Saturday, February 9, 2013

Küsimuste vastused 3

7) Kas on nii, et au-pair saab peres elada ilma oma palka kulutamata? Mille peale Sina oma palka kõige rohkem oled kulutanud? 
Täiesti ilma enda palka kulutamata ikka ei saa, kui just tervet aastat koduarestis ei taha elada. Hambaharja, hambapastat ja muud sellist on ju ikka vaja ja need tuleb ise osta.
Kõige rohkem olen vist kulutanud riideesemete ja bensiini peale. Bensiin on igakuine suurem kulu.


Veel kulub raha:

  • telefoni kõneaja peale (umbes 20 dollarit kuus). See on natuke rohkem, kui mul Eestis kõneaja peale kulus.
  • trenni peale. Mul on üks odavamaid jõusaale - esimesed 6 kuud on kokku 99 dollarit ja edasi 25 dollarit kuus. 
  • igasuguse muu lõbu peale.


8) Harjutasid suvel autosõitu Eestis päris kõvasti kuni sinnani välja, et käisid suurtel parkimisplatsidel vastu ööd manööverdamist õppimas/lihvimas. Kuidas tunned, oli sellest vaevast kasu?
Ma arvan, et ikka oli kasu. Samas siia tulles sain aru, et muretsesin liigselt. 

9) Kuidas võrdleksid Eesti ja Ameerika noori? Mis Ameerika ja Eesti inimeste juures kõige enam häirib ja/või meeldib?
Keeruline võrrelda, sest kõik eesti noored pole ühtemoodi ja kõik USA noored samuti. Mulle ei meeldi kõiki rahvuse põhjal ühte patta panna. Need USA noored, kellega siin rohkem kokku olen puutunud, on kirikust. Nüüd olen koolis ka näinud rahvast, aga ei ole nendega piisavalt palju suhelnud.

Millised on USA inimesed üleüldiselt?
- Meeldib see, et siin on väga erinevaid inimesi erinevatest riikidest ja erineva minevikuga.
- Inimesed naeratavad ja mõned isegi ütlevad tere, kui neile kasvõi korraks kogemata otsa vaadata. Muidugi see suuresti varieerub olenevalt inimesest. Mõned teevad lihtsalt korraks sellise pingutatud naeratuse, aga paljud tõesti siiralt naeratavad. 
- Inimesed on ülimalt viisakad. Sellest olen varem kirjutanud ka, et kui nad näiteks poes sinust mööduvad isegi riivamata, siis ütlevad "excuse me" ehk vabandage mind. 
- Alkohol ei tundu eriti populaarne võrreldes Eestiga. 
- Inimesed on kuidagi energilisemad. See oli üks asi, mida siia tulles kohe tähele panin. 
- Kristlus on siin väga aktuaalne teema. Igasugused kristlikud telekanalid, raadiojaamad, kirikuid on palju, igasugused kristlikud poekesed. Jääb silma see, et kristlased tõesti siiralt usuvad kõike Piiblis kirjutatut ja mõned (keskealiste ja vanemate hulgas seda tähele pannud, näiteks Frances ja ülejäänud kolmapäeva hommikune piiblitunni seltskond) isegi eitavad evolutsiooni. Ja täiesti siiralt! Sellepärast ma eriti ei ole vaimustuses nendest kolmapäeva hommikustest piiblitundidest ja mulle oli isegi kergendus, et mu kool on kolmapäeva hommikul ning ma ei saa seetõttu mõnda aega kolmapäevastes piiblitundides käia. Seal on üldiselt tore, aga kipub kiskuma selliseks usuhullude kokkusaamiseks minu silmis ja see on mulle liig. Seevastu pühapäevakool ja teisipäevased piiblitunnid minuvanuste seltskonnas on ülihuvitavad ja sealt ei ole ma kordagi puudunud. Kusjuures kristlased ise peavad end tagakiusatuks, vähemuseks ja kogu aeg on teemaks, kuidas tänapäeva kultuur naeruvääristab ja murendab kristlikke väärtusi. Ning seda USA-s!
- Ma ei ole siin näinud midagi osside või rullnokkade sarnast. Üldse mühaklikkust ei ole justkui üldse. Eestis ma mäletan, et rullnokad ja muidu mühakad olid igapäevane nähtus.  
- USA inimesed on enda ja oma riigi suhtes üsna kriitilised ja vigadest teadlikud. Näiteks olen kuulnud siinsetelt tuttavatelt kriitikat, et USA inimesed on liiga individualistlikud, pole piisavalt ühiskondlikku vaimu jne. Samas mina just olen siin imetlenud seda, et inimesed on igapäevaelus nii abivalmid, sõbralikud ja väga koostööaltid. Igasugune vabatahtlik töö on väga populaarne jne. Näiteks Francese südameasi on see, et kõik naabrid omavahel tuttavad oleksid. Ta räägib ikka, kuidas tema lapsepõlves 60-datel olid kõik naabrid omavahel tuttavad ja tänapäeval on inimesed üksteisest võõrdnunud. Ta rääkis mulle, kuidas ta ükskord küpsetas portsu küpsiseid, tegi väikesed kinkekotid ja jättis need naabruskonna majade uste ette. Kingituses oli kutse tema poole küpsiste küpsetamise ja naabrite tutvumisõhtule. Ettevõtmine oli edukas ja inimesed olid väga õnnelikud olnud, et keegi sellise asja korraldas. Francesele üldse meeldib enda pool kokkusaamisi ja ühiseid kokkamisi või küpsetamisi korraldada. Ühel küpsiste kaunistamise talgudel käisin mina ka. Me kaunistasime küpsiseid ühe peo tarvis. 
- Ameeriklased tunduvad väga kannatlikud, rahulikud, ei solvu kergesti, ei lähe kergesti endast välja ja nendes pahameele tekitamiseks või negatiivse suhtumise tekitamiseks peab tõesti meelega mingit käkki keerama. Seda märkasin kohe, kui USA-sse saabusin ja see mulje on ainult kinnistunud. Näiteks lennujaamas lennujaama töötajatega suheldes (võrreldes Poola lennujaama töötajatega oli kontrast - olen mõelnud sellest eraldi kirjutada), ülikooli töötajatega suheldes, igasuguste poemüüjatega suheldes, pereisa ja naabritega suheldes jne. Sellised mõnusad rahulikud ja rõõmsameelsed inimesed.
- Sõbruneda on vähemalt minul ameeriklastega oluliselt lihtsam. Inimesed on sõbralikumad, eelarvamustevabad ja nendega on kerge suhelda. Eestis oli väga palju ülbet ja eemalehoidvat suhtumist kahjuks. 

10) Mitu korda oled ise osalenud oma piirkonna au pairide kokkusaamistel ? Mis Sulle nende kokkusaamiste juures on meeldinud ja mis ei ole meeldinud?
Olen osalenud 3 korda:
  • Ühel kohviõhtul Portlandis, kuhu eelmine au pair mind sõidutas. Tagasi sain ise ka pool teed sõita. Sellest käigust postitasin kunagi pilte ka.
  • Au pairide Halloweeni peol kõrvitsalaadal. Sellest postitasin pilte. 
  • Au pairide jõulupeol. See oli esimene kord, kui üksi Portlandi ja tagasi sõitsin. Väga lahe oli ja tahaks, et selliseid pidusid oleks veel. 
Mis on meeldinud?
- Tore on näha teisi au paire ja Tanjat. Tanja käest kuuleb alati huvitavaid lugusid ja plaane. Mulle meeldis eriti jõulupidu. Ma kahjuks ei ole sellest veel kirjutanud.
- Meeldisid need peod, kuhu igaüks pidi tooma enda kodumaale omase toidu. Halloweeni pidu ja jõulupidu olid sellised. 
- Tanjal on alati head ideed kokkusaamisteks. Ta saatis meile plaani, et millised on järgmised kokkusaamised. Osadele neist kavatsen kindlasti minna. 

Mis ei ole meeldinud?
- See, et kohviõhtud on Portlandis ja äripäevade õhtuti. Muidugi ei saa nuriseda, sest enamik au paire on Portlandis. Küsisin Tanjalt selle kohta ka, et miks kohviõhtud just äripäeviti on. Ta ütles, et see on sellepärast, et osad au pairid töötavad nädalavahetustel ja see on nende suhtes aus. Ma tahaks käia kohviõhtutel, aga äripäeva õhtul ühe kohviõhtu pärast Portlandi kiirustada ja pärast hilja õhtul tagasi jõuda on üsna tülikas. 
- Ei ole meeldinud see, kui mõned mind utsitavad, et suhtle ikka rohkem ja arvavad, et ma olen häbelik. Ausalt, miski ei hoia mind tagasi, kui ma tahan kellegagi suhelda ja enda arvates suhtlen täitsa piisavalt ja nendega, kellega millestki rääkida on. Kohe, kui korraks hinge tõmban või niisama kuulan, mida teised räägivad, tuleb see jutt, et ma olen häbelik ja utsitatakse mind suhtlema.

Saturday, February 2, 2013

Mina, lapsed ja eelmised au pairid

Täna juhtusin pereisaga rääkima minu ja teiste au pairide suhetest lastega. Jutuajamisest selgus, et lapsed ei ole siiski eelmisesse au pairi ainult sellepärast nii kiindunud, et nad tema tuleku ajal nooremad olid. Sain teada, et mina olen peres juba viies au pair või lapsehoidja.

1) Kõige esimene lapsehoidja oli neil umbes 5 aastat tagasi - Anna-Marie. See lapsehoidja polnud au pair, vaid üks Salemis elav 20. aastane tüdruk. Anna-Mariega ei olnud lapsed eriti lähedased.
2) Teine lapsehoidja oli Saksamaalt/Rumeeniast pärit tüdruk, kes oli nende juures kaks aastat. Temaga olid lapsed kõige suuremad sõbrad ja see au pair oli isegi kõigi ümbruskonna lastega suur sõber. Tihtipeale, kui pereisa töölt koju tuli, oli maja lapsi täis. Sellel au pairil oli eriti hea klapp lastega ja ta teadis üldse Salemis rohkem inimesi, kui pereisa ise.
3) Kolmas lapsehoidja oli Tšehhist ja tema oli siin ainult 4 kuud. Tal ei olnud lastega üldse klappi, tema inglise keel oli kehv ja olid mitmed probleemid, mistõttu pidi ta ära minema.
4) Neljas lapsehoidja oli see eelmine au pair Slovakkiast, kellest ma olen varem ka rääkinud.Ta oli siin kaks aastat ja ta oli ka lastega suur sõber. Kui ma alguses siia tulin, siis arvasin, et mul areneb ka lastega läbisaamine sama heaks ja nad on selle eelmise au pairiga lihtsalt rohkem harjunud. Kui ta vahepeal ära oli ja jõuludeks jälle külla tuli, nägin, et minu suhe lastega polnud justkui üldse lähedasemaks muutunud ja eelmise au pairiga räägiti kõigest, oldi tal kogu aeg sabas ja üldse sõbrad. See tekitas minus päris palju segadust, sest mulle ei meeldinud see eelmine au pair algusest peale (isegi Skype-s, kui ma veel Eestis olin) ja minu arvates oli ta lausa sobimatu au pairiks olemiseks. See oli muidugi minu arvamus.

Nüüd olen mina ja kuigi lapsed teevad, mis käsin, ei tundu nad minust eriti vaimustuses olevat, hoiavad pigem eemale ja peavad tüütuks, kui ma midagi neile ütlen või küsin. Mulle on täielik mõistatus, et miks mul lastega paremat läbisaamist ei ole. Neid teisi au paire või lapsehoidjaid ma ei tunne, aga selle Slovakkiast pärit au pairiga elasin kokku ligi 2 kuud siin majas koos. Mulle jääb mõistatuseks, kuidas temal lastega nii hea klapp oli. Mulle ei meeldinud ta üldse ja mulle ei meeldinud ka, kuidas ta lastega käitus (vihastas kergesti, karjus nende peale iga päev, ütles solvavaid asju, mida minu arvates ei tohiks kindlasti eriti lastele öelda, tegi labaseid/ebasündsaid nalju laste kuuldes jne). See, kuidas ta minuga käitus, pole üldse vabandatav. Isegi pereisaga käitus ta halvasti ja nad tülitsesid pereisaga üsna tihti. Ma ei saanud üldse aru, kuidas ta sai kaks aastat au pairina töötada. Veel enam, kuidas sai olla nii, et ta oli lastega nii lähedane ja mina mitte, kuigi ma olen nendega alati sõbralik. Ma sain lastega kõik asjad aetud rahulikult ja sõbralikult ilma karjumata või vihastamata, aga siiski lapsed ei võtnud nii omaks, nagu teda. Täielik müstika.

Eestis olles ei oleks ma üldse arvanud, et mul võiks lastega läbisaamisega probleemi olla. Enda nõbudega olime head sõbrad, teistele lastele, kellega olin mänginud, meeldisin. Võib-olla on asi selles, lastel, nagu täiskasvanutel, tekib klapp erinevate inimestega. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Ma ei oska kuidagi seletada seda.

Viienda küsimuse vastus - teised blogid

5) Kui paljude au pairide blogisid jälgid? Kas nende seas on ka mõni mitte-eestlasest au pairi blogi?

Mitte-eestlastest au pairide blogisid pole uurinud. Eestlastest jälgin kõige rohkem Gerlit ja Liisat. Nemad tulid minuga USA-sse enam-vähem samal ajal ja seega on olnud põnev jälgida. Mitmed teised blogid lugesin ka enne USA-sse tulekut algusest lõpuni läbi.

Gerli blogi: http://gerliusas.blogspot.com/
Gerli läks alguses au pairiks New York City-sse, mis oli ka tema algne unistus ja lootus. Seal läks tal alguses hästi, aga pereema töögraafik muutus ootamatult ja neil polnud enam au pairi vaja. Kuna au pairist loobumise eest tuleb agentuurile "trahvi" maksta, siis pere rääkis (valetas) piirkonna direktorile, et kui halb au pair Gerli on, et temast ilma trahvi maksmata lahti saada. Õnneks Gerli piirkonna direktor uskus, et Gerli kohta valetati ja aitas Gerlil sõbralikult uue pere leida. Vaene Gerli oli muidugi väga õnnetu, et talle niimoodi ülekohut tehti ja sellest kõigest ta blogis kirjutas ka. Praegu on Gerli uue pere juures Ohios Cincinnatis ja paistab, et väga õnnelik. :) Perevahetus osutus Gerli jaoks õnnelikuks õnnetuseks, sest varsti pärast Gerli perevahetust tabas USA idarannikut orkaan Sandy ja seda NYC linnaosa (Staten Islandit), kus Gerli varem oli, kahjustas orkaan kõige rohkem. Gerli pääses ühe hirmsa tormi ja üleujutuse eest. :)

Liisa varasem blogi: http://liisaoja.blogspot.com/ Tal sai blogi pildimälu täis ja pidi uue blogi tegema, et saaks pilte postitada. Tema uuemad postitused on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/
Liisa on au pair üksikisa juures, nagu minagi. Tema hoolealune on 11. aastane tüdruk. Liisa on Houstonis, Texases. Tundub, et tal on ka kõik üldiselt hästi ja tööülesanded üldiselt sarnased, nagu minul (kokkamine ja lapse sõidutamine). Pereisa tundub tal selline tore ja sõbralik, nagu minu pereisagi ja lapse käitumine meenutab mulle kohati minu poiste käitumist. Liisa pere tundub väga rikas. Näiteks au pairi (ehk Liisa) auto on ilus Mustang, millest ta kunagi enda blogis pilti ka näitas. Kopeerin siia mõned naljakad juhtumised Liisa blogist, mida ma täna põnevusega lugesin:

"Jõudes lifti vajutasin nuppu, et kolmandale korrusele sõita. Siis aga avastasin, et mul VIST jäid korterivõtmed autosse ( seda juhtub aegaajalt) ja nii ma siis vajutasin liftis olles jälle esimese korruse nuppu. Siis mõtlesin, et kiikan veel korra käega kotti, et võib-olla ikka on kotis. Pange nüüd tähele, lifti uksed olid veel lahti kuna olin jõudnud kolmandale aga esimese nupp oli sisse lülitatud. Ja sel hetkel kui hakkasin kotis käega võtit otsima kukkus näppude vahelt auto võti ja libises just sinna lifti ukse vahesse, ehk siis võti kukkus lifti ja põranda alla. Minu autovõti oli lifti all ja korterivõtmed autos!
Suutisin kõik õnneks 20 minutiga korda ajada ja võtmed tänu töötajate abile kätte saada. Isa ütles lõpus mulle telefonis naerdes, et sa oled koduarestis kuus kuud. Tema kiitis minu tegutsemist ja ei olnud pahane. Aga kui see juhtus oli küll selline tunne nagu see oleks kui lõik filmist sest ega mul oli ju ainult tund, et tüdrukule järgi minna ja algul ma ei teadud kuidas asi laheneb."

"Koju jõudsin veerand üheksa. Siis aga avastas isa, et see mille pärast ma tema kampsuni olin parandusse viinud oli parandamata. Aga konks oli selles, et kui ma küsisin et kas ta on ainult üks auk seal siis tema vastas jah! Nimelt rääkis tema ühest august kaenla all mina aga krae juures olnud august, mis ära oli parandatud. Ütles siis mulle, et kui ma täna ei viitsi siis viigu ma homme see tagasi. Mõtlesin sekundi ja pakkusin, et võin ise ära õmmelda. Paar sekundit sosistamist tüdrukuga ja siis kostus jah, võid parandada. Nii ma siis õmblesingi selle kokku. Peale kontrolli ütles isa, et miks me selle üldse ennem parandusse viisime, kui sa sellega praegu hakkama said."

"Tegin värsket salatit ja kanarulle, mis olid sinepi ja ploomi täidisega. Mingi aeg kui ma neid meisterdasin siis tuli tüdruk ja ütles, et isa neid küll ei taha. Ma siis natuke vihastasin ja ütlesin et mul on poogen. Lõpuks oli nii, et tagatoast kostus kiitus kokale ja küsiti juurde. Mul oli kohe tuju parem. Tüdrukul on alati komme ( ma lausa vihkan seda) et kui ta näeb mida ma teen, siis ta tuleb minu juurde ja ütleb, et mis see veel on? Ja et mina või isa seda kindlasti ei taha ja siis läheb kõva häälega isa tuppa ja ütleb isale et a la liisa teeb seda ja seda sa kindlasti ei taha seda. Nagu mingi kitupunn."

"Tänase päeva puhul kooli polnud ja seega oli vaba päev. Magasime pikalt. Ärkasin peale üheksat, kui kuulsin et tüdruk möllab köögis, sain aru et ta teeb pannkooke. Tore kui keegi sulle hommikl pannkooke teeb, aga kui peale seda jääb kogu möll sinu koristada siis nii tore pole. Tavaliselt peab siis isegi põrandat puhastama, nii ka seekord."

See oli ka naljakas postitus, kus lapsel oli pidžaamapidu. Allpool on lõik sellest. Ärge lõigus leiduvast Liisa karmist kommentaarist lapse kaalu kohta ehmuge, sest laps on selles peres ülekaaluline ja tema kaalu alla saamine on peres tavaline teema.

"Eelnevat oli tüdruk küsinud, et mis õhtusöögiks on. Ütlesin et nagu sa unistasid, pitsa! Hetkeks oli hea meel, aga kui ta sai teada, et see pole ainult juustuga vajus nägu mossi ja hakkas üks vingumine. Tegin targa näo pähe ja ütlesin, et sa ei pea sööma. No kust mina pidin teadma, et preili tahab ainult juustuga pitsat ja talle ei sobi tüüpiline hakkliha pitsa. Tal on alati kombeks toitu nähes oma vastik vinguv nägu pähe teha ja öelda, ma ei taha seda. Ta isegi ei proovi. Mul suva, ehk võtabki alla. Kuna tema hakkas vinguma siis ei julgenud keegi teine ka võtta. Hiljem vist Annie võttis, sest järgmine päev väitis ta mulle, et talle küll meeldis pitsa. Ta isegi võttis juurde. Kringlit vaadates nad olid sõnatud, sest nad vist väga ei tea sellest midagi. Ja kuna mina olin selleks ajaks oma tuppa läinud siis uudistasid nad seda omapäi. Noh, minut hiljem läks minu toa uks lahti ja minu tüdruk mossis näoga ütles, et mis nüüd saab Abby ei söö rosinaid, aga mina olin teinud õuna-rosina kringli. See hala mis sealt tuli oli küll selline nagu oleks nüüd maailma lõpp. Minu vastus tegi tüdruku veel pahasemaks. Ütlesin nimelt talle, et kui ei söö siis ei söö, mis ma teha saan? Sel päeval sõin mina kringlit ainukesena. Tipi taldrikutelt söödi juust ära ja puuvilja taldrikut ka hekseldati ja oligi kõik. Arvestades milline oli suurtuba,tüdruku magamistuba ja vannituba ei tõotanud järgmine päev midagi ilusat. Nad olid nagu põssad. Popkorn oli nii maas et oleks võinud sussidega sees sahistada."
Terve postitus on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/2013/01/1801-reede.html.

Liisa perel on kolimine käsil ja järgmises lõigus kirjeldab Liisa ühte korterit, mida nad vaatamas käisid. Võimalik, et Liisale üüritakse eraldi korter, sest muidu pole Liisat kuhugi mahutada. Tõesti täiesti ulme, millised kortermajad USA-s on:

"Ning peale seda suundusime uusi kortereid uudistama. Pidime pool tunnikest ootama kuni isa tuleb. Pilte ma ei hakanud tegema, sest tundus kuidagi imelik, aga küll ma neid ka teen. Maja oli täiesti teine tase. Kujutage ette et sisenete oma kortermaja treppikotta ( seda seal küll päris ei ole aga kuidagi teistmoodi ma seda nn ala ei oska ka kirjeldada) ja teid tervitab maja personal, kes näeb välja kui tippfirma juhid ning teile pakutakse vett ja kohvi ning diivanil istet ja seda kohe kui olete välisuksest sisse astunud. Meie tulevased korterid pidid asuma teisel korrusel ja sisse kolimine pidi toimuma 26. Veebruar. Meie nägime näidis kortereid, ühte ühe toalist ja ühte kahetoalist. Ja mis ma oskan kosta. No meie praegune korter näeb selle kõrval (andke andeks sõnakasutuse pärast) täiesti peldik välja. Kui mul õnnestub oma korter kolmeks kuuks saada ( ja ma tegelt ka võitlen viimse võimaluseni selle eest) siis on mul magamis tuba koos vannitoaga ja suurtuba koos köögiga. Korterisse sisse astudes on kohe köök ja see läheb sujuvalt üle suurekstoaks. Maja ise võimaldab rentnikel kasutada jõusaali, basseini, kinosaali jah! Kinosaali kuhu võid kutsuda sõbrada ja vaadata 3D filmi, arvuti kasutust ja niisama olemise ruume. Olemas on ka piljardilaud ja ala kuhu võid kutsuda külalisi kes saavad sohvadel lesida ja sina saad samas ka süüa teha sest see ruum sisaldab ka suurt köögi ala. Ühesõnaga väga ulme koht!"

Kui ma Liisa blogi loen, siis tema elu meenutab mulle minu pere eelmise au pairi elu. Ta teeb igasuguseid au pairi tööülesannete väliseid toimetusi, nagu perele toidu ostmine, riiete parandusse viimine jne. See vist ongi nii, et kui lähed au pairiks üksikvanemale ja vanematele (ja iseseisvamatele) lastele, siis oled automaatselt rohkem kokk, sohver ja koduabiline, kui lapsehoidja.

Thursday, January 31, 2013

Liisi kogemused ja minu kogemused


Ühel Eestist pärit au pairil sai USA-s aasta täis ja ta kirjutas enda kogemustest ja muljetest kokkuvõtva postituse. Seda saab lugeda siit: http://liisuuuu.blogspot.com/2013/01/impressions-and-thoughts-after-one-year.html

Liisi ajaveeb oli üks neist, mida enne USA-sse tulekut lugesin. Ma lugesin siis päris paljusid, et enda tulevasest elust mingit ettekujutust saada. Liis kirjutas enda postituse (kahjuks) inglise keeles. Pooled asjad on mulle ka tuttavad tema muljetest, aga pooled asjad on mulle võõrad.

Minu kommentaarid Liisi kirjutatule

Minu jaoks oli ka esimestel päevadel või nädalatel kõik uus ja harjumatu. Igasugused pisiasjad olid teisiti ja pidin hakkama uuesti õppima igasuguseid asju: kuidas duši nupud töötavad (ma polnud selliseid veel Eestis näinud, nagu siin igal pool on), kuidas ukselukud töötavad (ka mingi täiesti uue süsteemiga, mida polnud varem näinud), kuidas telefonile kõneaega juurde panna ja nii edasi.

Kollased koolibussid olid minu jaoks ka nagu filmis ja mina ka pildistasin neid.

Starbucksis olen mitmeid kordi käinud, aga ainult korra midagi ostnud. Ostsin joogi nimega "white chocolate mocca" ehk mingisugune valge šokolaadi lisandiga kohvi. Käisin seal Laureniga ja tema soovitas mulle seda. Oli küll hea. Maksis vist 3 dollarit ja 25 senti ja see oli üks odavamatest. Samas ma usun, et Liisu arvamus, et Starbucks pole midagi erilist (ülehinnatud tavaline kohv ja suhkrurohked joogid) peab tõenäoliselt paika. Seattle'is ma nägin kõige esimest Starbucksi, mis asutati 1912. aastal (101 aastat tagasi). See tõenäoliselt seletab Starbucksi edu ja kuulsust.

Toidupoes oli tõesti huvitav. Igasuguseid põnevaid asju leidus. Liis kirjutab, et USA-s on light ja rasvavabad toidud kuidagi eriti populaarsed, aga ise ei ole seda tähele pannud. Mind üllatas siin see, kui populaarne on kohalik (Oregonis või lähiümbruses) kasvatatud toit ja igasugune mahetoit on väga levinud. Eestis olles kartsin, et USA toit ei ole eriti "söödav", sest seal söödetakse loomadele hormoone ja antibiootikume, magusates toitudes on kõikjal high fructose corn syrup (ei tea täpset eestikeelset vastet) jne. Siin olin päris üllatunud, kui teadlikud inimesed tegelikult on, kui populaarne on ise juurviljade kasvatamine, kanade pidamine ja ise hoidiste tegemine. See oli ka positiivne üllatus, et toiduainete tooteinfo on väga loetavalt kirjutatud (pole E-koode ega mingeid koode, vaid kõik on pika nimega välja kirjutatud ja veel sulgudesse juurde, et kas tegemist on säilitusaine või millega). Liha pakenditel on see ka suurelt kirjas, kui on tegemist hormoonide või ravimitevaba tootega. Kõikvõimalikele gluteenivabadele toodetele on märgitud, et tegemist on gluteenivaba tootega. Isegi täiesti ilmselgelt gluteenivabadele asjadele. Üldse on kõik väga mõnusalt tarbijasõbralik.

Inimesed või suhtlemine mind siin õnneks ei hirmutanud. Harjumatu oli küll ja inimesed olid teistmoodi.

Minu lapsed peavad samuti iga päev enda pille harjutama (seda nad teevad vabatahtlikult kogu aeg) ja kohustuslikku kirjandust lugema. Nad pidevalt loevad midagi, aga neil on päris suur valikuvõimalus raamatute suhtes. Neile antakse pikk nimekiri raamatutest ja sealt saavad ise valida.

Kilode lisandumist lihtsalt USA-s elamisest tõesti karta ei ole. Samas mul pole eriti aimu toidu hindadest, sest ma ei pea ise toitu ostma. Restoranides on hinnad sarnased, nagu Eestiski. Minu restoranis tellitud toidud on olnud umbes 11-13 dollari (8-10 euro vahel) ja need on ühed odavamad menüüs. Portsud nii suured või rasvased ei ole, nagu mulle Eestis elades kuulduste põhjal arvasin. Mul on olnud nii, et kui on supp või salat olen jõudnud kõik ära süüa. Kui on praad vms, siis enamusel kordadel olen jõudnud pool ära süüa ja ülejäänu pakitakse koju kaasa. Kui ma perega restoranis käin, siis tavaliselt järgmise päeva lõunaks sööme eelmise päeva restorani toitude ülejääke.

Hiina toidu vaimustust mul pole, nagu Liisil on. Üldiselt ma ei tunne, et USA toidud midagi ülihead oleks või et nad Eestis saadaval olevast paremad oleksid. Lihtsalt erinevad - aasia (hiina, tai, vietnami jne) toidud ja mehhiko toidud on väga populaarsed ning igasugused juurviljad või köögiviljad, mida ma Eestis praktiliselt kunagi ei söönud (varsseller, spinat, artišokk jne). Hiina restoranides antakse siin alati õnneküpsis, aga mina neist eriti vaimustust ei tunne. Maapähklivõi-mee-banaanisaia avastasin mina ka sellel nädalal. Kusjuures pidasin banaani lisamist enda originaalseks ideeks, aga siis tuli välja, et see pole ameeriklastele midagi uut. Tegin ise maapähklivõid eelmisel nädalal ja siis sõin seda. Ise tehtud oli üsna erinev poest ostetust, mida lapsed peaaegu iga päev hommikul söövad. Mõlemad olid omamoodi head. Eriti vaimustuses ma maapähklivõist ei ole, aga maapähklivõiküpsised meeldivad mulle küll. Tegin gluteenivabu M&M kommidega kaunistatud maapähklivõiküpsiseid eelmisel nädalal. Pepperoni pizza on mu laste lemmik ja selle gluteenivaba varianti teen peaaegu igal reedel siin. Minu lemmik ta ei ole. Bageleid (mingisugused sõõrikukujulised saiad, kuhu saab kas soolast või magusat vahele panna) olen siin palju näinud, aga pole ise proovinud, sest ei ole lihtsalt ahvatlev tundunud. Bisquick-iga ma tuttav ei ole, aga ma sain mingi vanaaegse Bisquicki retseptikarbi Francese käest! Seega nimi tuli tuttav ette.

Tõesti inimesed on liikluses sõbralikud ja lehvitavad tänutäheks vahele lubamise või muu sellise eest.

Ülbeid ja ignorantseid ameeriklasi ma vist eriti kohanud ei ole. Praegu ei tulnud ühtegi meelde. Võib-olla see kingapoe müüja, kes mu jalanõusid kritiseeris, käib selle alla. Sellest postitasin kunagi Facebooki. Kui lugesin, et Liis kirjeldab ameerika naisi kui isekaid ja võimukaid, siis tuli mulle kohe meelde mu pere eelmine au pair, aga tema pole isegi mitte ameeriklane! Ameeriklasi ma enda senise kogemuse põhjal isekaks ja/või võimukaks ei pea.

Saturday, January 26, 2013

3 esimest küsimust


1) Vasta kiiresti ja mõtlemata: Sinu esimesed ägedad muljed Ameerikast, millised need olid?
Kõige-kõige põnevam oli kahtlemata Eestist USA-sse reisimine ja esimesed päevad siin (New Jerseys au pairide koolitusel ja NYC ekskursioonil). See oli nii põnev, sest oli raske ette kujutada, mis mind täpselt ees ootab. Juba lennukiga sõitmine oli põnev. Mõtlesin kogu aeg, et huvitav milline seal USA-s siis on, mida me au pairide koolitusel tegema hakkame, milline NYC on, milline mu pere ja lapsed on. Au pairide koolituse lõppedes olin isegi natuke kurb, sest teadsin, et kohe varsti saab mu viimane küsimus (milline on pere ja lapsed) vastuse ja algab tavaline elu. Ma olin nendega muidugi rääkinud Skype-s, aga ikka oli raske ette kujutada, et milline mu elu seal nendega olema hakkab. Nüüd tagasi mõeldes on ka natuke kurb. USA-sse reisimine ja esimene nädal siin oli kindlasti mu elu üks kõige põnevamaid aegu.

Nendest esimestest ägedatest muljetest olen plaaninud alati eraldi postituse teha... paljust oleks kirjutada.

2) Kui tihti on Ameerika koolis lastevanemate koosolekud? Kas ka Sina au pairina neist osa võtad ja õpetajatega räägid? Mis on Eesti ja Ameerika kooli ühed suurimad erinevused Sinu meelest?
Minu teada ei ole seni olnud ühtegi lastevanemate koosolekut peale selle ühe, mis oli kooliaasta alguses ja kus mina ka käisin. Ma käisin koolis päris ammu ja ei saa vist võrrelda praegust Eesti põhikooli ja USA oma, sest minu kogemus jääb kümne aasta taha.

Üks erinevus on kindlasti see, et pooled õpetajad olid mehed ja üldse õpetajad olid enamuses noored (umbes minuvanused) või keskealised.

Teine erinevus on see, et on levinud koolibussid, mis lapsi kooli ja koju sõidutavad.

Kolmas erinevus on, et koolitoit on Eestiga võrreldes kehv. Iga päev on täpselt sama koolitoit ja valida saab ainult mingisuguse hiina toidu ja tacode vahel. Nooremale ei meeldi seened ja seetõttu sõi ta iga päev lõunaks tacosid, sest hiina toidu sees olid alati seened. Me pakime nüüd pooltel päevadel lastele ise lõuna kooli kaasa, et oleks vaheldust.

Ma ei tea, kas see on nii ainult nende koolis, aga iga päev on täpselt sama tunniplaan: matemaatika, loodusteadused (science), kehaline kasvatus, muusika ehk pillimängu tund (üks mängib viiulit ja teine trompetit), inglise keel (language arts). Midagi oli vist veel, aga ei mäleta. Iga päev täpselt samad tunnid samas järjekorras. Ühtegi võõrkeelt nad ei õpi. See on noorema poisi tunniplaan. Vanemal on terviseõpetus ka ja võib-olla veel midagi erinevat. Ma ei pea kunagi vanemat poissi kontrollima ja seega ei tea rohkem hetkel.

Need olid sellised suuremad erinevused, mis praegu meelde tulid. Erinevusi oli muidu veel.

3) Sinu piirkonnas oli vist ka üks poiss au pairiks. Ka soled tema muljeid oma tööst ja tema perekonnast kuulnud? Mis on Sinu meelest poiste eeliseks au pairiks olemisel?

On küll üks poiss, Damien Prantsusmaalt. Ma nägin teda ainult New Jerseys au pairide koolitusel ja nüüd pole enam näinud. Tema muljetest midagi ei tea peale Facebooki fotoalbumi ja postituste. Tundub, et tal on kõik hästi. Viimati postitas ta, et mängis Portlandis kasiinos 100 dollarit maha ja ei võitnud midagi. Halloweeni ajal postitas ta pildi enda kostüümist - ta oli Harry Potter. Ta nii hästi sobis sellesse rolli. Ta on välimuselt täpselt Harry Potter, eriti prillidega. Tundub selline täitsa korralik poiss.

Mõni nädal tagasi saabus veel teinegi poiss Portlandi - Pierre, samuti Prantsusmaalt. Temaga pole veel kohtunud, aga rääkisin Facebookis. Ta ütles, et tal on muidu kõik hästi, aga rahakott varastati ära. Kui ma uurima hakkasin, et kuidas see juhtus, siis ta rääkis, et see juhtus ööklubis. Ta kahtlustas, et keegi oli talle midagi joogi sisse puistanud kui ta WC-s käis ja enda joogi valveta jättis. Rahakoti puudumise avastas ta siis, kui tahtis sigarette osta. Ta ütles, et on iga õhtu pidutsemas käinud.

New Jerseys koolitusel nägin veel mõndasid poisse.

Sunday, January 13, 2013

Üks filmivaatamine

Täna (pühapäeval) olid Lauren ja Bethany mul külas ja vaatasime filmi "Kristuse Kannatused" (The Passion of the Christ). Lauren on üks tüdruk, keda olen varem maininud ja kellega me teisipäeviti Jayme juurde piiblitundi sõites autot jagame - elame lähestikku ja sõidame kordamööda, et bensiini kokku hoida. Bethany on üks tüdruk, kelle olemasolust sain teada alles eelmisel teisipäeval Jayme juures piiblitunnis, kuigi ta elab minu maja taga ja tema pere kassid ongi need, kes meie tagaaias käivad. Tema ema ja noorema vennaga olen varem kohtunud. Bethany käib Kalifornias kolledžis ja Oregonis on ta ainult koolivaheaegadel. Ta oli terve jõuluvaheaja siin ja ta lahkub kolmapäeval. Mul oli kahju, et alles nüüd temaga tuttavaks sain, sest temaga oleks saanud igasuguseid asju koos ette võtta. Õnneks tuleb ta suvevaheajal jälle tagasi.

Film ise oli väga hea! Oli küll palju vägivalda, aga oli rohkem sündmusi ja juttu, kui treileri põhjal paistab. Soovitan kindlasti vaadata!




Tuesday, January 1, 2013

Aastavahetus

Piltidele klikkides näeb suuremalt. Mingi nipiga peaks nägema ka originaalsuuruses ehk väga suurelt (parem klõps jne).

Aastavahetust tähistati üsna tagasihoidlikult. Eelmine au pair ja pereisa kokkasid terve päev. Minu jaoks köögis ruumi ei olnud ja mulle mingeid ülesandeid ka ei antud ning nautisin vaba aega. Tehti mitu erinevat dipikastet, igasuguseid erinevaid küpsiseid ja oligi vist kõik. 

Aastavahetuse toidud: ise küpsetatud leib (üleval keskel) mitme erineva isetehtud maitsevõiga (pole pildil näha),  viineripirukad (üleval vasakus nurgas), maisikrõpsud (suures metallkausis) isetehtud lõhe-dipikastmega (all keskel) ja spinati-artišoki dipikastmega (viineripirukatest allpool). Need mustad pallikesed pildi keskel on ingver šokolaadis - isa oli neid soovitanud, juhtusin ise ka neile ühes poes peale ja panin pereisale jõulupaki sisse. Kõik toidud olid ülihead.
 Pereisale meeldib igasuguseid leibu küpsetada. Selle spinati-artišoki dipikastme leidsin ka Applebees restorani menüüst! Applebees on vist mu lemmikrestoran nendest, kus seni käinud olen, aga pole sellest veel kirjutanud. See on ülihea dipikaste ja võin retsepti jagada. Selliseid viineripirukaid nagu pildil kutsutakse "pigs in a blanket" ehk põrsad teki sees. Võib-olla on mingi täpsem eesti keelne nimetus neile, aga mulle olid need uued asjad.

Kahte erinevat sorti küpsised (vasakul), mingisugused kolmnurksed magusad küpsetised ja punasel alusel mingid poest ostetud küpsetised, mis ei olnud eriti head. Kõik muu oli üli hea. Need šokolaadinööbiga küpsised olid maapähklivõi maitselised ja pärast sõime veel isetehtud maapähklivõi trühvleid ka, aga neid pole pildil. Maapähklivõi on siin üldse populaane toiduaine. Mitut erinevat sorti limonaadi on ka tagaplaanil näha. 

Õhtul tulid külalised - Eric ja Paula oma lapsega, üle tee naabrid oma lastega ja oligi seltskond koos. Sõime ja jutustasime natuke. Siis hakkasime lauamänge mängima. Enamus seltskondlikke koosviimisi ongi siin USA-s ongi sellised olnud, et alguses süüakse ja jutustatakse ja seejärel läheb lauamängude mängimiseks. Nii oli tänupühadel ja jõulude ajal Ericu ja Paula juures, Seattle'is pereisa sõbral külas olles ja nüüd aastavahetuse peol ka. Kusjuures kõige esimesel korral (tänupühade ajal Ericu ja Paula juures) oli see minu idee, et võiks midagi mängida. Edaspidi on see juhtunud erinevates seltskondades ja ilma minu algatuseta. Mina sain selleks vist inspiratsiooni pühapäevakooli matkast, sest seal me mängisime igal õhtul mänge. Aastavahetuse peoks ostis pereisa ühe mängu, mida Seattle'is mängisime. Naljakas oli see, et ma olin seda mängu varem poes vaadanud ja mõelnud jõulukingiks osta lastele, aga otsustasin teiste mängude kasuks. Eric ja Paula tõid peole enda lemmikmängu, mida olime nende pool alati juba mänginud ja üle tee naabrid tõid ka ühe mängu. Kusjuures kellelegi polnud öeldud, et nad mängu kaasa võtaks. Mulle meeldis kõige rohkem üle tee naabrite toodud mäng, kus küsiti üks küsimus, kõik said paberilipiku ja pidid sinna kirjutama vastuse. Seejärel korjati lipikud kokku, üks inimene luges kõigi vastused ette ja pidime arvama, et kes mida kirjutas. See käis järjekorras, õigete vastuste eest sai punkte. Ei hakka kõiki reegleid lahti kirjutama, aga kes tahab täpseid reegleid, küsige ja kirjutan. Mulle meeldis see mäng, sest see oli hea moodus üksteist rohkem tundma õppida ja nuputada, kes võiks mida vastata. 

Üle tee naabrid tegid meie pool Pina Coladat. Seda tegid seda eelmisel külaskäigul ka. Eelmine kord ma ei maitsnud, aga seekord proovisin ära. Kõik kiitsid, jõid lõpuni ja võtsid juurdegi, aga mul läks ainult paar sõõmu alla. Ei olnud kange, vaid mulle lihtsalt ei maitsenud. Mulle jääb ikka võõraks, mis võlu inimesed alkohoolsetes jookides leiavad. Üks vein küll maitses, mida mõni nädal tagasi proovisin. See oli Oregoni vein ja ma arvan, et valge. Ma ei uurinud, et kas magus või milline, aga maitse järgi ütleks, et hapukas ja kuiv. Mind ennast üllatas, sest hapu ja kuiv ei kõla just eriti maitsvalt. Eelmine au pair ja pereisa arutasid, et mille kõrvale see vein hästi sobiks ja arvasid, et kana kõrvale. Ehk annab see veinisõpradele mingi ettekujutuse, milline see vein võis olla. 

Lõpuks jätsin teised alla lauamänge mängima ja kolisin üles enda tuppa, et vanavanematele helistada. Kuulsin, et mõni naabruskonnas lasi natuke rakette ka väljas, aga need olid üksikud paugud. Viis minutit enne südaööd kolisin tagasi alla, et näha, mis toimub. Kõik valmistusid telekast NYC aastavahetust vaatama ja lastešampust jooma. NYC-s oli aastavahetus juba kolm tundi tagasi ära olnud, aga seda näidati uuesti, et ka meie ajavööndi järgi oleks. Ma ei tea, aga arvan, et see oli üks Oregoni telekanalitest. Oregonis ja järelikult igas osariigis on eraldi kohalikud telekanalid. Aastavahetuse puhul jõime kõik lastešampust. Mingit täiskasvanute jooki ei olnud olemaski. Telekast näidatav NYC aastavahetus üllatas sellega, et ilutulestikku peaaegu ei näidatudki. Kesköö momendil loeti telekas sekundeid aastavahetuseni, näidati tänavatel olevat rahvast ja nende peale sadavat värvilisi paberiribasid. Ligi minut peale kesköö algust näidati hetkeks ilutulestikku ka - telepildi põhjal ei olnud midagi erilist. Isegi Tartus on vähemalt viis korda rohkem ilutulestikku (eelmise aasta kogemuse põhjal). Teised ütlesid, et NYC kohal ei saaks teha ilutulestikku turvalisuse tagamise tõttu ja ilutulestikku tehakse alati Hudsoni jõe kohal. Mõtlesin veel, et kas nii väike ilutulestik on kuidagi orkaan Sandyga seotud ja nad ei taha sellepärast kulutada raha ilutulestiku peale või ongi alati nii. Igasugused staarid andsid ka oma kontserte ja seda näidati telekas. See oligi aastavahetuse programm. See Korea sensatsioon Psy oma Gangnam Style looga oli ka kohal ja pidevalt telepildis. Tema video oli esimene, mis YouTube portaalis kogus miljard vaatamist.

Siis oligi pidu läbi ja kõik läksid koju. Ma pesin nõud ära, aga õnneks midagi eriti pesta ei olnud ja enamus asju sai nõudepesumasinasse anna.

1. jaanuar oli ilus päikesepaisteline päev ja katusel oli terve päev kerge härmatis. Üldiselt on selliseid päikeselisi päevi talvel harva. Suved pidid aga alati sellised olema, et vihma terve suve jooksul üldse ei saja ja muru kuivab pruuniks. Huvitav on Oregoni või siinse piirkonna juures ka see, et kunagi ei ole äikest. Pereisa ütles, et tema siin elatud 16 aasta jooksul on võib-olla korra või kaks äikest olnud.