Jälle üks laupäev ja kummalised juhtumised

Täna magasin poole kümneni. Siis tegelesin täiesti juhuslike asjadega - sorteerisin enda kirjutuslaua sahtlis olevat kola. Nimelt siia tulles sain eelmistelt au pairidelt "päranduseks" kirjutuslaua sahtlitäie kirjutustarbeid ja muud sarnast, riiulitäie kosmeetikat, sahtlitäie igasugust muud nänni. Enamus sellest pole mulle vajalikuks osutunud, aga pastakad, pliiatsid, markerid on küll kasulikud olnud. Üks sahtel sai seega korda seatud. Seejärel sõime lõunat. Meie tüüpiline lõuna siin on eelmise päeva õhtusöögi ülejäägid või võileib ja smuuti. Mulle meeldib igasuguseid smuutisid teha. Pärast passisin internetis, Facebookis jne. Ei mäletagi, mida veel tegin. Otsisin häid retsepte ja mõtlesin, mida õhtusöögiks teha. Olen hakanud ka laupäeviti õhtusööki tegema.  Sellega on naljakas lugu. Nimelt kui ma veel Eestis olin, saatis pereisa mulle tüüpilise töönädala kirjelduse minu tööülesannetega ja seal oli kirjas, et teeksin kuus kolm korda laupäeval õhtusöögi. Mul oli see kuidagi täiesti märkamata jäänud või sain kuidagi valesti aru. Arvasin, et pean laupäeviti lõuna tegema. Lõuna on aga lihtne - võileib ja smuuti ning seda olin koguaeg teinud. Nüüd jaanuari lõpus ühel laupäeval küsis pereisa minu käest, et mida ma õhtuks süüa kavatsen teha. Mul ei olnud kavas midagi süüa teha, aga kui ta nii küsis, siis ma mõtlesin, et eks ma siis teen midagi. Ise mõtlesin, et huvitav küll, miks ta arvas, et mul on laupäeva õhtuks midagi plaanis teha, sest ma ei olnud ju kunagi laupäeval õhtusööki teinud. Kuidagi kahtlane mulje jäi sellest. Mõtlesin selle tööülesannete lehe välja võtta ja talle näidata, et mu tööülesannetes polnud alguses kirjas laupäeviti õhtusöögi tegemist. Kui ma lehe välja võtsin ja lugesin, siis seal oli kirjas, et ma teeksin laupäeviti õhtusöögi! Vaatasin ja imestasin, sest olin seda lehte varem nii palju kordi lugenud ja olin sellest lausest alati aru saanud, et lõunasöögi. Ma ju teadsin, et dinner tähendab inglise keeles õhtusööki, aga ikka ajasin sassi. Rääkisin pärast pereisale selle loo ära ja ta ütles, et ma ju varem alati tegin laupäeviti õhtusöögi. Veel kummalisem! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi laupäeviti õhtusööki teinud! Alati pereisa tegi laupäeviti õhtusöögi! Väga kahtlane. Veel kahtlasem, et mulle kunagi ei tuletatud meelde, et ma peaks laupäeviti õhtusöögi tegema. Pereisa tegi alati midagi ise süüa ja kõik oli justkui korras. Nüüd olen terve veebruarikuu laupäeviti õhtusöögi teinud.
Kahtlaseid ja naljakaid asju on siin veel juhtunud, aga polnud viitsinud kirjutada. Näiteks ilmuvad vahepeal puhta pesu hulgast riideesemed, mida keegi omaks ei tunnista. Mina olen arvanud, et need on eelmise au pairi riideesemed (näiteks sokid), mida lapsed on kandnud, sest kuidas muidu mingid sokid ei tea kust järsku pesumasinasse jõuavad. Lapsed ise jälle ei tunnista neid omaks. Ükskord leidis pereisa puhta pesu hulgast mingid naiste aluspüksid ja tuli minu käest küsima, et kas need on minu omad. Need ei olnud minu omad. Ma pakkusin esimese hooga, et eelmise au pairi omad. Samas eelmine au pair oli juba kuu aega tagasi ära läinud ja pesu peseme iga nädal - kuidas need püksikud siis nüüd järsku pessu sattusid? Lisaks olid need püksikud M suurus, mis on minu suurus ja ma mõtlesin, et huvitav kas need püksikud üldse eelmisele au pairile jalga veniksid, sest eelmine au pair oli ülekaaluline ja minust ikka palju suurem. Täielik müstika! Mõtlesin, et ei tea kas pereisale jäi selline mulje, et need püksikud olid minu omad ja ma lihtsalt ei tunnistanud neid omaks, aga need ei olnud minu omad ja esimest korda nägin neid! Imelikke asju juhtub siin!
Õhtusöögiks tegin täna mingisuguse taipärase voki. Väga hea oli. Tegin pilti ka. Seejärel läksin trenni. Pärast trenni tulin koju ja sorteerisin köögis maitseaineid. Neil on kapp neid täis ja ma üritasin neid karpidesse sorteerida, et sarnased oleksid koos ja kõik oleks lihtsasti leitav. Muidu juhtub meil vahest nii, et pereisa arvab, et mingit maitseainet ei ole ning ostab selle poest ja pärast avastame, et seda maitseainet tegelikult on kodus. Seda on vähemalt 3 korda juhtunud.
Seejärel tulin siia, lugesin Liisa blogi ojaliisa.blogspot.com Ta käis puhkusel kariibi saartel, Jamaikal ja Mehhikos. Nii ilusad pildid olid sellest. Kummaline mõelda, et seal on praegu täielik suvi ja rannailm. Liisa käis delfiinidega ujumas ja elas üldse ilusat elu seal. Seejärel hakkasin enda blogipostitust kirjutama. Nüüd on kell üks öösel ja lähen magama.
Homme on hommikul pühapäevakool. Sellele järgnevale jumalateenistusele ma arvatavasti ei lähe. Ma pole enam käinud jumalateenistusel pikemat aega, sest ei ole eriti vaimustuses sellest. Seejärel vaatan, mis teen. Mul on järgmisel test tulekul koolis ja peaks õppima. Ma käin ühes aines praegu ja aine nimi on spordivigastuste ennetus ja hooldus. Täitsa tore on, kuigi mitte päris see, mida ma ootasin. Oleks vist midagi muud valinud. Siiani oleme ainult õppinud ja harjutanud jala, hüppeliigese ja põlve sidemesse mässimist. Mulle tundub, et vigastuste ennetustest meile ei räägitagi, sest pool kursusest on juba läbi ja järgmiseks õpime keha ülemise poole liigeste sidemetesse mässimist. See aine annab 3 ainepunkti ja kokku pean koguma 6. Seega kevadsemestril võtan ka aineid. Hindamine käib selles aines ka sarnaselt, nagu Eestiski. Üldiselt ülikool ei paista väga erinevat Eestis kogetust. Eks ma kirjutan hiljem.

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA! :)

Lihtsalt üks laupäev

Mida ma täna tegin?

Ärkasin kell pool üksteist. Siis viisime mu auto rehvivahetusse. Selleks sõitsime kahe autoga rehvivahetusse. Pereisa oma auto ja lastega, mina enda au pairi autoga. Jätsime mu auto rehvivahetusse ja sõitsime pereisa autoga seniks Woodburni kaubanduskeskusesse.

Tee peal sõitsime mööda koolibusside parklast. Neid koolibusse on seal väga palju. Olen seda parklat varem ka näinud, aga kunagi polnud kaamerat käepärast ja nüüd sain ka kaamera alles siis näppu, kui juba peaaegu möödas olime. Sellised need koolibussid ongi. Kui koolibussid laste mahapanekuks või pealevõtmiseks peatuvad, siis hakkavad neil punased tuled vilkuma ja see külje peal olev punane stop-märk liigub 90 kraadi (nii, et ees ja tagapool seisvad autod näeksid). Autod kõigis sõidusuundades peavad seisma jääma ja ootama, kuni koolibussi punaste tulede vilkumine lõpeb. Siis võib edasi sõita. Täiesti tavaline asi siin.

Interstate-5 (I-5). Seesama maantee, mida mööda sõidame Woodburni, Portlandi ja Seattle-isse. I-5 ulatub Mehhiko piiri äärest Kanadani. Kui mööda seda maanteed muudkui Salemist põhja poole sõita, jõuangi Portlandi, edasi Seattle-isse ja siis Kanadasse. Kui muudkui lõuna poole sõita, siis jõuab Sacramentosse, Los Angelesse ja San Diegosse. Hea lihtne.

Woodburn - üks Oregoni suuremaid kaubanduskeskusi. Siit pole midagi näha eriti. See on selline pooleldi kinni ehitatud tänav hästi paljude poodidega. Ma käisin seal ükskord varem Francesega ja tegin pilte, aga pole veel postitanud. I-5 on kohe vasakul näha.

Woodburnis jõudsin tunni aja jooksul käia ainult kahes poes. Ostsin kaks paari pükse. Alguses kavatsesin osta ainult ühe paari pükse, aga kassas öeldi, et kui teen tasuta kliendikaardi, saan veel midagi valida 50%-lise allahindlusega. Alguses ütlesin ei, aga lõpuks ikka otsustasin selle ära teha, sest mõtlesin, et mul nagunii vähe riideid ja 8 dollari eest pükse just palju valida ei ole. See on nii tüütu siin, et alati, kui midagi ostan, siis nad pakuvad kliendikaardi tegemist. See on kasulik muidugi, aga samas ma kahtlen, kas kunagi sellesse poodi tagasi tulen. Tavaliselt olen ikka ära teinud, sest see on enamasti tasuta. 

Siis läksime tagasi rehvivahetusse ja sain oma auto tagasi. Sõitsime koju.

Niisama üks pilt Salemis koju sõites.

Kodus olin natuke Facebookis, kirjutasin Tanjale homse au pairide kohtumise asjus ja tegin õhtusöögiks ühe Jamie Oliveri kalapiruka. Oli normaalne, aga kordamisele vist ei lähe. Siis koristasin köögi ära, vaatasin koos perega natuke telekat ja sõin maisikrõpse koos selle ülimaitsva pereisa tehtud spinati-artišoki dipikastmega. Telekast vaatasime laste viimase aja lemmiksarja, kus näidatakse, kuidas tehases erinevaid asju tehakse. Nägin, kuidas tehakse kirurgilisi instrumente, ketšupit ja kahekorruselisi busse. Seejärel vaatasin pereisaga natuke mingit ravimifirmade ja õige toitumise teemalist dokumentaali. Seejärel tulin ja vehkisin ema küsimusi vastata. See võttis oma kolm tundi. Nüüd magamaminek.

Maisikrõpsud spinati-atrišoki dipikastmega. Nämm.

Küsimuste vastused 3

7) Kas on nii, et au-pair saab peres elada ilma oma palka kulutamata? Mille peale Sina oma palka kõige rohkem oled kulutanud? 
Täiesti ilma enda palka kulutamata ikka ei saa, kui just tervet aastat koduarestis ei taha elada. Hambaharja, hambapastat ja muud sellist on ju ikka vaja ja need tuleb ise osta.
Kõige rohkem olen vist kulutanud riideesemete ja bensiini peale. Bensiin on igakuine suurem kulu.


Veel kulub raha:

• telefoni kõneaja peale (umbes 20 dollarit kuus). See on natuke rohkem, kui mul Eestis kõneaja peale kulus.
• trenni peale. Mul on üks odavamaid jõusaale - esimesed 6 kuud on kokku 99 dollarit ja edasi 25 dollarit kuus. 
• igasuguse muu lõbu peale.

8) Harjutasid suvel autosõitu Eestis päris kõvasti kuni sinnani välja, et käisid suurtel parkimisplatsidel vastu ööd manööverdamist õppimas/lihvimas. Kuidas tunned, oli sellest vaevast kasu?

Ma arvan, et ikka oli kasu. Samas siia tulles sain aru, et muretsesin liigselt. 

9) Kuidas võrdleksid Eesti ja Ameerika noori? Mis Ameerika ja Eesti inimeste juures kõige enam häirib ja/või meeldib?

Keeruline võrrelda, sest kõik eesti noored pole ühtemoodi ja kõik USA noored samuti. Mulle ei meeldi kõiki rahvuse põhjal ühte patta panna. Need USA noored, kellega siin rohkem kokku olen puutunud, on kirikust. Nüüd olen koolis ka näinud rahvast, aga ei ole nendega piisavalt palju suhelnud.

Millised on USA inimesed üleüldiselt?

- Meeldib see, et siin on väga erinevaid inimesi erinevatest riikidest ja erineva minevikuga.

- Inimesed naeratavad ja mõned isegi ütlevad tere, kui neile kasvõi korraks kogemata otsa vaadata. Muidugi see suuresti varieerub olenevalt inimesest. Mõned teevad lihtsalt korraks sellise pingutatud naeratuse, aga paljud tõesti siiralt naeratavad. 

- Inimesed on ülimalt viisakad. Sellest olen varem kirjutanud ka, et kui nad näiteks poes sinust mööduvad isegi riivamata, siis ütlevad "excuse me" ehk vabandage mind. 

- Alkohol ei tundu eriti populaarne võrreldes Eestiga. 

- Inimesed on kuidagi energilisemad. See oli üks asi, mida siia tulles kohe tähele panin. 

- Kristlus on siin väga aktuaalne teema. Igasugused kristlikud telekanalid, raadiojaamad, kirikuid on palju, igasugused kristlikud poekesed. Jääb silma see, et kristlased tõesti siiralt usuvad kõike Piiblis kirjutatut ja mõned (keskealiste ja vanemate hulgas seda tähele pannud, näiteks Frances ja ülejäänud kolmapäeva hommikune piiblitunni seltskond) isegi eitavad evolutsiooni. Ja täiesti siiralt! Sellepärast ma eriti ei ole vaimustuses nendest kolmapäeva hommikustest piiblitundidest ja mulle oli isegi kergendus, et mu kool on kolmapäeva hommikul ning ma ei saa seetõttu mõnda aega kolmapäevastes piiblitundides käia. Seal on üldiselt tore, aga kipub kiskuma selliseks usuhullude kokkusaamiseks minu silmis ja see on mulle liig. Seevastu pühapäevakool ja teisipäevased piiblitunnid minuvanuste seltskonnas on ülihuvitavad ja sealt ei ole ma kordagi puudunud. Kusjuures kristlased ise peavad end tagakiusatuks, vähemuseks ja kogu aeg on teemaks, kuidas tänapäeva kultuur naeruvääristab ja murendab kristlikke väärtusi. Ning seda USA-s!

- Ma ei ole siin näinud midagi osside või rullnokkade sarnast. Üldse mühaklikkust ei ole justkui üldse. Eestis ma mäletan, et rullnokad ja muidu mühakad olid igapäevane nähtus.  

- USA inimesed on enda ja oma riigi suhtes üsna kriitilised ja vigadest teadlikud. Näiteks olen kuulnud siinsetelt tuttavatelt kriitikat, et USA inimesed on liiga individualistlikud, pole piisavalt ühiskondlikku vaimu jne. Samas mina just olen siin imetlenud seda, et inimesed on igapäevaelus nii abivalmid, sõbralikud ja väga koostööaltid. Igasugune vabatahtlik töö on väga populaarne jne. Näiteks Francese südameasi on see, et kõik naabrid omavahel tuttavad oleksid. Ta räägib ikka, kuidas tema lapsepõlves 60-datel olid kõik naabrid omavahel tuttavad ja tänapäeval on inimesed üksteisest võõrdnunud. Ta rääkis mulle, kuidas ta ükskord küpsetas portsu küpsiseid, tegi väikesed kinkekotid ja jättis need naabruskonna majade uste ette. Kingituses oli kutse tema poole küpsiste küpsetamise ja naabrite tutvumisõhtule. Ettevõtmine oli edukas ja inimesed olid väga õnnelikud olnud, et keegi sellise asja korraldas. Francesele üldse meeldib enda pool kokkusaamisi ja ühiseid kokkamisi või küpsetamisi korraldada. Ühel küpsiste kaunistamise talgudel käisin mina ka. Me kaunistasime küpsiseid ühe peo tarvis. 

- Ameeriklased tunduvad väga kannatlikud, rahulikud, ei solvu kergesti, ei lähe kergesti endast välja ja nendes pahameele tekitamiseks või negatiivse suhtumise tekitamiseks peab tõesti meelega mingit käkki keerama. Seda märkasin kohe, kui USA-sse saabusin ja see mulje on ainult kinnistunud. Näiteks lennujaamas lennujaama töötajatega suheldes (võrreldes Poola lennujaama töötajatega oli kontrast - olen mõelnud sellest eraldi kirjutada), ülikooli töötajatega suheldes, igasuguste poemüüjatega suheldes, pereisa ja naabritega suheldes jne. Sellised mõnusad rahulikud ja rõõmsameelsed inimesed.

- Sõbruneda on vähemalt minul ameeriklastega oluliselt lihtsam. Inimesed on sõbralikumad, eelarvamustevabad ja nendega on kerge suhelda. Eestis oli väga palju ülbet ja eemalehoidvat suhtumist kahjuks. 

10) Mitu korda oled ise osalenud oma piirkonna au pairide kokkusaamistel ? Mis Sulle nende kokkusaamiste juures on meeldinud ja mis ei ole meeldinud?

Olen osalenud 3 korda:

• Ühel kohviõhtul Portlandis, kuhu eelmine au pair mind sõidutas. Tagasi sain ise ka pool teed sõita. Sellest käigust postitasin kunagi pilte ka.
• Au pairide Halloweeni peol kõrvitsalaadal. Sellest postitasin pilte. 
• Au pairide jõulupeol. See oli esimene kord, kui üksi Portlandi ja tagasi sõitsin. Väga lahe oli ja tahaks, et selliseid pidusid oleks veel. 

Mis on meeldinud?

- Tore on näha teisi au paire ja Tanjat. Tanja käest kuuleb alati huvitavaid lugusid ja plaane. Mulle meeldis eriti jõulupidu. Ma kahjuks ei ole sellest veel kirjutanud.

- Meeldisid need peod, kuhu igaüks pidi tooma enda kodumaale omase toidu. Halloweeni pidu ja jõulupidu olid sellised. 

- Tanjal on alati head ideed kokkusaamisteks. Ta saatis meile plaani, et millised on järgmised kokkusaamised. Osadele neist kavatsen kindlasti minna. 

Mis ei ole meeldinud?

- See, et kohviõhtud on Portlandis ja äripäevade õhtuti. Muidugi ei saa nuriseda, sest enamik au paire on Portlandis. Küsisin Tanjalt selle kohta ka, et miks kohviõhtud just äripäeviti on. Ta ütles, et see on sellepärast, et osad au pairid töötavad nädalavahetustel ja see on nende suhtes aus. Ma tahaks käia kohviõhtutel, aga äripäeva õhtul ühe kohviõhtu pärast Portlandi kiirustada ja pärast hilja õhtul tagasi jõuda on üsna tülikas. 

- Ei ole meeldinud see, kui mõned mind utsitavad, et suhtle ikka rohkem ja arvavad, et ma olen häbelik. Ausalt, miski ei hoia mind tagasi, kui ma tahan kellegagi suhelda ja enda arvates suhtlen täitsa piisavalt ja nendega, kellega millestki rääkida on. Kohe, kui korraks hinge tõmban või niisama kuulan, mida teised räägivad, tuleb see jutt, et ma olen häbelik ja utsitatakse mind suhtlema.

Mina, lapsed ja eelmised au pairid

Täna juhtusin pereisaga rääkima minu ja teiste au pairide suhetest lastega. Jutuajamisest selgus, et lapsed ei ole siiski eelmisesse au pairi ainult sellepärast nii kiindunud, et nad tema tuleku ajal nooremad olid. Sain teada, et mina olen peres juba viies au pair või lapsehoidja.

1) Kõige esimene lapsehoidja oli neil umbes 5 aastat tagasi - Anna-Marie. See lapsehoidja polnud au pair, vaid üks Salemis elav 20. aastane tüdruk. Anna-Mariega ei olnud lapsed eriti lähedased.
2) Teine lapsehoidja oli Saksamaalt/Rumeeniast pärit tüdruk, kes oli nende juures kaks aastat. Temaga olid lapsed kõige suuremad sõbrad ja see au pair oli isegi kõigi ümbruskonna lastega suur sõber. Tihtipeale, kui pereisa töölt koju tuli, oli maja lapsi täis. Sellel au pairil oli eriti hea klapp lastega ja ta teadis üldse Salemis rohkem inimesi, kui pereisa ise.
3) Kolmas lapsehoidja oli Tšehhist ja tema oli siin ainult 4 kuud. Tal ei olnud lastega üldse klappi, tema inglise keel oli kehv ja olid mitmed probleemid, mistõttu pidi ta ära minema.
4) Neljas lapsehoidja oli see eelmine au pair Slovakkiast, kellest ma olen varem ka rääkinud.Ta oli siin kaks aastat ja ta oli ka lastega suur sõber. Kui ma alguses siia tulin, siis arvasin, et mul areneb ka lastega läbisaamine sama heaks ja nad on selle eelmise au pairiga lihtsalt rohkem harjunud. Kui ta vahepeal ära oli ja jõuludeks jälle külla tuli, nägin, et minu suhe lastega polnud justkui üldse lähedasemaks muutunud ja eelmise au pairiga räägiti kõigest, oldi tal kogu aeg sabas ja üldse sõbrad. See tekitas minus päris palju segadust, sest mulle ei meeldinud see eelmine au pair algusest peale (isegi Skype-s, kui ma veel Eestis olin) ja minu arvates oli ta lausa sobimatu au pairiks olemiseks. See oli muidugi minu arvamus.

Nüüd olen mina ja kuigi lapsed teevad, mis käsin, ei tundu nad minust eriti vaimustuses olevat, hoiavad pigem eemale ja peavad tüütuks, kui ma midagi neile ütlen või küsin. Mulle on täielik mõistatus, et miks mul lastega paremat läbisaamist ei ole. Neid teisi au paire või lapsehoidjaid ma ei tunne, aga selle Slovakkiast pärit au pairiga elasin kokku ligi 2 kuud siin majas koos. Mulle jääb mõistatuseks, kuidas temal lastega nii hea klapp oli. Mulle ei meeldinud ta üldse ja mulle ei meeldinud ka, kuidas ta lastega käitus (vihastas kergesti, karjus nende peale iga päev, ütles solvavaid asju, mida minu arvates ei tohiks kindlasti eriti lastele öelda, tegi labaseid/ebasündsaid nalju laste kuuldes jne). See, kuidas ta minuga käitus, pole üldse vabandatav. Isegi pereisaga käitus ta halvasti ja nad tülitsesid pereisaga üsna tihti. Ma ei saanud üldse aru, kuidas ta sai kaks aastat au pairina töötada. Veel enam, kuidas sai olla nii, et ta oli lastega nii lähedane ja mina mitte, kuigi ma olen nendega alati sõbralik. Ma sain lastega kõik asjad aetud rahulikult ja sõbralikult ilma karjumata või vihastamata, aga siiski lapsed ei võtnud nii omaks, nagu teda. Täielik müstika.

Eestis olles ei oleks ma üldse arvanud, et mul võiks lastega läbisaamisega probleemi olla. Enda nõbudega olime head sõbrad, teistele lastele, kellega olin mänginud, meeldisin. Võib-olla on asi selles, lastel, nagu täiskasvanutel, tekib klapp erinevate inimestega. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Ma ei oska kuidagi seletada seda.

Viienda küsimuse vastus - teised blogid

5) Kui paljude au pairide blogisid jälgid? Kas nende seas on ka mõni mitte-eestlasest au pairi blogi?

Mitte-eestlastest au pairide blogisid pole uurinud. Eestlastest jälgin kõige rohkem Gerlit ja Liisat. Nemad tulid minuga USA-sse enam-vähem samal ajal ja seega on olnud põnev jälgida. Mitmed teised blogid lugesin ka enne USA-sse tulekut algusest lõpuni läbi.

Gerli blogi: http://gerliusas.blogspot.com/
Gerli läks alguses au pairiks New York City-sse, mis oli ka tema algne unistus ja lootus. Seal läks tal alguses hästi, aga pereema töögraafik muutus ootamatult ja neil polnud enam au pairi vaja. Kuna au pairist loobumise eest tuleb agentuurile "trahvi" maksta, siis pere rääkis (valetas) piirkonna direktorile, et kui halb au pair Gerli on, et temast ilma trahvi maksmata lahti saada. Õnneks Gerli piirkonna direktor uskus, et Gerli kohta valetati ja aitas Gerlil sõbralikult uue pere leida. Vaene Gerli oli muidugi väga õnnetu, et talle niimoodi ülekohut tehti ja sellest kõigest ta blogis kirjutas ka. Praegu on Gerli uue pere juures Ohios Cincinnatis ja paistab, et väga õnnelik. :) Perevahetus osutus Gerli jaoks õnnelikuks õnnetuseks, sest varsti pärast Gerli perevahetust tabas USA idarannikut orkaan Sandy ja seda NYC linnaosa (Staten Islandit), kus Gerli varem oli, kahjustas orkaan kõige rohkem. Gerli pääses ühe hirmsa tormi ja üleujutuse eest. :)

Liisa varasem blogi: http://liisaoja.blogspot.com/ Tal sai blogi pildimälu täis ja pidi uue blogi tegema, et saaks pilte postitada. Tema uuemad postitused on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/
Liisa on au pair üksikisa juures, nagu minagi. Tema hoolealune on 11. aastane tüdruk. Liisa on Houstonis, Texases. Tundub, et tal on ka kõik üldiselt hästi ja tööülesanded üldiselt sarnased, nagu minul (kokkamine ja lapse sõidutamine). Pereisa tundub tal selline tore ja sõbralik, nagu minu pereisagi ja lapse käitumine meenutab mulle kohati minu poiste käitumist. Liisa pere tundub väga rikas. Näiteks au pairi (ehk Liisa) auto on ilus Mustang, millest ta kunagi enda blogis pilti ka näitas. Kopeerin siia mõned naljakad juhtumised Liisa blogist, mida ma täna põnevusega lugesin:

"Jõudes lifti vajutasin nuppu, et kolmandale korrusele sõita. Siis aga avastasin, et mul VIST jäid korterivõtmed autosse ( seda juhtub aegaajalt) ja nii ma siis vajutasin liftis olles jälle esimese korruse nuppu. Siis mõtlesin, et kiikan veel korra käega kotti, et võib-olla ikka on kotis. Pange nüüd tähele, lifti uksed olid veel lahti kuna olin jõudnud kolmandale aga esimese nupp oli sisse lülitatud. Ja sel hetkel kui hakkasin kotis käega võtit otsima kukkus näppude vahelt auto võti ja libises just sinna lifti ukse vahesse, ehk siis võti kukkus lifti ja põranda alla. Minu autovõti oli lifti all ja korterivõtmed autos!
Suutisin kõik õnneks 20 minutiga korda ajada ja võtmed tänu töötajate abile kätte saada. Isa ütles lõpus mulle telefonis naerdes, et sa oled koduarestis kuus kuud. Tema kiitis minu tegutsemist ja ei olnud pahane. Aga kui see juhtus oli küll selline tunne nagu see oleks kui lõik filmist sest ega mul oli ju ainult tund, et tüdrukule järgi minna ja algul ma ei teadud kuidas asi laheneb."

"Koju jõudsin veerand üheksa. Siis aga avastas isa, et see mille pärast ma tema kampsuni olin parandusse viinud oli parandamata. Aga konks oli selles, et kui ma küsisin et kas ta on ainult üks auk seal siis tema vastas jah! Nimelt rääkis tema ühest august kaenla all mina aga krae juures olnud august, mis ära oli parandatud. Ütles siis mulle, et kui ma täna ei viitsi siis viigu ma homme see tagasi. Mõtlesin sekundi ja pakkusin, et võin ise ära õmmelda. Paar sekundit sosistamist tüdrukuga ja siis kostus jah, võid parandada. Nii ma siis õmblesingi selle kokku. Peale kontrolli ütles isa, et miks me selle üldse ennem parandusse viisime, kui sa sellega praegu hakkama said."

"Tegin värsket salatit ja kanarulle, mis olid sinepi ja ploomi täidisega. Mingi aeg kui ma neid meisterdasin siis tuli tüdruk ja ütles, et isa neid küll ei taha. Ma siis natuke vihastasin ja ütlesin et mul on poogen. Lõpuks oli nii, et tagatoast kostus kiitus kokale ja küsiti juurde. Mul oli kohe tuju parem. Tüdrukul on alati komme ( ma lausa vihkan seda) et kui ta näeb mida ma teen, siis ta tuleb minu juurde ja ütleb, et mis see veel on? Ja et mina või isa seda kindlasti ei taha ja siis läheb kõva häälega isa tuppa ja ütleb isale et a la liisa teeb seda ja seda sa kindlasti ei taha seda. Nagu mingi kitupunn."

"Tänase päeva puhul kooli polnud ja seega oli vaba päev. Magasime pikalt. Ärkasin peale üheksat, kui kuulsin et tüdruk möllab köögis, sain aru et ta teeb pannkooke. Tore kui keegi sulle hommikl pannkooke teeb, aga kui peale seda jääb kogu möll sinu koristada siis nii tore pole. Tavaliselt peab siis isegi põrandat puhastama, nii ka seekord."

See oli ka naljakas postitus, kus lapsel oli pidžaamapidu. Allpool on lõik sellest. Ärge lõigus leiduvast Liisa karmist kommentaarist lapse kaalu kohta ehmuge, sest laps on selles peres ülekaaluline ja tema kaalu alla saamine on peres tavaline teema.

"Eelnevat oli tüdruk küsinud, et mis õhtusöögiks on. Ütlesin et nagu sa unistasid, pitsa! Hetkeks oli hea meel, aga kui ta sai teada, et see pole ainult juustuga vajus nägu mossi ja hakkas üks vingumine. Tegin targa näo pähe ja ütlesin, et sa ei pea sööma. No kust mina pidin teadma, et preili tahab ainult juustuga pitsat ja talle ei sobi tüüpiline hakkliha pitsa. Tal on alati kombeks toitu nähes oma vastik vinguv nägu pähe teha ja öelda, ma ei taha seda. Ta isegi ei proovi. Mul suva, ehk võtabki alla. Kuna tema hakkas vinguma siis ei julgenud keegi teine ka võtta. Hiljem vist Annie võttis, sest järgmine päev väitis ta mulle, et talle küll meeldis pitsa. Ta isegi võttis juurde. Kringlit vaadates nad olid sõnatud, sest nad vist väga ei tea sellest midagi. Ja kuna mina olin selleks ajaks oma tuppa läinud siis uudistasid nad seda omapäi. Noh, minut hiljem läks minu toa uks lahti ja minu tüdruk mossis näoga ütles, et mis nüüd saab Abby ei söö rosinaid, aga mina olin teinud õuna-rosina kringli. See hala mis sealt tuli oli küll selline nagu oleks nüüd maailma lõpp. Minu vastus tegi tüdruku veel pahasemaks. Ütlesin nimelt talle, et kui ei söö siis ei söö, mis ma teha saan? Sel päeval sõin mina kringlit ainukesena. Tipi taldrikutelt söödi juust ära ja puuvilja taldrikut ka hekseldati ja oligi kõik. Arvestades milline oli suurtuba,tüdruku magamistuba ja vannituba ei tõotanud järgmine päev midagi ilusat. Nad olid nagu põssad. Popkorn oli nii maas et oleks võinud sussidega sees sahistada."
Terve postitus on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/2013/01/1801-reede.html.

Liisa perel on kolimine käsil ja järgmises lõigus kirjeldab Liisa ühte korterit, mida nad vaatamas käisid. Võimalik, et Liisale üüritakse eraldi korter, sest muidu pole Liisat kuhugi mahutada. Tõesti täiesti ulme, millised kortermajad USA-s on:

"Ning peale seda suundusime uusi kortereid uudistama. Pidime pool tunnikest ootama kuni isa tuleb. Pilte ma ei hakanud tegema, sest tundus kuidagi imelik, aga küll ma neid ka teen. Maja oli täiesti teine tase. Kujutage ette et sisenete oma kortermaja treppikotta ( seda seal küll päris ei ole aga kuidagi teistmoodi ma seda nn ala ei oska ka kirjeldada) ja teid tervitab maja personal, kes näeb välja kui tippfirma juhid ning teile pakutakse vett ja kohvi ning diivanil istet ja seda kohe kui olete välisuksest sisse astunud. Meie tulevased korterid pidid asuma teisel korrusel ja sisse kolimine pidi toimuma 26. Veebruar. Meie nägime näidis kortereid, ühte ühe toalist ja ühte kahetoalist. Ja mis ma oskan kosta. No meie praegune korter näeb selle kõrval (andke andeks sõnakasutuse pärast) täiesti peldik välja. Kui mul õnnestub oma korter kolmeks kuuks saada ( ja ma tegelt ka võitlen viimse võimaluseni selle eest) siis on mul magamis tuba koos vannitoaga ja suurtuba koos köögiga. Korterisse sisse astudes on kohe köök ja see läheb sujuvalt üle suurekstoaks. Maja ise võimaldab rentnikel kasutada jõusaali, basseini, kinosaali jah! Kinosaali kuhu võid kutsuda sõbrada ja vaadata 3D filmi, arvuti kasutust ja niisama olemise ruume. Olemas on ka piljardilaud ja ala kuhu võid kutsuda külalisi kes saavad sohvadel lesida ja sina saad samas ka süüa teha sest see ruum sisaldab ka suurt köögi ala. Ühesõnaga väga ulme koht!"

Kui ma Liisa blogi loen, siis tema elu meenutab mulle minu pere eelmise au pairi elu. Ta teeb igasuguseid au pairi tööülesannete väliseid toimetusi, nagu perele toidu ostmine, riiete parandusse viimine jne. See vist ongi nii, et kui lähed au pairiks üksikvanemale ja vanematele (ja iseseisvamatele) lastele, siis oled automaatselt rohkem kokk, sohver ja koduabiline, kui lapsehoidja.

Liisi kogemused ja minu kogemused

Ühel Eestist pärit au pairil sai USA-s aasta täis ja ta kirjutas enda kogemustest ja muljetest kokkuvõtva postituse. Seda saab lugeda siit: http://liisuuuu.blogspot.com/2013/01/impressions-and-thoughts-after-one-year.html

Liisi ajaveeb oli üks neist, mida enne USA-sse tulekut lugesin. Ma lugesin siis päris paljusid, et enda tulevasest elust mingit ettekujutust saada. Liis kirjutas enda postituse (kahjuks) inglise keeles. Pooled asjad on mulle ka tuttavad tema muljetest, aga pooled asjad on mulle võõrad.

Minu kommentaarid Liisi kirjutatule

Minu jaoks oli ka esimestel päevadel või nädalatel kõik uus ja harjumatu. Igasugused pisiasjad olid teisiti ja pidin hakkama uuesti õppima igasuguseid asju: kuidas duši nupud töötavad (ma polnud selliseid veel Eestis näinud, nagu siin igal pool on), kuidas ukselukud töötavad (ka mingi täiesti uue süsteemiga, mida polnud varem näinud), kuidas telefonile kõneaega juurde panna ja nii edasi.

Kollased koolibussid olid minu jaoks ka nagu filmis ja mina ka pildistasin neid.

Starbucksis olen mitmeid kordi käinud, aga ainult korra midagi ostnud. Ostsin joogi nimega "white chocolate mocca" ehk mingisugune valge šokolaadi lisandiga kohvi. Käisin seal Laureniga ja tema soovitas mulle seda. Oli küll hea. Maksis vist 3 dollarit ja 25 senti ja see oli üks odavamatest. Samas ma usun, et Liisu arvamus, et Starbucks pole midagi erilist (ülehinnatud tavaline kohv ja suhkrurohked joogid) peab tõenäoliselt paika. Seattle'is ma nägin kõige esimest Starbucksi, mis asutati 1912. aastal (101 aastat tagasi). See tõenäoliselt seletab Starbucksi edu ja kuulsust.

Toidupoes oli tõesti huvitav. Igasuguseid põnevaid asju leidus. Liis kirjutab, et USA-s on light ja rasvavabad toidud kuidagi eriti populaarsed, aga ise ei ole seda tähele pannud. Mind üllatas siin see, kui populaarne on kohalik (Oregonis või lähiümbruses) kasvatatud toit ja igasugune mahetoit on väga levinud. Eestis olles kartsin, et USA toit ei ole eriti "söödav", sest seal söödetakse loomadele hormoone ja antibiootikume, magusates toitudes on kõikjal high fructose corn syrup (ei tea täpset eestikeelset vastet) jne. Siin olin päris üllatunud, kui teadlikud inimesed tegelikult on, kui populaarne on ise juurviljade kasvatamine, kanade pidamine ja ise hoidiste tegemine. See oli ka positiivne üllatus, et toiduainete tooteinfo on väga loetavalt kirjutatud (pole E-koode ega mingeid koode, vaid kõik on pika nimega välja kirjutatud ja veel sulgudesse juurde, et kas tegemist on säilitusaine või millega). Liha pakenditel on see ka suurelt kirjas, kui on tegemist hormoonide või ravimitevaba tootega. Kõikvõimalikele gluteenivabadele toodetele on märgitud, et tegemist on gluteenivaba tootega. Isegi täiesti ilmselgelt gluteenivabadele asjadele. Üldse on kõik väga mõnusalt tarbijasõbralik.

Inimesed või suhtlemine mind siin õnneks ei hirmutanud. Harjumatu oli küll ja inimesed olid teistmoodi.

Minu lapsed peavad samuti iga päev enda pille harjutama (seda nad teevad vabatahtlikult kogu aeg) ja kohustuslikku kirjandust lugema. Nad pidevalt loevad midagi, aga neil on päris suur valikuvõimalus raamatute suhtes. Neile antakse pikk nimekiri raamatutest ja sealt saavad ise valida.

Kilode lisandumist lihtsalt USA-s elamisest tõesti karta ei ole. Samas mul pole eriti aimu toidu hindadest, sest ma ei pea ise toitu ostma. Restoranides on hinnad sarnased, nagu Eestiski. Minu restoranis tellitud toidud on olnud umbes 11-13 dollari (8-10 euro vahel) ja need on ühed odavamad menüüs. Portsud nii suured või rasvased ei ole, nagu mulle Eestis elades kuulduste põhjal arvasin. Mul on olnud nii, et kui on supp või salat olen jõudnud kõik ära süüa. Kui on praad vms, siis enamusel kordadel olen jõudnud pool ära süüa ja ülejäänu pakitakse koju kaasa. Kui ma perega restoranis käin, siis tavaliselt järgmise päeva lõunaks sööme eelmise päeva restorani toitude ülejääke.

Hiina toidu vaimustust mul pole, nagu Liisil on. Üldiselt ma ei tunne, et USA toidud midagi ülihead oleks või et nad Eestis saadaval olevast paremad oleksid. Lihtsalt erinevad - aasia (hiina, tai, vietnami jne) toidud ja mehhiko toidud on väga populaarsed ning igasugused juurviljad või köögiviljad, mida ma Eestis praktiliselt kunagi ei söönud (varsseller, spinat, artišokk jne). Hiina restoranides antakse siin alati õnneküpsis, aga mina neist eriti vaimustust ei tunne. Maapähklivõi-mee-banaanisaia avastasin mina ka sellel nädalal. Kusjuures pidasin banaani lisamist enda originaalseks ideeks, aga siis tuli välja, et see pole ameeriklastele midagi uut. Tegin ise maapähklivõid eelmisel nädalal ja siis sõin seda. Ise tehtud oli üsna erinev poest ostetust, mida lapsed peaaegu iga päev hommikul söövad. Mõlemad olid omamoodi head. Eriti vaimustuses ma maapähklivõist ei ole, aga maapähklivõiküpsised meeldivad mulle küll. Tegin gluteenivabu M&M kommidega kaunistatud maapähklivõiküpsiseid eelmisel nädalal. Pepperoni pizza on mu laste lemmik ja selle gluteenivaba varianti teen peaaegu igal reedel siin. Minu lemmik ta ei ole. Bageleid (mingisugused sõõrikukujulised saiad, kuhu saab kas soolast või magusat vahele panna) olen siin palju näinud, aga pole ise proovinud, sest ei ole lihtsalt ahvatlev tundunud. Bisquick-iga ma tuttav ei ole, aga ma sain mingi vanaaegse Bisquicki retseptikarbi Francese käest! Seega nimi tuli tuttav ette.

Tõesti inimesed on liikluses sõbralikud ja lehvitavad tänutäheks vahele lubamise või muu sellise eest.

Ülbeid ja ignorantseid ameeriklasi ma vist eriti kohanud ei ole. Praegu ei tulnud ühtegi meelde. Võib-olla see kingapoe müüja, kes mu jalanõusid kritiseeris, käib selle alla. Sellest postitasin kunagi Facebooki. Kui lugesin, et Liis kirjeldab ameerika naisi kui isekaid ja võimukaid, siis tuli mulle kohe meelde mu pere eelmine au pair, aga tema pole isegi mitte ameeriklane! Ameeriklasi ma enda senise kogemuse põhjal isekaks ja/või võimukaks ei pea.

3 esimest küsimust

1) Vasta kiiresti ja mõtlemata: Sinu esimesed ägedad muljed Ameerikast, millised need olid?
Kõige-kõige põnevam oli kahtlemata Eestist USA-sse reisimine ja esimesed päevad siin (New Jerseys au pairide koolitusel ja NYC ekskursioonil). See oli nii põnev, sest oli raske ette kujutada, mis mind täpselt ees ootab. Juba lennukiga sõitmine oli põnev. Mõtlesin kogu aeg, et huvitav milline seal USA-s siis on, mida me au pairide koolitusel tegema hakkame, milline NYC on, milline mu pere ja lapsed on. Au pairide koolituse lõppedes olin isegi natuke kurb, sest teadsin, et kohe varsti saab mu viimane küsimus (milline on pere ja lapsed) vastuse ja algab tavaline elu. Ma olin nendega muidugi rääkinud Skype-s, aga ikka oli raske ette kujutada, et milline mu elu seal nendega olema hakkab. Nüüd tagasi mõeldes on ka natuke kurb. USA-sse reisimine ja esimene nädal siin oli kindlasti mu elu üks kõige põnevamaid aegu.

Nendest esimestest ägedatest muljetest olen plaaninud alati eraldi postituse teha... paljust oleks kirjutada.

2) Kui tihti on Ameerika koolis lastevanemate koosolekud? Kas ka Sina au pairina neist osa võtad ja õpetajatega räägid? Mis on Eesti ja Ameerika kooli ühed suurimad erinevused Sinu meelest?
Minu teada ei ole seni olnud ühtegi lastevanemate koosolekut peale selle ühe, mis oli kooliaasta alguses ja kus mina ka käisin. Ma käisin koolis päris ammu ja ei saa vist võrrelda praegust Eesti põhikooli ja USA oma, sest minu kogemus jääb kümne aasta taha.

Üks erinevus on kindlasti see, et pooled õpetajad olid mehed ja üldse õpetajad olid enamuses noored (umbes minuvanused) või keskealised.

Teine erinevus on see, et on levinud koolibussid, mis lapsi kooli ja koju sõidutavad.

Kolmas erinevus on, et koolitoit on Eestiga võrreldes kehv. Iga päev on täpselt sama koolitoit ja valida saab ainult mingisuguse hiina toidu ja tacode vahel. Nooremale ei meeldi seened ja seetõttu sõi ta iga päev lõunaks tacosid, sest hiina toidu sees olid alati seened. Me pakime nüüd pooltel päevadel lastele ise lõuna kooli kaasa, et oleks vaheldust.

Ma ei tea, kas see on nii ainult nende koolis, aga iga päev on täpselt sama tunniplaan: matemaatika, loodusteadused (science), kehaline kasvatus, muusika ehk pillimängu tund (üks mängib viiulit ja teine trompetit), inglise keel (language arts). Midagi oli vist veel, aga ei mäleta. Iga päev täpselt samad tunnid samas järjekorras. Ühtegi võõrkeelt nad ei õpi. See on noorema poisi tunniplaan. Vanemal on terviseõpetus ka ja võib-olla veel midagi erinevat. Ma ei pea kunagi vanemat poissi kontrollima ja seega ei tea rohkem hetkel.

Need olid sellised suuremad erinevused, mis praegu meelde tulid. Erinevusi oli muidu veel.

3) Sinu piirkonnas oli vist ka üks poiss au pairiks. Ka soled tema muljeid oma tööst ja tema perekonnast kuulnud? Mis on Sinu meelest poiste eeliseks au pairiks olemisel?

On küll üks poiss, Damien Prantsusmaalt. Ma nägin teda ainult New Jerseys au pairide koolitusel ja nüüd pole enam näinud. Tema muljetest midagi ei tea peale Facebooki fotoalbumi ja postituste. Tundub, et tal on kõik hästi. Viimati postitas ta, et mängis Portlandis kasiinos 100 dollarit maha ja ei võitnud midagi. Halloweeni ajal postitas ta pildi enda kostüümist - ta oli Harry Potter. Ta nii hästi sobis sellesse rolli. Ta on välimuselt täpselt Harry Potter, eriti prillidega. Tundub selline täitsa korralik poiss.

Mõni nädal tagasi saabus veel teinegi poiss Portlandi - Pierre, samuti Prantsusmaalt. Temaga pole veel kohtunud, aga rääkisin Facebookis. Ta ütles, et tal on muidu kõik hästi, aga rahakott varastati ära. Kui ma uurima hakkasin, et kuidas see juhtus, siis ta rääkis, et see juhtus ööklubis. Ta kahtlustas, et keegi oli talle midagi joogi sisse puistanud kui ta WC-s käis ja enda joogi valveta jättis. Rahakoti puudumise avastas ta siis, kui tahtis sigarette osta. Ta ütles, et on iga õhtu pidutsemas käinud.

New Jerseys koolitusel nägin veel mõndasid poisse.