Põnevaid juhtumisi ja kohtumisi

New York City

• NYC bussiekskursioonil foori all rohelist tuld oodates seisis meie kõrval koolibuss, milles kõik lapsed olid nähtavasti juudid, sest kandsid selliseid väikeseid ümmargusi mütsikesi nagu juudid kannavad. Bussijuht oli ka juutidele omase riietusega - suure habeme ja musta kaabuga, kui õigesti mäletan.
• Veel nägime NYC bussiekskursioonil, kuidas mingid noormehed lihtsalt võtsid keset tänavat särgid seljast ja hakkasid muskleid pingutama. See oli päris naljakas.

Phoenix, Arizona

• Arizonasse lennates oli lennuki peal üks põnev stjuuard. Paistis umbes minuvanune ehk selline 20-ndates eluaastates noormees, aga tal olid vuntsid! Sellised suured ja korralikud. Ma ei ole vist varem kunagi näinud ühtegi umbes endavanust meest, kellel oleksid vuntsid, aga väga hästi sobisid talle. Ei usuks, et see võiks nii stiilne välja näha, kui poleks ise näinud. Naljakas oli, et vuntside kuju oli väga sarnane tema pluusi küljes oleva kotkakujulise logoga. See logo oli kõikidel stjuuarditel ja stjuuardessidel, aga kahjuks ei leidnud internetist pilti praegu. Selline mulje jäi, et ta oligi disaininud need vuntsid selle logoga ühtivaks. Bakenbardid olid tal ka.
• Arizona lennujaamas oli üks lennujaama koristaja nähtavasti kusagilt Lähis-Idast, sest ta kandis sellist musta ürpi ja peakatet, nagu peavad naised näiteks Saudi Araabias kandma. Nägu siiski kaetud ei olnud. 
• Arizona lennujaamas jalutas ringi üks välimuse järgi umbes 30-ndates aastates mees, kes rääkis kõigile kõva häälega, kuidas tema vanemad või vanavanemad elasid holokausti üle Kellelegi juurde ei läinud, vaid lihtsalt pidas omaette kõva häälega kõnet. Alguses mõtlesin, et ta on mingisuguse vaimse häirega, aga tundus täiesti normaalne siiski. Ei saanudki aru.

Salem, Oregon

• Minu esimene mälestus Salemist oli, et paljudel majadel ja hoonetel olid mastis USA lipud, nagu oleks riigipüha. Teine mälestus oli, et paljudel inimestel olid maasturid. Eriline lemmik tundub neil olevat valge ja kastiga maastur, sest neid torkab tänavapildis päris tihti silma. Mitu korda olen ka seda näinud, et koeral on pea autoaknast väljas ning naudib sõitu ja tuult. Tartus ma seda vist näinud ei ole. Kauboikaabuga onklid on ka tihe nähtus. 
• Oma esimestel päevadel Salemis nägin autot, mille tagaosal oli suur kiri: "my daughter is a marine" ehk "mu tütar on mereväelane". Samal päeval nägin autot, mille taha kinnitatud tagavararatas oli kaetud suure pildiga ühest noormehest. Juures oli tekst "in loving memory", mida ma tõlkida ei oska, aga mis tähendas, et see pilt oli nende surnud perekonnaliikmest või lähedasest inimesest. Mulle jäi alguses mulje, et sellised asjad on siin tavalised, aga enam ei ole näinud selliseid autosid.
• Siinses Wal-Martis (USA-s tavaline suur ja odav kauplustekett) oli üks kassiir suure erelilla turbaniga, nähtavasti Indiast või sealtkandist. Tal oli ka suured hallid vuntsid ja habe. Paistis umbes 60 aastane. 
• Mõned päevad tagasi hommikul kella 6 paiku lasti pereisa töökoha lähedal oleva Wal-Marti parklas üks mees maha. Wal-Marte on siin mitu ja mina kõnealuses Wal-Martis ei ole käinud. Naabrid rääkisid meile samal päeval ja järgmisel päeval lugesin kohalikust ajalehest ka. Tulistaja oli ka varem seadusega pahuksis olnud ning tarbis narkootikume. Ta tundis ohvrit ja oli teda ka varem ähvardanud. Pereisa ütles, et see on esimene selline tulistamine tema siin elatud 13 aasta jooksul. 
• Vist üleeile oli Salemis väike 3 palline maavärin. See olevat olnud umbes kümne paiku õhtul siinse aja järgi. Mina midagi ei tundnud.
• Sotsiaalkindlustuse kontoris küsis minuga tegelev naine: "Estonia? Is that a part of England?" ehk kas Eesti on osa Inglismaast. Osad on teadnud, et Eesti on endine NSV liidu riik, aga sama paljud ei ole Eestist kuulnudki. Peamiselt on need olnud pere naabrid ja tuttavad, kellega sel teemal olen rääkinud.

Minu esimene autosõit ja grillipeod

Täna oli riigipüha nimega Labor Day, mis on septembri esimesel esmaspäeval ja on pühendatud kõigile töötavatele inimestele. Pereisa oli kodus ja mul oli enam-vähem vaba päev. See tähendab, et päeva esimesel poolel üritasin ma töötada, aga siis sain teada, et mul on ka vaba päev ja tegelesin edaspidi enda asjadega. Töötamine ei tahtnudki päeva esimesel poolel eriti õnnestuda, sest pereisa oli kodus, lapsed suured ja iseseisvad ning süüa polnud ka vaja teha, sest sõime grillipeo ülejääke. Mina siiski arvasin alguses, et mul on tavaline tööpäev, sest au pairide käsiraamatus oli kirjas, et au pairidel ei ole riigipühad vabad päevad. Päev möödus mul autosõitu proovides, liikluseeskirja ja auto kasutusjuhendit lugedes ning naabrite juures grilliõhtul käies.

Täna sain esimest korda USA-s ise autoga sõita. Tuli välja, et USA-s sõidavad autod ilma tuledeta. Ma polnud seda varem tähele pannudki. Pereisa ise eelistab siiski tuledega sõita. Auto oli tõesti automaatkäigukastiga nagu mulle oli ette ennustatud. Tegelikult olin selle autoga juba varem tuttav, sest endine au pair sõidab sellega praegu ringi ja selle autoga käisime ka Portlandis ja muudes kohtades. Lihtsalt kirjutada ei ole sellest veel jõudnud. Sõita oli selle autoga väga mugav, kuigi see oli madalam kui mu isa auto ja see oli harjumatu. Automaatkäigukastiga autoga sõitmine tundus nagu mänguautoga sõitmine, sest kasutada oli vaja vaid edaspidi käiku ja tagurpidi käiku. Sidurit ei olnud olemaski, oli ainult suur pidur ja gaas. Mõned käigud olid veel, aga neid polnud praegu vaja kasutada. Sõitsime poiste kooli juurde, poodi ja niisama ringi. Teed on siin päris järsult tõusvad või langevad ja mõtlesin, et päris huvitav oleks siin tavalise käigukastiga autoga sõita, aga see lõbu mulle siin vist osaks ei saa. Pereisa oli nii rahulik ja kannatlik kaassõitja, kui üldse olla saab ja ta jäi mu sõiduga igal juhul rahule. Edaspidi hakkab endine au pair mulle marsruute õpetama. Tankimine on Oregonis seadusega nii, et tankla töötajad tangivad ja ise ei pea autost välja tulema. Oregon ja New Jersey pidid olema ainukesed osariigid, kus tankimine niimoodi käib.
Oregoni liikluseeskirja sai muide tasuta ja selle eest ei pidanud maksma ja tegemist on väga mõnusa ja lugejasõbraliku raamatukesega.

Õhtul käisime naabrite juures grilliõhtul. Naabrid ei elanud kohe meie kõrval, aga tegemist oli pereisa töökaaslase ja tema naisega. Neid "naabreid" olin juba laupäeva õhtul näinud, sest meie pool oli grilliõhtu, kuhu olid kutsutud pere naabrid ja sõbrad, et ma nende kõigi ja nende lastega tuttavaks saaksin. Need grilliõhtud on siin olnud sellised, et iga pere toob omalt poolt mingi toidu või joogi ja pärast ühiselt koristatakse ka. Lihtne ja mugav. Pilte mul kahjuks toitudest ei ole. Nendest kolm grilliõhtut (esimene oli New Jerseys au pairide koolis) on olnud selle poolest sarnased, et grillitakse kotlette ja vorste burgerite ja hot dogide jaoks. Igaüks võtab burgeri kukli või hot dogi saia ja paneb sinna vahele kotleti või vorstikese ja muud endale meelepärast. Need kotletid on kõigil kolmel korral olnud ühesugused - liiga suured ja maitsetud., kuigi vähemalt pereisa tegi kotletid ise hakklihast kodus valmis. Tundus, et sinna polnud üldse soola ega pipart pandud. Kummaline!

Väike ülevaade toitudest, mis naabrid olid tänasele grilliõhtule kokku toonud:

• juba mainitud burgerite ja hot dogide materjal (saiad, kotletid ja vorstid, salat, ketšup ja sinep, sibul, tomat, juust jne.) - mulle on alati sinep meeldinud, aga millegipärast pole ma seda kunagi eriti söönud. Siin olles olen hakanud rohkem sinepit kasutama.
• porgandi ja selleri ribad ning tortilla krõpsud dipikastmega - siin USA-s olles olen vist peaaegu iga päev sellerit söönud. See tundub vähemalt sellele perele ja nende naabritele meeldivat või ongi seller USA-s selline populaarne köögivili.  Tortilla krõpsud on sellised mehhikopärased maisikrõpsud. Eestis müüakse neid ka ja mulle pole need kunagi meeldinud. Alguses USA-s olles ka ei meeldinud, aga nüüd on meeldima hakanud. Võib-olla oli selles osa endise au pairi tehtud dipikastmetel, mis olid väga head. Üks dipikaste oli spinati ja mingisuguse juustuga ja teine sibula ja seentega. Pean küsima retseptid, sest nii häid dipikastmeid pole ma varem saanud. Tänasel grilliõhtul olid tortilla krõpsud süsimustad ja ereoranžid. Ei näinud eriti söödavad välja, aga must ja oranž on ühe Oregoni ragbimeeskonna tunnusvärvid ning arvatavasti sellepärast olid müügil sellised mürgise välimusega krõpsud;
• kartulisalat ja veel mingi makaronide ja ananassiga salat - kartulisalat on siin lihtsalt hakitud keedukartul segatud majoneesi ja hapukoore või ei tea millega. Ma ei armasta seda salatit kohe üldse, aga see on grillipidudel alati olemas olnud;
• kahte erinevat sorti suvikõrvitsa leivad - need nägid välja nagu eesti leivad! Alguses arvasin, et ongi, aga siis öeldi, et suvikõrvitsa leivad. Õnneks ma otsustasin leivasöömise pärastiseks jätta ja ei ladunud enda leivaviilude peale soolaseid katteid, sest tuli välja, et tegemist on magusate küpsetistega! Väga maitsvad olid ja tahan ise ka suvikõrvitsa leiba teha nüüd. Endine au pair rääkis, et tema ema teeb suvikõrvitsatest ka Nutella moodi saiamääret ning muid põnevaid asju ja keegi ei saa arugi, et põhikomponent on suvikõrvits!
• puuviljasalat;
• mingisugune rabarberi ja marjadega kook;
• limonaadid ja mahlad - mulle väga meeldib siinne limonaad, mis nagu ilma gaasita magus sidrunimahl koos viljalihaga. Kõlab igavalt, aga maitseb väga hästi. Panin varem blogisse pildi ka enda vaarikalisandiga limonaadist, mida umbes nädal aega tagasi jõin. Limonaadiks (lemonade) nimetatakse siin just sellist ilma gaasita sidrunimaitselist jooki. Kihisevaid mulliga jooke nimetatakse soda. Kloorimaitselist vett ma siin siiski jooma ei pea, sest pere külmkapil on mingi veefilter ja külmkapi kraanist saab normaalse maitsega vett.

Tunnen, et nii mõnigi tähtis asi ununes kirjutamata, aga eks jõuab. Toitudest tuleb pilte ka millalgi.

Minu esimene sushi

Täna oli mul vaba päev. Rääkisin sugulastega, sorteerisin enda pilte, lugesin auto kasutusjuhendit, käisin koos perega poodides ja õhtul käisime linnas söömas. Ühe asja ostsin ka - mingi põneva looduslikust materjalist nuustiku, mis maksis ligi 10 dollarit ehk ligi 8 eurot. Ma olin otsinud looduslikust materjalist nuustikut ja nüüd lõpuks leidsin.

Poodides käia on siin huvitav. Igasuguseid põnevaid ja minu jaoks uusi asju on palju. Eile Wal-Martis leidsin põranda pesemiseks mõeldud toasussid. Tavalised toasussid, mille taldade küljes olid mopid. Lihtsalt kõnnid ringi ja pühid nendega põrandat. Selliseid naljakaid asju on siin palju. Sellega seoses tulevad meelde Justin Bieberi pildiga õnnitluskaardid, mida samuti eile nägin. Neid oli palju erinevateks elujuhtumiteks ning mõned isegi mängisid Justin Bieberi laule. Justin Bieber tuleb muide 8. oktoobril Portlandi esinema. Piletihinnad algavad 109 dollarist. See tundub suur summa, aga samas see on ainult pool minu nädala palgast ehk umbes 3-4 päeva palk. Nii mõeldes ei tundu üldse palju.

Õhtul käisime sushit söömas. See oli mingi väike koht, kõik istekohad olid täis ja seega meie istusime baaripukkidele "leti taha". Meie ees ja kõigi laudade vahel liikus ringi pikk lint, mille peal olid taldrikud toitudega. Inimesed lihtsalt istusid maha, nende eest või kõrvalt liikus see lint toitudega mööda ja sealt siis tuli võtta mida ja kui palju tahtsid. Kõik toidud maksid kas 1,25 dollarit, 1,65 dollarit, 1,95 dollarit või 2,35 dollarit. Vastavalt hinnale olid nad pandud erinevat värvi taldikutele - punastele, kollastele, rohelistele ja sinistele. Kui olid kõhu täis söönud, tuli teenindaja ja luges üle, mitu mingit värvi taldrikut sul laua peal oli ja selle järgi öeldigi arve. Päris nutikas korraldus! Pärast sõime mingis teises kohas jäätist.

Minu esimene sushi. Maitse oli üsna ettearvatav ehk selline nagu pildilt vaadates tundub - riis, kala, avokaado ja mingi tundmatu valge asi. Kõrval on kausike wasabi ja sojakastmega. Wasabi maitses nagu mädarõigas. 

Selline lint toitudega liikus kõigi laudade juurest läbi ja toidu võtmiseks ei pidanud keegi püstigi tõusma. Lindi taga askeldasid köögi töölised, kes olid kõik jaapanlased või muidu aasia välimusega. Nagu näha, oli iga toit kas punasel, kollasel, rohelisel või sinisel taldikul vastavalt hinnale. Menüü oli ka laua juures. Vasakul kannus oli sojakaste ja topsis wasabi.

Võtsin sellised küpsetatud seened mingi lisandiga (juust?). Mulle meeldis see nendest kolmest proovitud toidust kõige rohkem.

Minu kolmas amps. Väikesed kaheksajala moodi elukad, mis olid kummised ja kergelt kala maitsega. See must on vist nori ehk vetikatest tehtud ümbris sushi jaoks. Nägi välja nagu koopiapaber. Sees oli lihtsalt riis. See pilt on siin valet pidi, sest blogi ei lasnud õigeks panna.

Pärast oli selline taldrikutorn, mille järgi teenindaja koostas arve. Väga lihtne ja mugav, kuigi alguses harjumatu.

Selline oli see sushibaar väljast.

Minu väike jäätis. Juustukoogi maitseline, mustikate, maasikate ning küpsisepuruga. Väga hea oli. Maksis ligi 5 dollarit. Need mustikad ja maasikad olid värsked ning purustati ja segati kohapeal jäätise sisse. Seal oli igasuguseid põnevaid jäätiseid ja jäätisekokteile. Suured jäätised pandi vahvlisse ja nägid uhkemad välja.

Cold Stone oli jäätisekohviku nimi. See oli kohe selle sushibaari lähedal.

Teine tõsisem tööpäev

Täna oli väga sündmusterohke päev, aga ei hakka pikalt kirjutama. Üks huvitav asi oli, et käisin endise au pairiga nädala toidukraami ostmas ja muid asju ajamas. Saime palju rääkida ja sain palju teada pere ja kõige muu kohta. Toidupoes nägin esimest korda palju ülekaalulisi inimesi. See oli päris naljakas, et järsku oli  neid seal nii palju ja korraga. Varem polnud ma tüsedaid inimesi peaaegu üldse näinud ja kõik inimesed olid täiesti tavalised või kõhnad. Üldse mitte stereotüübile vastav. Lapsed olid armsad ja sõnakuulelikud. Mängida eriti ei jõudnudki, sest nad pidid oma pille harjutama ja aeda rohima. Mina tegin sellel ajal mitme nädala menüüd ja ostunimekirja. Lõunasöögiks tegin poistele mingi oasupi, mille nad ise kokaraamatust välja valisid. Väga hea oli. Õhtusöögiks tegi pereisa mingit tai toitu, mis oli ka väga hea ja vürtsikas. Pilte toitudest ei ole, aga väga ilusad nägid välja kõik. Häid retsepte mul siin igastahes koguneb.

Esimene tõsisem tööpäev

Täna ehk esmaspäeval oli pereisal tööpäev. Ma olin kella kaheksast hommikul kella kuueni õhtul poistega üksi kodus. Hommikul läks vanem poiss koos endise au pairiga arsti juurde. Mina ei ole veel sõitmist proovinud siin ja ei tunne eriti linna ka veel, aga varsti jõuan ka selleni. Üldiselt liiklus ei tundu siin midagi rasket ja autosid ei ole üldse palju. Tundub isegi lihtsam, kui Tartus. Sel ajal, kui vanem poiss arsti juures oli, jalutasin nooremaga ringi ja käisime mingis kaugemas pargis ka nüüd. Maastik on siin üsna mägine. Teed on pidevalt kas tõusvad või langevad ja need tõusud ja langused on vahepeal päris suured. Parki jalutades imestasin, kuidas mõnedel majadel oli juba garaažiesine päris järsk tõus või langus ja nad olid ikka sinna oma auto parkinud. Tundus, et iga hetk võib auto veerema hakata. Pargis ehk laste mänguväljakul lennutasime noorema poisiga mingit lendavat rõngast tükk aega ja siis tulime tagasi. Siin on väga tüüpiline ameerika äärelinn. Kõik majad on väga ilusad, enamusel majadel on uhke džiip garaaži ees ja USA lipp iga päev lehvimas. Minu pereisa siin sõidab ka džiibiga. Ma ei tea, kas need on džiibid või kuidas neid nimetatakse - sellised tüüpilised ameeriklaste lemmikautod, suured ja kõrged, tihti kastiga. Kõik, kellest möödusime, ütlesid tere hommikust. Uskumatu, aga nii ongi. Pärast tegin lõunasöögi. Tegin selle suure ahjuomleti, nagu viimasel ajal Tartus olime teinud. Munad segatud hapukoorega. Sinna peale paprikad, tuunikala, brokoli ja juust. Vanem poiss ei tahtnud brokolit ja tuunikala ning talle tegin ilma. Veel tegin neile aurutatud maisitõlvikuid. Sõin ka täna esimest korda maisitõlvikut. Mulle eriti ei meeldinud. Aurutamise õppisin ka ära - endine au pair õpetas. Selleks vaja lihtsalt potti, vett, metallist sõela ja juurvilju. Lihtsalt panen potti paari sentimeetrise kihi vett, poti peale sõela juurviljadega, kaane peale ja aurutan. Alguses suure kuumusega ja siis keeran väiksemaks, umbes 5-10 minutit ja ongi valmis. Endine au pair oli teinud ka mingisuguse gluteenivaba šokolaadikoogi. Seda oleme viimased kaks päeva söönud ja see on imehea. Perel on siin gluteenivabade kookide kokaraamat ja endisele au pairile meeldib väga küpsetada. Seejärel läks vanem poiss sõbra juurde ja noorema poisiga mängisime kõikvõimalikke mänge: korvpalli, sulgpalli, niisama palli, turnisime pargis ja mängisime mingit mängu, mida tema mulle õpetas. Koju tulles küsis üks vastutulja meilt mööda minnes, et kuidas trenn oli (meil olid tennisereketid ja muu selline käes) ja kes võitis. Ma ei vastanud talle praktiliselt midagi peale tere. Mulle on nii harjumatu ikka see jutustamine ja ei oska tavaliselt kohe reageerida kuidagi. Pärast mängisime veel malet. See pidavat olema noorema poisi lemmik lauamäng. Õhtusöögiks tegin tatra-piimasupi ja puuviljasalati. Ei osanud midagi paremat teha. Pean veel kappide sisu õppima ja retsepte otsima. Poisid sõidki päris hästi seda tatrasuppi. Noorem poiss ei söönud enda portsu lõpuni ja ütles, et tal on kõht täis. Kui küsisin, et kuidas maitses, siis ta ütles: "not my favourite" ehk ei olnud just kõige parem. See oli üldse esimene kord, kui nad tatart sõid. Sain veel teada, et vanemal poisil on rohkem sõpru ja talle meeldib sõprade juures aega veeta. Nooremal poisil ei ole eriti sõpru. Olin seda ise ka juba märganud, sest vanem poiss saab iga päev sõpradega kokku, aga noorem on kodus ehk mängib koos minuga. Üldiselt nad tunduvad sellised väga viisakad ja korralikud lapsed. Täna küll ei olnud mingit probleemi nendega (veel). Sain veel teada, et nad saavad koolis peaaegu ainult A-sid ehk viisi ja nad on mingisuguses andekate laste grupis, ehk neile antakse raskemaid ülesandeid koolis vms. Nooremal poisil on kusjuures kerged keskendumisraskused või hüperaktiivsus. Pole kindel, kuidas seda eesti keeles kutsutakse. Ta võtab iga päev mingisuguseid tablette, aga need pidid olema kõige nõrgemad, mida üldse antakse. Suvel olevat ta ilma tablettideta olnud, aga nüüd enne kooli hakati jälle andma. Mina ei olegi teda järelikult ilma tablettideta olekus näinud. Täna õhtul ütles pereisa, et noorem poiss oli väga väsinud ja läks ise enda algatusel magama. Tavaliselt seda kunagi ei juhtuvat ja järelikult oli meil väga väsitav päev olnud. Tõesti - mängisime täna terve päev sportmänge ja paar korda malet ka.

Lähengi magama. Nii pikki blogipostitusi ei saa ma endale iga päev lubada. Selle kirjutamine võtab kõvasti aega ja see on veel toimetamata versioon. Kindlasti kirjavead igal pool, sest ei hakka üle lugema.

Kommenteerida saab mu blogis ka sisse logimata. Tuleb valida Anonymous ja ongi kõik. Kui siin kommenteerimisega hakkama ei saa, siis küsi instruktsioone minu käest Facebookis või saada enda sõnum mulle sinna. :)

Minu vaba pühapäev

Käisin täna perega kirikus. Seal olid peamiselt vanemad inimesed ja pensionärid. Vähemalt 10 inimest tuli minuga juttu rääkima. Nad märkasid, et ma olen uus ja paljud teadsid, et ma olen "see uus au pair". Jutt oli kõigiga üldiselt sama: küsisid mu nime, tutvustasid ennast, küsisid kust ma pärit olen. Kirikus oli päris huvitav. Seal lauldi. Laulusõnu näidati ekraanil ja sain ka kaasa laulda. Pastor jutustas mingit lugu Piiblist ja seletas seda lahti, lisaks rääkis mingeid naljakaid lugusid endast. Ma ei mäletagi, kuidas need lood selle piiblilooga üldse seotud olid. Koguti annetusi ja annetuste koguja teadis kohe, et ma olen keegi uus ja isegi ei andnud mulle seda kandikut, vaid lihtsalt surus kätt ja ütles tere. Vahepeal loeti ette inimesed, kellel oli tervisega halvasti ja paluti nende eest palvetada. Muud vist midagi eriti ei olnudki. Pärast käisime jälle poodides poistele kooliks riideid ostmas. Eriti midagi ei ostetud. Mina vaatasin niisama ringi. Hindu ei oska veel eriti kommenteerida, sest pole eriti uurinud. Ma peaks need eurodeks ümber arvutama, et midagi aru saada. Arizona lennujaamas õnnestus mul küll 10 dollari eest pähkleid ja kommi osta. Sellest võin millalgi eraldi kirjutada. Samas see oli lennujaam ja seal ongi asjad kallid. Õhtul olin väga väsinud. Ajavahe annab tunda ikka. Sõime ja arutasin pereisa ja Martinaga asju, õppisin veel kappide sisu ja muud sellist. Postitasin eelmisse postitusse mõned pildid ka, aga mul on suur väsimus ja magamamineku aeg. Need on üsna igavad pildid minu arvates, aga vähemalt on midagi. Pulga peal on mul ikka huvitavamaid pilte. Homme läheb pereisa tööle ja ma olen esimest korda lastega üksi kodus. Tegelikult Martina on ka üldiselt läheduses, sest ta elab siin kuni 22. septembrini.

Teine päev Oregonis

Lapsed juba magavad ja ma olen ka valmis magama minema. Siin saab kell 11 õhtul, aga Eestis on juba järgmise päeva hommik kell 9. Ostsin täna endale 8 GB mälupulga, et sinna enda pildid ja videod laadida ja sellepärast olengi ikka veel üleval. Vaatasin kõik pildid ja videod läbi ka. Nüüd on viimane aeg magama minna ja eriti muljetest ei jõuagi kirjutada jälle ega pilte sorteerida. Täna hommikul käisime poes nimega Walmart. See on väga suur ja üks tuntumaid poekette USA-s. Nooremale poisile osteti sealt mobiiltelefon. Mina otsisin endale pesuseepi, mälupulka ja muid vajalikke asju. Pesuseepi ei leidnudki. Mälupulga ja paar muud asja sain. Pärast tahtsime minna mingisse maanteeameti sarnasesse asutusse nimega DMV ehk Department of Motor Vehicles. Sealt tahtsime mulle võtta liikluseeskirjade raamatu, aga DMV oli kinni. Järgmisena käisime Salemi turul. See on püsti igal laupäeval ja seal oli ainult kohalik kaup. Sõime seal lõunat ja jõime koha peal valmistatud limonaadi. Mulle muidugi osteti kõik. Hiilisin küll mingi eraldi putka juurde endale nuudleid ostma ja olin jõudnud juba raha välja otsida, aga siis pereisa kiirustas kohale ja maksis ise ära. Seejärel käisin noorema poisiga pargis mängimas. Turnisime niisama mänguväljakutel ja mängisime palli. Seal oli suur jalgpalliplats ning palju igasuguseid turnimisvahendeid. Mina sain ka turnida, sest kõik oli tehtud rauast ja tugeva konstruktsiooniga. Pargis oli lisaks mingisugune grillimise koht koos grilliga, laudade ja toolidega. See oli minu jaoks üsna üllatav. Küsisin, et kas siin grillitakse ka ja sain vastuseks, et grillitaksegi. Igaüks võib tulla ja sealsamas oma grillipeo teha. Veel oli maha joonistatud suur USA kaart. Selle peal mängisime keksu nii, et võisime ainult hüpata nende osariikide peale, mille nime teame. Poiss teadis peaaegu kõiki, mina teadsin vähem. Siis läksime koju ja tegin lõunasöögi. Tegin plovi kurgisalatiga. Neil on nii palju toitu kodus, et kõik oli olemas selle toidu tegemiseks. Ma muidugi enne tutvusin kõigi kappide sisuga enne kui otsustasin, et mida süüa teha. Tomatit neil ei olnud ja seetõttu tuli lihtsalt kurgi ja hapukoore salat. Lapsed sõid hea meelega kõik ära, kuigi nad polnud varem sellist toitu söönud. Pereisa rääkis, et talle meenutab see Mehhiko toitu, kus on samuti riis ja tomatipasta. Tegelikult oleks ma pidanud selle plovi tegema lõunasöögiks, aga siis oli plaanimuutus ja söödi hoopis turul. Sealiha oli juba sulama pandud ja seega tegin plovi õhtuks. Pärast õhtusööki viidi noorema poisi jalgratas parandusse ja võeti videolaenutusest mingi film õhtul vaatamiseks. Ma tegin ka kõik sõidud kaasa, et linna tundma õppida. Filmi vaatas vist noorem poiss üksi, sest mina tulin üles enda e-maile lugema ja pilte laadima. Mul on üle 350 pildi ja video! Mälupulgal võtsid nad juba peaaegu 2 GB ehk umbes 20% mu mälupulga mahust! Vaatasin, et kui minul on õhtu ja võimalus kodustega juttu rääkida, on Eestis umbes 6 või 7 hommikul. Edaspidi saan kindlasti ka teistel aegadel arvutisse tulla, aga praegu pole lastel kooli ja mul on vaja nendega tegeleda ja siinset elu õppida. Suurem poiss oli täna peamiselt naabrite juures ja seetõttu teda selles postituses ei maininudki. Siinne elu on väga erinev kõigest, mida varem näinud olen. Väga tüüpiline USA on siin kuidagi. Näiteks täna oli naabritel selline asi nagu garage sale ehk kõik endale mittevajalik pandi garaaži ette maha ja möödujad said osta. Selline müük oli täna päris mitmete majade ees ja see pidigi olema nädalavahetustel tavaline. Noorem poiss oli kohe hommikul platsis naabrite juures ja esimene ostja. Ta ostis mingid palli moodi mänguasjad sealt. Külastajaid paistis sellel garaažimüügil olevat. Nägin mitu korda seal inimesi asju valimas. Mind tutvustati ka naabritele. Inimesed on siin väga omamoodi ja väga ameerikalikud. Näiteks siiani on tundunud, et kõik möödakäijad, kellele otsa vaatad, naeratavad sulle. Kui poes möödutakse ja isegi ei riivata, siis öeldakse "excuse me" ehk vabandage mind. Kui täna turul enda lõunat sõin, siis astus minu juurde täiesti juhuslik võõras ja küsis, et kust ma selle toidu ostsin. Seda, et keegi võõras tuleb rääkima või niisama abi pakkuma, on iga päev mitmeid. See oli samamoodi ka Arizona lennujaamas. Sellest plaanin teha eraldi postituse, sest need 3 tundi Arizona lennujaamas olid päris muljeterohked! Üks huvitavaid avastusi Salemis olles on olnud, et paljudel kodudel on igapäevaselt USA lipp mastis. Kui ma esimest päeva Salemis olin, siis küsisin pereisa käest, et kas on mingisugune püha või lehvivadki need lipud iga päev. Tuli välja, et lehvivadki. Täna nägin, et McDonalds-i õuel oli ka lipp lehvimas ja mõnedel muudel asutustel või poodidel ka. Eile käisime lastega arsti juures ja nägin, et ooteruumis on ajakirjade kõrval lugemiseks ka Piibel. Pereisa rääkis, et Piiblid on ka kõikides hotellitubades. Mina New Jerseys hotellis olles Piiblit ei näinud, sest ma ei vaadanud sahtlitesse. Piibel pidavat olema voodi kõrval öökapi sahtlis. Sel teemal ütlen veel lühidalt, et pere käib pühapäeva hommikuti kirikus ja nad ütlevad enne söömist palve.

Kultuurierinevus Eestiga on ikka kõvasti suurem, kui ma varem arvasin. Täiesti teine maailm tundub siin olevat.

Salem. Pildile klõpsates saab suuremalt näha.

Salem. Liiklus tundub seal umbes selline, nagu Tartuski. Midagi hullu ei ole ega väga palju autosid.

Politseiauto

Politseiauto. Ei õnnestunud hästi pildile tabada ja üks naine jäi ette.

Salemi turul oli selline armas putka. Maas oleval plakatil on ka naljakas tekst.

See toit, mille kohta küsiti, et kust ma selle ostsin. Maksis 6 dollarit ja oli üks odavamaid. Seal müüdi ka mingeid selliseid toite, mida ma kunagi varem näinud ei olnud.

Salemi turg.

Salemi turg.

Kodune limonaad. Selline sidrunimaitseline ilma gaasita jook. Maitses magus ja hapu korraga. Neid oli erinevate lisanditega. Minu oma oli vaarikatega ja oli küll vaarika maitset tunda ka. Maksis 3 dollarit.

Videolaenutus. Selline automaat oli lihtsalt. Sealt võis vist laenutada ainult ühe filmi korraga ja piiramatuks ajaks. Lihtsalt uut filmi ei saa laenutada, kui ei ole vana tagasi toonud. Mees vasakul ongi pereisa.