et inimestel on raamitult seina peal lõigud Piiblist või niisama head mõtteterad. Ma ei ole neilt veel küsinud, et kas nad teavad, et see jutt neil seina peal on Piiblist. See lõik on: "Armastus on kannatlik ja lahke. Armastus ei ole kade, see ei hoople, ei lähe ennast täis, ei käitu sündsusetult, ei taotle oma huve, ei ärritu. See ei pea arvet halva kohta. See ei tunne rõõmu ülekohtust, kuid rõõmustab koos tõega. See talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõiges". Kui ei tea, siis ei pruugi arvatagi, et see on Piiblist.

Kirjutan siis juba mormoonidest ka. Mormoonid usuvad samuti Piiblit ja kõike sellega seonduvat nagu teised kristlasedki. Mormooni usulahk sai alguse nii, et 19. sajandil elas USA-s mees nimega Joseph Smith, kes oli kristlane, aga ei teadnud, millise kirikuga ühineda. Tol ajal oli USA-s erinevate kristlike kirikute vahel palju tüli ja vaidlusi, et kuidas asjad peaksid olema. Joseph Smith nägi lõpuks nägemusi, kus Jumal käskis tal ehitada hoopis uued kirikud jne.

Võiks veel paljust kirjutada, sest siin USA-s olles olen justkui koguaeg ümbritsetud usklike inimestega ja paratamatult õpib usu kohta ning tekib huvi ise asju järele uurida. Oregonis oli nii ja nüüd New Yorgis ka. Võib-olla sellepärast, et mu pered on olnud usklikud. Samas paljud au pairid on ka usklikud, eriti Lõuna-Ameerika riikidest tulnud. Kui nendega räägin või nende Facebooki postitusi loen, siis ikka tuleb vahepeal mingit jumalateemat ka natuke sisse. See on nii erinev võrreldes Eestiga, kus usklikud on pigem haruldane nähtus.

Aga jah, enne enda New Yorgi perega tutvumist olid sõnad nagu Mohammed ja Allah eelarvamust tekitavad. Kui ma veel peret otsisin ja nägin, et pereisa ja lapse nimi on Mohammed, siis mõtlesin kohe, et mis usuhullud need küll on. Mõtlesin, et nende juurde küll ei lähe, aga tegin nendega huvi pärast siiski Skype intervjuu ära. Nad jätsid väga normaalse mulje ja nii ma siia sattusingi. See on naljakas, et kuigi nad on moslemid, on nad minu arvates tüüpilised New Yorgi ameeriklased (positiivses mõttes). Pidin täpsustuseks kirjutama, et New York, sest Oregonis olnud tüüpilised ameeriklased olid hoopis teistmoodi, kuigi minu silmis ka tüüpilised ameeriklased.

Igaljuhul minu jaoks oli see positiivne üllatus, et nii moslemid kui kristlased usuvad sama Jumalat. Ma usun Jumalat umbes 16. eluaastast saati, aga ei vaevunud ühegi religiooniga ühinema, sest neid on nii palju ja raske on midagi välja valida. Ei ole eriti vajadust ka tundnud. Samas nüüd USA-s olles olen avastanud, et kui huvitav tegelikult on Piibel. Varem tundus mulle, et seal on palju segast juttu, kuigi mõned asjad mulle meeldisid. Pärast Oregonis pühapäevakoolis ja piiblitundides käimist said paljud asjad selgemaks. Kui keegi sulle Piiblit ette loeb ja lahti seletab, sealhulgas tolleaegset kultuuri ning käskude ja keeldude päritolu ja põhjusi, siis on Piibel igati loogiline ja arusaadav. Mul ongi nüüd tekkinud arusaamine, et Piiblit ei saa lugeda nagu tavalist juturaamatut, et istun maha ja hakkan (algusest peale) lugema. Niimoodi tundub sealne jutt tõesti päris absurdne ja igav ka. Võiks veel palju kirjutada sellel teemal, aga praegu ei hakka.

Ma ei mäleta, et kas olen sellest kirjutanud, aga siinsamas Monroe kõrval on üks samasugune väikelinn nimega Kriyas Joel, kus elavad juudid. Neid on siin hästi palju ja nad kannavad teistsuguseid riideid. Nad kannavad kõik musta, meestel on sellised spetsiaalsed mütsid ning omamoodi soengustiil ning naised on ka alati musta pika seelikuga ja kaugelt ära tuntavad. Panin pildi ka. Täpselt sellised nad ongi. Naistest pilti ei leidnud. Ma nägin ükskord ühte meest jõusaalis trenni tegemas ning isegi seal ta kandis oma musta mütsikest ja valget pikkade käistega särki.

Ma lugesin Vikipeediast ka Kiryas Joel-i kohta ning päris omamoodi koht on. Kiryas Joel-i rahvaarv on 31 357 ning sealne peamine keel on jidiš. Siin Monroes ma näen ka vahest nende jidiši keelseid silte. Nad kasutavad hoopis teistsugust tähestikku. Siin on pilt ka.

Jidiš

Sealse elanikkonna keskmine vanus on ainult 13.2, mis on USA väikseim! Neil on nimelt suured pered ja palju lapsi. Veel on selles linnakeses 2008 aasta andmetel terve riigi kohta kõige rohkem vaesust! Üle kahe kolmandiku elanikest elab allpool vaesuspiiri ja 40% rahvastikust saab toiduabi. Kes ei usu ja tahab ise lugeda: http://en.wikipedia.org/wiki/Kiryas_Joel,_New_York