Liisi kogemused ja minu kogemused

Ühel Eestist pärit au pairil sai USA-s aasta täis ja ta kirjutas enda kogemustest ja muljetest kokkuvõtva postituse. Seda saab lugeda siit: http://liisuuuu.blogspot.com/2013/01/impressions-and-thoughts-after-one-year.html

Liisi ajaveeb oli üks neist, mida enne USA-sse tulekut lugesin. Ma lugesin siis päris paljusid, et enda tulevasest elust mingit ettekujutust saada. Liis kirjutas enda postituse (kahjuks) inglise keeles. Pooled asjad on mulle ka tuttavad tema muljetest, aga pooled asjad on mulle võõrad.

Minu kommentaarid Liisi kirjutatule

Minu jaoks oli ka esimestel päevadel või nädalatel kõik uus ja harjumatu. Igasugused pisiasjad olid teisiti ja pidin hakkama uuesti õppima igasuguseid asju: kuidas duši nupud töötavad (ma polnud selliseid veel Eestis näinud, nagu siin igal pool on), kuidas ukselukud töötavad (ka mingi täiesti uue süsteemiga, mida polnud varem näinud), kuidas telefonile kõneaega juurde panna ja nii edasi.

Kollased koolibussid olid minu jaoks ka nagu filmis ja mina ka pildistasin neid.

Starbucksis olen mitmeid kordi käinud, aga ainult korra midagi ostnud. Ostsin joogi nimega "white chocolate mocca" ehk mingisugune valge šokolaadi lisandiga kohvi. Käisin seal Laureniga ja tema soovitas mulle seda. Oli küll hea. Maksis vist 3 dollarit ja 25 senti ja see oli üks odavamatest. Samas ma usun, et Liisu arvamus, et Starbucks pole midagi erilist (ülehinnatud tavaline kohv ja suhkrurohked joogid) peab tõenäoliselt paika. Seattle'is ma nägin kõige esimest Starbucksi, mis asutati 1912. aastal (101 aastat tagasi). See tõenäoliselt seletab Starbucksi edu ja kuulsust.

Toidupoes oli tõesti huvitav. Igasuguseid põnevaid asju leidus. Liis kirjutab, et USA-s on light ja rasvavabad toidud kuidagi eriti populaarsed, aga ise ei ole seda tähele pannud. Mind üllatas siin see, kui populaarne on kohalik (Oregonis või lähiümbruses) kasvatatud toit ja igasugune mahetoit on väga levinud. Eestis olles kartsin, et USA toit ei ole eriti "söödav", sest seal söödetakse loomadele hormoone ja antibiootikume, magusates toitudes on kõikjal high fructose corn syrup (ei tea täpset eestikeelset vastet) jne. Siin olin päris üllatunud, kui teadlikud inimesed tegelikult on, kui populaarne on ise juurviljade kasvatamine, kanade pidamine ja ise hoidiste tegemine. See oli ka positiivne üllatus, et toiduainete tooteinfo on väga loetavalt kirjutatud (pole E-koode ega mingeid koode, vaid kõik on pika nimega välja kirjutatud ja veel sulgudesse juurde, et kas tegemist on säilitusaine või millega). Liha pakenditel on see ka suurelt kirjas, kui on tegemist hormoonide või ravimitevaba tootega. Kõikvõimalikele gluteenivabadele toodetele on märgitud, et tegemist on gluteenivaba tootega. Isegi täiesti ilmselgelt gluteenivabadele asjadele. Üldse on kõik väga mõnusalt tarbijasõbralik.

Inimesed või suhtlemine mind siin õnneks ei hirmutanud. Harjumatu oli küll ja inimesed olid teistmoodi.

Minu lapsed peavad samuti iga päev enda pille harjutama (seda nad teevad vabatahtlikult kogu aeg) ja kohustuslikku kirjandust lugema. Nad pidevalt loevad midagi, aga neil on päris suur valikuvõimalus raamatute suhtes. Neile antakse pikk nimekiri raamatutest ja sealt saavad ise valida.

Kilode lisandumist lihtsalt USA-s elamisest tõesti karta ei ole. Samas mul pole eriti aimu toidu hindadest, sest ma ei pea ise toitu ostma. Restoranides on hinnad sarnased, nagu Eestiski. Minu restoranis tellitud toidud on olnud umbes 11-13 dollari (8-10 euro vahel) ja need on ühed odavamad menüüs. Portsud nii suured või rasvased ei ole, nagu mulle Eestis elades kuulduste põhjal arvasin. Mul on olnud nii, et kui on supp või salat olen jõudnud kõik ära süüa. Kui on praad vms, siis enamusel kordadel olen jõudnud pool ära süüa ja ülejäänu pakitakse koju kaasa. Kui ma perega restoranis käin, siis tavaliselt järgmise päeva lõunaks sööme eelmise päeva restorani toitude ülejääke.

Hiina toidu vaimustust mul pole, nagu Liisil on. Üldiselt ma ei tunne, et USA toidud midagi ülihead oleks või et nad Eestis saadaval olevast paremad oleksid. Lihtsalt erinevad - aasia (hiina, tai, vietnami jne) toidud ja mehhiko toidud on väga populaarsed ning igasugused juurviljad või köögiviljad, mida ma Eestis praktiliselt kunagi ei söönud (varsseller, spinat, artišokk jne). Hiina restoranides antakse siin alati õnneküpsis, aga mina neist eriti vaimustust ei tunne. Maapähklivõi-mee-banaanisaia avastasin mina ka sellel nädalal. Kusjuures pidasin banaani lisamist enda originaalseks ideeks, aga siis tuli välja, et see pole ameeriklastele midagi uut. Tegin ise maapähklivõid eelmisel nädalal ja siis sõin seda. Ise tehtud oli üsna erinev poest ostetust, mida lapsed peaaegu iga päev hommikul söövad. Mõlemad olid omamoodi head. Eriti vaimustuses ma maapähklivõist ei ole, aga maapähklivõiküpsised meeldivad mulle küll. Tegin gluteenivabu M&M kommidega kaunistatud maapähklivõiküpsiseid eelmisel nädalal. Pepperoni pizza on mu laste lemmik ja selle gluteenivaba varianti teen peaaegu igal reedel siin. Minu lemmik ta ei ole. Bageleid (mingisugused sõõrikukujulised saiad, kuhu saab kas soolast või magusat vahele panna) olen siin palju näinud, aga pole ise proovinud, sest ei ole lihtsalt ahvatlev tundunud. Bisquick-iga ma tuttav ei ole, aga ma sain mingi vanaaegse Bisquicki retseptikarbi Francese käest! Seega nimi tuli tuttav ette.

Tõesti inimesed on liikluses sõbralikud ja lehvitavad tänutäheks vahele lubamise või muu sellise eest.

Ülbeid ja ignorantseid ameeriklasi ma vist eriti kohanud ei ole. Praegu ei tulnud ühtegi meelde. Võib-olla see kingapoe müüja, kes mu jalanõusid kritiseeris, käib selle alla. Sellest postitasin kunagi Facebooki. Kui lugesin, et Liis kirjeldab ameerika naisi kui isekaid ja võimukaid, siis tuli mulle kohe meelde mu pere eelmine au pair, aga tema pole isegi mitte ameeriklane! Ameeriklasi ma enda senise kogemuse põhjal isekaks ja/või võimukaks ei pea.