Eelmine au pair tuleb külla...

Eile õhtul sain teada, et eelmine au pair tuleb meile jõuluvaheajaks külla. Ta tuleb 15. detsebri õhtul ja jääb 4. jaanuarini - see on 3 nädalat! Mul on eilsest õhtust saati tuju suht kehv selle pärast, sest ma arvasin, et ma ei pea teda enam kunagi nägema. Ma kaalusin teda enda Facebooki sõprade hulgast kustutada hiljuti, aga see jäi millegipärast tegemata. Nüüd on isegi hea, et ei kustutanud, sest muidu oleks vist veel imelikum temaga 3 nädalat ühe katuse all elada. Mul on tuju üsna kehv, sest ma ei tea, kuidas ta siin käituma hakkab, ma pean kõigile rõõmsat nägu tegema tema tuleku üle ja talle veel viisakusest jõulukingituse ka tegema. See oli mulle täiesti ootamatu uudis igastahes. Alles ta läks ära (septembri lõpus) ja nüüd juba tagasi. Tema Facebooki postituste põhjal tean, et tema üks parimaid sõbrannasid jäi siia ja arvatavasti see on üks peamisi põhjusi miks ta tagasi tuleb ja nii pikalt. Kui me nüüd hästi läbi saama ei hakka, siis on jama küll. Ma mõtlen praegu, et ei tea kas ta kavatseb suvevaheaja ka siin veeta...

Blogis ma temast vist eriti kirjutanud ei ole, aga osadele kodustele rääkisin, miks ta mulle ei meeldinud ja kuidas ta minuga käitus. Ma kogu aeg ootasin, millal ta lahkub ja nüüd ta tuleb tagasi. 

Muidu on kõik ikka hästi. Sain eile ema saadetud paki kätte. Jõuluvaheajal pidid nii pereisa kui ka lapsed kodus olema (seegi hea, siis loodetavasti ei julge eelmine au pair minuga halvasti käituda). Pereisa ütles ka, et ma võin jõuluvaheajal kuhugi reisida või muid plaane teha, sest ta on kodus ja vaatab ise laste järele. Eelmised au pairid olid seda aega vahest reisimiseks kasutanud. Mul ei ole kuhugi eriti plaanis minna ja ei olnud tahtmist ka. Nüüd tahaks küll, et oleks kuhu ja kellega minna, sest 3 nädalat eelmise au pairiga võib mulle päris ebameeldivaks osutuda.

Natuke kõigest

Tänupüha

Peaksin kirjutama tänupühadest, mustast reedest, enda sünnipäevast, aga ei ole üldse tahtmist. See on liiga suur töö. Ütlen lihtsalt, et kõik läks väga hästi ja väga lõbus oli. Tänupühadel olime Ericu ja Paula juures ja seal oli väga palju süüa. Näiteks magustoiduks olid nad teinud 5 erinevat kooki ning lisaks veel jäätis, kuigi sööjaid oli ainult seitse. Ma viisin enda marineeritud kõrvitsad ka külakostiks. Need on kõigile alati meeldinud. Eestipärast kõrvitsasalatit olen pakkunud juba au pairide Halloweeni peol, naabrite juures Halloweeni peol, Peggy juures külas käies (seal oli väike kokkusaamine ja ühine lõuna) ning nüüd Ericu ja Paula juures. Kõigile on alati meeldinud, küsivad retsepti jne.

Must reede

Mustal reedel ma poodides ei käinud. Ei  viitsinud ja polnud "kodutööd" ka ära teinud. Nimelt soovitati enne musta reedet poodides käia ja meelde jätta, kus need asjad on, mida ma osta tahan. Muidu mustal reedel on pood rahvast täis ja pole eriti ruumi liikuda ega otsida midagi. Ei viitsinud jamada sellega. Internetipoodidest küll ostsin endale mõned asjad. Must reede jätkus osades poodides terve nädalavahetuse ja veel esmaspäeval ka, aga peamiselt internetipoodides ainult. Mulle must reede eriti ahvatlevana ei tundunud vist ka sellepärast, et nagunii on pidevalt igasuguseid allahindlusi, sooduskuponge jms. ja ma käin nagunii ainult odavates poodides. Eriti ei olnud mingeid soove ka. Sooduskupongid on USA-s väga levinud asi. Neid tuleb iga päev postiga, neid saab internetist välja printida, saab niisama teatud kohtadest võtta kataloogidena. Isegi ühe toidupoe ostutšeki tagaküljele on prinditud sooduskupongid. Ükskord, kui Francese pool käisin, siis tal oli kodus hästi palju ostukotte (toidupoodidest peamiselt vist) ja ta ütles, et ta sai enam-vähem pooled asjad niiöelda tasuta, sest ta oli terve päev kupongeid otsinud, et kõike võimalikult soodsalt saada.

Minu sünnipäev

Sünnipäeva puhul tehti mulle väga ägedaid üllatusi pere ja Francese poolt. Pere käest sain jäätisetordi ja kinkekaardi, mida saab peaaegu kõikides poodides kasutada (sama hea kui raha põhimõtteliselt). Sain küünlaid puhuda tordi pealt ja noorem poiss mängis mulle trompetil sünnipäevalaulu jne. Frances oli korraldanud mulle koos piibliuurimise lauanaabritega ka päris suure üllatuse, millest peaks eraldi kirjutama, sest kirjeldus läheks pikaks. Pühapäevakooli seltskond tegi mulle ka ühe väikese naljaka üllatuse sünnipäeva puhul.

Hakkasin uuesti trennis käima

Ma hakkasin uuesti jõusaalis käima. See oli vahepeal täiesti unarusse jäänud. Jõusaalis oli kaal ja otsustasin ennast kaaluda, et näha, kas USA-s elamine on kaalu lisanud. Minu üllatuseks olin kaalus alla võtnud. Olin 135 naela ehk 61 kilogrammi. Varem olin umbes 63 kilogrammi. Samas see oli arvatavasti lihaste arvelt, sest ma olin nõrgemaks jäänud, kui Eestis olles. Painduvus on ka väiksemaks jäänud.

Lähen varsti kooli

Alates sellest esmaspäevast saab hakata registreeruma talvesemestri ainetele ja ma kavatsen ka nüüd hakata koolis käima. Jaanuaris algab talvesemester.

Muud tegevused

Veel olen plaani võtnud piibli läbi lugeda. Varem ei viitsinud eriti süveneda piiblisse ja lugesin ainult üksikuid peatükke, mis mulle huvitavad tundusid. Nüüd pühapäevakoolis olen kuulnud rohkem ka ülejäänud piiblilugudest ja need on hakanud mulle huvi pakkuma. Lisaks sellele on mul veel paar raamatukogust võetud raamatut pooleli. Olen selline igav inimene, tulen USA-sse ja nüüd istun siin ja teen samu asju, mida saaks Eestis ka teha - raamatuid lugeda ja trennis käia. Hahaa. Mul oli Eestis olles väike nimekiri asjadest, mille tahaks ära õppida või teha, aga ei leidnud kunagi aega. Nüüd ma siis teen neid asju.

Minu kõige põnevam osa USA-kogemusest

Minu arvates kõige põnevam osa minu USA kogemusest oli esimesed kaks nädalat siin - USA-sse sõit, au pairide koolitus ja esimene nädal Salemis pere juures. Siis oli kõik uus, põnev ja avastamata. Lennukisõit USA-sse oli vist kõige põnevam kogu reisi juures. Siis oli nii palju teadmatust, et milline USA on, kas igasugused kuuldud jutud vastavad tõele, mis au pairide koolitusel juhtuma hakkab, milline pere on, millised lapsed on jne. Nii põnev oli. Igatsen seda elevusetunnet natuke. USA elu muutus üsna harjumuspäraseks vist juba esimesel kuul. Seda poleks arvanud, sest siin on nii paljud asjad teistmoodi ja endiselt jätkub avastamist. Asi vist selles, et olen ära harjunud, et asjad on teistmoodi. Väga palju on tuttavat ka. Paljud asjad, mida arvasin ainult Eestis olevat, on siin ka olemas. See on vahest väike pettumus, et ei olegi Eesti asi, vaid USA-s olid need asjad tõenäoliselt esimesena. Nendest asjadest on plaanis ka kirjutada, praegu on pea üsna tühi selle koha pealt.

Mida ma Eestist taga igatsen

Eestist igatsen väga taga enda väikesi sugulasi ja vanavanemaid. Ma ei helista eriti ega võta ühendust, aga mõtlen teie peale iga päev. Olen leidnud mitmeid erinevaid võimalusi odavalt Eestisse helistamiseks, aga pean võrdlema neid erinevaid võimalusi ja midagi välja valima. Eesti loodust igatsen ka taga. Eesti loodus on kuidagi oma ja tuttav. Siin on kõik võõras. Siinsed taimed, linnud, loomad on kõik enamjaolt mulle tundmatud ja ei ole sellist "oma" tunnet. Ma teadsin juba Eestis olles, et mida ma taga hakkan igatsema ja olin natuke kurb. Teadsingi õigesti ette. Eesti toite eriti taga ei igatse, sest saan siin ka neid toite teha. Kukeseeni igatsen küll. Sealhulgas seenel käimise võimalust. Eelmisel nädalal ühes itaalia restoranis oli mu kana-seene pasta sees teiste seente hulgas ka mõni üksik kukeseen! Kukeseenejahu on mul ka siin USA-s olemas - see, mille ma Eestist perele külakostiks kaasa tõin. Neid asju on vist veel, mida natuke igatsen, aga ei tule praegu meelde.

Koolibrid

Loodusega seoses tuleb meelde, et suve lõpus lõikas pereisa viinamarjataimed maha ja tegi koolibride toidumaja koolibritele nähtavaks. Sellest ajast saati on iga päev koolibreid näha olnud. Mul on pilte ka ja video, aga pole postitanud kuhugi. Need koolibrid on alati sellised hallikad, aga mõni päev tagasi nägin tumedamat ja punase pealaega koolibri. See oli väike üllatus.

Novembrikuine ilm

Ilm on siin vihmane ja jahe. Puud veel lehtedest paljad ei ole. Ühel hommikul oli väljas härmatis. Mina kannan hommikuti jopet ja vahest ka kindaid, aga päeva poole piisab lihtsalt dressipluusist. Poisid käivad enamuse ajast lihtsalt T-särgi väel.

Mida teha blogi ja piltidega?

Praegu on mu blogi pooleldi privaatne, mis tähendab, et ainult linki teadvad inimesed saavad seda näha ja otsingumootorid my blogi ei leia. Ikkagi on mul imelik postitada pilte, kus on inimesi ka peal. Mõtlesin, et teen blogi täiesti privaatseks ja ainult kutsetega inimesed saavad blogi näha. Enamikke lugejaid ma juba tean ja lisan nad. Kui keegi avastab, et ta ei pääse enam blogile ligi, siis võib mulle kirjutada ja lisan.

Üks asi, mis mulle blogimise juures natuke stressi tekitab, on see, et ma ei oska kunagi otsustada, et kuhu pilte postitada. Mulle meeldib pilte postitada Facebooki, aga kahjuks näevad neid pilte ainult Facebooki konto omanikud. Praegu olen peamiselt blogisse pilte pannud, aga siia pole mul eriti tahtmist panna pilte inimestest. Mõtlen veel Picasawebi peale, aga see tekitab veel lisaküsimusi. 

Pilte matkast Sunriveris

Nädalavahetus Sunriveris oli super! Nii paljust on kirjutada, aga teen seda homme. Seniks mõned pildid matkast ja tagasisõidust. Sunriverisse sõitmisest pilte ei ole, sest see oli öösel ja ma ei näinud mitte midagi. Tagasisõit oli päris huvitav, sest pimedaga ei olnud ma ümbritsevast mingit aimu saanud. Sunriver oli Salemist umbes 3 tunnise sõidu kaugusel Oregoni keskosas. Seal oli natuke lumine ja külmem, kui Salemis. Igasuguseid põnevaid asju tegime veel, aga sellest kirjutan eraldi postituses.

Sellised samblikud olid igal pool. Nagu Eestiski, aga ererohelised! Pildil ei ole hästi näha, aga nad olid tõesti ererohelised!

Seal purskas kunagi vulkaan.

Vaade selle maja juurest, kus ööbisime. Meie majast pilti ei ole, sest see oli väljast päris tavaline. Seest oli väga ilus.

Selles piirkonnas oli väga ilus. Näha olid mäed, jõgi, ilusad majad, palju puid.

Jalutasime natuke ringi. Majad olid justkui metsa sisse ehitatud, sest nii palju puid oli. Puud olid mändide moodi, aga ma ei tunne siinseid puid ega taimi üldse. Selline okaspuude lõhn oli ka kõikjal tunda.

Kojusõit. Üks põnev mägi paistab jälle.

Veel üks kummaline mägi. Kõik on paksu metsaga kaetud.

Kohati olid nendel heinamaadel hobused või muud loomad.

Vahepeal oli selline lumine ja raagus vaatepilt tükk aega.

Järsku kadus lumi jälle ära. Taipasin, et see oli tõenäoliselt sellepärast, et olime varem kusagil kõrgemal, kus oli külmem.  Sõit oli kogu aeg allamäge.

Väga ilusaid vaateid oli, aga ei jõudnud pilti teha tavaliselt. Vahepeal nägin metsa vahel  mäge mööda alla jooksvaid ojasid, nägin suurt tamme (seda inimeste ehitatud, et vesi edasi ei pääseks) ja muud huvitavat.

Kes hoolega vaatab, näeb mingeid musti täpikesi taevas. Need on elektritraatide küljes olevad munakesed. Seal olid hästi kõrged elektripostid, millest ma pilti ei saanud, aga see oli äge vaatepilt. Sellelt pildilt on näha, kui kõrgel elektritraadid olid.

Hirve nägin ka metsa vahel. Ta oli beež ja sarved olid suured nagu põdral. Alguses arvasin, et mingi kuju lihtsalt, aga siis ta liigutas pead ja sain aru, et elus hirv!

Novembrikuistest tegemistest

Kokkusaamised au pairidega

Avastasin praegu, et ma ei ole enda vaba aja tegemistest üldse kirjutanud. Sellest juba kirjutasin, et kaks korda kuus on Portlandis au pairide kokkusaamised. Novembrikuine kohviõhtu oli juba novembri alguses ära, aga ma ei käinud, sest tundus mõttetu kokku kaks tundi edasi-tagasi sõita ühe kohviõhtu pärast. Kui saaks mujal ka ringi käia, siis küll läheks, aga kohviõhtud on tavaliselt argipäevade õhtul. Portland on millegipärast alati nii kaugel tundunud olevat, kuni eelmise laupäevani. Käisime perega Portlandis OMSI-s (Oregon Museum of Science and Industry) ehk Oregoni teadusmuuseumis. Siis märkasin järsku, et lühike maa oli. Paar päeva tagasi hakkasin mõtlema, et tund aega (või 50 minutit) sõitu pole üldse nii kauge - see on lühem maa, kui Tartust Võrru. Mitmed pereisa töökaaslased käivad Portlandist või teistest linnadest Salemisse tööl ja sõidavad iga päev tööle tund aega ning pärast koju. Teine novembrikuine au pairide kokkusaamine pidi olema sellel laupäeval (17. novembril), aga jäi ära. Pidime minema tänupühade puhul supikööki abilisteks, aga neil polnud vist rohkem abilisi vaja. Mina poleks sellele kokkusaamisele nagunii läinud, sest mul oli juba plaanis minna sellel nädalavahetusel matkama! Sellest on täpsemalt allpool. Detsembrikuus on au pairide jõulupidu meie tugiisiku Tanja pool ja sinna kavatsen ma kindlasti minna!

Matk Sunriveris, Frances ja Lauren

Sellel nädalavahetusel lähen koos pühapäevakooli rahvaga matkama. Matk on laupäeval ja ülejäänud ajal on mingid muud tegevused. Reede õhtul saame kiriku juures kokku ja sealt sõidame kõik koos kohta nimega Sunriver. See on Salemist umbes 3,5 tunnine sõit ja asub Oregoni keskosas põhimõtteliselt. Kogu see reis maksab ainult 10 dollarit pluss toiduraha! Kaardi pealt on näha (Salem on punkt A, Sunriver punkt B):


View Larger Map

Kaardi üleval vasakus nurgas on + ja - märgid, millele vajutades saab kaardi suurust muuta.
Sõit algab reede õhtul umbes kell 18:00 Oregoni aja järgi (kell 4:00 laupäeva hommikul Eesti aja järgi). Pereisa oli nii lahke ja lubas töölt varem koju tulla ning mu kiriku juurde sõidutada. Lisaks andis pereisa mulle magamiskoti, Frances andis mitu paari kindaid ja mütsi. Jah, kõik on väga abivalmid. Ma ei jõudnud veel magamiskoti kohta küsidagi pereisa käest, kui ta juba uuris, et kus me seal magame ja kas mul on magamiskotti vaja. Kui Frances täna mu matka kohta kuulis, siis ta arvas, et mul võib kindaid ja mütsi vaja minna ning tal on kodus täiesti uusi kindaid ja mütse, mida tal endal vaja ei ole. Frances on üldse väga lahke. Minu esimestel nädalatel siin tõi ta mulle piibli, pani mind piibliuurimise kokkutulekutele kirja, tõi mulle musta leiva. Ma avastasin pärast kiriku koduleheküljelt, et kokkutulekutel osalemine maksab 30 dollarit (õppematerjalid jms). Kui Francese käest selle kohta küsisin, siis ta ütles, et ta juba ajas selle joonde ja see on tema poolt minule saabumiskingitus. Musta leiva tõi ta lihtsalt sellepärast, et kui ma temaga esimest korda kohtusin ja ta Eesti kohta uuris, siis talle jäi meelde, et Eestis süüakse palju musta leiba. Ta armastavat ise ka musta leiba. See must leib, mille ta tõi, on küll rohkem meie Saibi moodi. Oktoobris sai ta kusagilt "päranduseks" suure hulga vanu kopituselõhnalisi riideid ja pani need enda garaaži kõigile tasuta võtmiseks. Mina sain sealt endale käekoti, mis sobis mulle pereisa töökaaslase sünnipäevale pidulike riietega kandmiseks.Veel sain sealt lihtsalt ühe koti mis meeldis ja ühe kampsuni. Pilte pole neist asjadest veel teinud. Sellele sünnipäevale minekust juhtusin rääkima ka ühe tüdruku Laureniga pühapäevakoolist. Ta pakkus, et võin mõnda tema kleiti laenata. Ma tahtsin siiski osta kleidi, sest nagunii läheb hiljem ka vaja. Lauren pakkus ennast kaasa poodlema ja soovitas mul käia poes nimega Ross. See ongi mul lemmikpood siin vist, sest see on väga odav, kuigi kõik asjad on uued. Kõik riided on seal umbes 10-20 dollarit. Kleidi sünnipäevaks ostsingi sealt ja maksis 15-16 dollarit. Laureniga käime koos teisipäevastel piibliuurimise kokkutulekutel. Need toimuvad Jayme pool kes elab meist umbes 25 minutise sõidu kaugusel. Me elame Laureniga lähestikku ja sõidutame teineteist vaheldumisi.

Igasugused regulaarsed kirikuga seotud tegevused

Teisipäeva õhtuti kell 8:30 on Jayme pool pühapäevakooli tüdrukutele mõeldud piibliuurimise kokkutulekud. Jayme on umbes 30. aastane ja hästi tore. Jayme ja tema abikaasa Nolan korraldavadki seda pühapäevakooli. Räägin millalgi pikemalt nendest kokkutulekutest, sest mul on natuke pilte ka. Praegu õpime kõiki piiblist tuntud olulisi naisi. Põhirõhk on alati sellel, et mis meil nendest lugudest õppida on, kuidas rohkem nende moodi olla jne. Nendel kokkutulekutel on tavaliselt umbes 10-12 tüdrukut - kõik umbes minuvanused või natuke nooremad. Seal on alati kohv/tee ja mingisugused suupisted. Tavaliselt Jayme organiseerib need, aga teised võivad ka tuua. Eile kestis see kokkutulek kella 11-ni õhtul. Ma jutustasin pikalt Jayme-ga ja sain teada igasuguseid põnevaid asju musta reede kohta ja selle kohta, mis erinevatel ristiuskudel vahet on, jne.

Kolmapäeva hommikuti kell 9:30 on naistele mõeldud piibliuurimise kokkutulekud. Seal on peamiselt keskealised naised ja vanemad. Seal käin koos Francesega ja sealt saingi teada noortele mõeldud pühapäevakooli kohta.

Pühapäeva hommikul kell 9:15 on noortele mõeldud pühapäevakool. Seal kuulsingi esimest korda teisipäevaste Jayme pool toimuvate kokkutulekute kohta. Pühapäevakoolis tavaliselt Jayme abikaasa Nolan räägib meile piiblilugudest. See on väga huvitav ja ma loodan millalgi pikemalt kirjutada, et mida ma kõike teada olen saanud. Veel antakse seal teada uut infot ja uudiseid. Pärast pühapäevakooli on jumalateenistus või kuidas seda nimetada. Kõik kirikuga seonduv on siin väga erinev sellest, mida seni olen näinud ja ma ei teagi, et kas õige nimetus eesti keeles oleks jumalateenistus või mitte. Ei ole orelit ega midagi. Algab see teenistus alati laulmisega. Laval on ansambel - kitarr, elektrikitarr, trummid, süntesaator. Laulusõnu näidatakse suurelt ekraani peale, inimesed löövad plaksu, plaksutavad ja laulud ise on ka sellised pop- või rokkmuusika moodi, ainult et jumalateemalised. Siis räägib pastor pikalt. Pastor on lihtsalt viisakalt riides - viigipüksid ja triiksärk või midagi taolist. Need jumalateenistused on alati huvitavad kuulata. Annetusi kogutakse ka vahepeal ja vahepeal on missa - kandikul lastakse ringi imepisikesed leivajupikesed ja väikesed jookikesed.

Tänupühad ja must reede

22. novembril on tänupühad. Tänupühi tähistame koos Ericu ja Paulaga ja sellest kirjutan millalgi pikemalt. Pärast tänupühi on igal aastal must reede, mis tähendab, et kõikides poodides on enneolematud allahindlused. Inimesed kogunevad juba eelmise päeva õhtul poe ette järjekorda, et hommikul esimesena sisse pääseda jne. Mõned poed alustavad allahindlustega juba tänupühade õhtul. Eile Jayme pool kuulsin musta reedega seotud põnevaid jutte. Salemi lähedal on üks väike koht nimega Woodburn, kus asub üks Oregoni suuremaid kaubamaju. Me sõidame sellest alati mööda, kui Portlandis käime, aga sees pole ma seal veel käinud. See kaubamaja asub täpselt maantee ääres vasakul pool Salemi poolt tulles, aga siin ei saa maanteelt otse vasakule keerata, vaid peab kasutama mahasõite ja sõitma ringiga (maanteelt maha saab sõita ainult parempoolsematest radadest). Jayme rääkis, kuidas mustal reedel inimesed ei hakka üldse mahasõiduga jändama, vaid pargivad enda autod maantee äärde ja siis jooksevad üle tee kaubamajja. Maantee ääres ei tohi tegelikult parkida, välja arvatud hädaolukorras. See üle tee jooksmine pole seal ka naljaasi, sest mõlemas sõidusuunas on vähemalt 3 rada (6 kokku) ja autod sõidavad seal üldiselt 60-65 miili tunnis (umbes 100 km/h). Mustal reedel on seal arvatavasti paras ummik ja keegi nii kiiresti ei sõida. Seda teadsin ma ka, et varasematel aastatel on inimesi surma saanud selles tunglemises. Seda olin ka lugenud kunagi uudistest, et keegi oli relvaga ähvardanud, et järjekorras ettepoole saada. See kõik ei juhtunud muidugi Oregonis, vaid USA-s üldiselt. Ma ei ole veel otsustanud, et kas võtan ka mustast reedest osa või mitte. Kultuurielamus missugune!

Hokivõistlus mustal reedel

Sellega seoses meenub, et pere kavatseb minna mustal reedel Portlandi hokivõistlust vaatama. Selleks tuleb eelpool kirjeldatud teelõigust läbi sõita, aga ma ei tea, kas pereisa ka sellele mõelnud on. Mulle osteti ka pilet. Pereisa sai töökaaslase käest kaks tasuta piletit, mõlemad poisid lähevad kaasa ja kuna üks poiss peab pereisa selja taga istuma, siis mina lähen talle seltsiks. Spordivõistluse vaatamine tundus mulle üsna igav idee, aga kui vaja on, siis lähen. Huvitav on kindlasti juba sellepärast, et see on USA-s.

Millest edaspidi kirjutan

Pikk jutt jälle kirjas, aga nii palju jäi ikka kirjutamata. Edaspidi tahaks kirjutada veel:

• kõigist põnevatest inimestest, keda siin kohanud olen
• mida kirikus ja pühapäevakoolis olen teinud ja õppinud
• minu poeskäikudest
• paljust muust mida ei oska liigitada

 Eks jõuab...

Lastest

Kirjutan natuke sellest, et millised poisid on ja kuidas mul nendega läinud on. Nad on päris omapärased tegelased ja kirjutan mõlema kohta täpsemalt.

Vanema poisiga (12 aastane) pole mul üldse muret olnud. Ma ei ole kunagi pidanud talle koolitöö tegemist meelde tuletama või midagi kontrollima. Ta hoiab enda toa korras, teeb igal hommikul voodi ära ja on üldse tubli. Teda võib üksi koju jätta. Tema puhul on naljakas see, et ta räägib pidevalt. Kui talle kooli järele lähen, siis ma ootan tavaliselt värava taga. Tihti ma leian ta kõigepealt hääle järgi üles, kuigi seal on paras lärm ja lastekari. Ükskord kuulsin teda juba enne, kui ta uksest välja tuli. Pildilt on näha, et värav on kooliuksest päris kaugel, aga ikka oli kuulda. Tal on selline teistest eristuv hääl ka ja ta räägib tihti kõva häälega.

Ammu tehtud pilt kooli ees. Istusin seal ja tegin pildi. Tavaliselt ootan värava taga. Värav on pildil näha.

Koolibussid. Tavaline nähtus siin. Kui lastel kool lõppeb, siis on terve kooliesine busse täis. 

Kooli seinal oli selline silt. See alumine tekst on mingis tundmatus keeles ja sellepärast tegingi pildi. Ülemine tekst on inglise keeles, keskmine hispaania keeles, aga alumine? Keegi teab?

Mõni päev tagasi oli neil koolis Halloweeni kontsert. Vanem poiss mängis lasteorkestris viiulit ja nad olid parajasti kusagil eemal klassis valmistumas. Mina, pereisa, noorem poiss ja ülejäänud publik oli võimlas pinkidel kontserti ootamas. Isegi sinna oli vahepeal vanema poisi häält kuulda - võimlasse, kuigi lasteorkester koos vanema poisiga oli kusagil üle koridori klassiruumis! Kõik uksed olid lahti muidugi.

Laste Halloweeni kontsert. Mängiti Kasside muusikalist seda kuulsat "Memory" nimelist pala, vanade õudusfilmide muusikat jne. Aulat neil ei olegi, vaid kõik toimub võimlas. Neil on teine võimla ka, mida kasutatakse sööklana. 

Õpetajad olevat ka öelnud, et vanem poiss on väga jutukas. Kodus tundub ta vaikne, sest ta on nii iseseisev ja temaga pole mingit muret, aga ta räägib kogu aeg iseendaga. Selles majas on kõik väga hästi kuulda ja ma alati all korrusel olles kuulen, kuidas vanem poiss ülakorrusel omaette räägib. Kui nooremal poisil on vaja koolitööd teha, siis ta alati pahandab vanema poisiga, et too vait oleks. Teine naljakas asi tema juures on see, et ta on alati näljane. Ta on sellises kiires kasvueas. Noorem poiss naljatas, et vend on nagu tolmuimeja, mis imeb toitu. See ongi naljakas ja kirjeldab teda päris hästi.

Noorem poiss (11 aastane) vajab rohkem järelvalvet. Ta kipub kõike näppima, mida ei peaks näppima ja tema käes lähevad igasugused asjad katki või kaovad ära. Ta ei pane kunagi midagi õigesse kohta tagasi ja ei korista enda järelt ning talle peab kõike meelde tuletama. Ma ei ole veel näinud, et ta tuba korras oleks. Isegi pärast koristamist näeb tema tuba minu arvates segamini välja, aga vähemalt mitte nii hull, kui enne. Novembris on poistel päris palju vabu päevi ja siis püüame selle toaga midagi ette võtta. Viimase kahe-kolme nädala jooksul on noorem poiss jõudnud ära kaotada enda telefoni, kalkulaatori ning ära lõhkuda mingisuguse portselanist asja enda toas, mille pärast oli paras tüli, mikseri vispli, kaks arvutit ning veel mingi asja, mis mulle praegu meelde ei tule. Arvutitega ei ole vist midagi väga hullu, aga ta tõmbas kõik arvutite juhtmed välja ja pärast arvutid enam ei töötanud. Seda ta ei osanud seletada, et miks ta kõik juhtmed välja tõmbas või mis täpselt juhtus. See juhtus nädalavahetusel millalgi ja mina seda ei näinud. Mikseri vispel läks katki siis, kui ta tainast mikserdas. Seda me ei tea, et kas see juhtus tema süül või mitte, sest see oligi taigna segamiseks ette nähtud vispel. Telefon leiti umbes nädal pärast kadumist üles - see oli venna koolikotis. Kalkulaatorit pole me veel üles leidnud. Viimane nädalavahetus oli üldse paras kaos. Mulle tundus, et pereisa muud ei teinudki, kui pahandas päev läbi poistega, sest nad jõudsid terve päev vahetpidamata mingeid probleeme tekitada või omavahel tülitseda. Pereisa seletas seda sellega, et eelmisel õhtul käisime sünnipäeval ja noorem poiss võis seal kogemata süüa midagi, milles oli gluteen (ehk nisujahu põhimõtteliselt). Kui ta midagi gluteeni sisaldavat sööb, siis ta muutub emotsionaalseks ja kiuslikuks. Ma ei olnud seda varem näinud, aga mulle kirjeldati seda nii, et hakkab iga pisiasja pärast nutma, ei tee mida kästakse jne. See pidi algama söömisele järgneval päeval ja kestma 1-2 päeva olenevalt söödud toidu kogusest. Noorem laps kipub muidu ka vaidlema, eriti pereisaga. Ma alati ütlen neile, et Eestis on selle kohta ütlemine, et muna õpetab kana. Ta läheb ka kergesti endast välja ja hakkab nutma, kui tunneb, et temast aru ei saada või tema arvamus peale ei jää. Ta kipub ka valetama, eriti koolitööde kohta.Viimasel ajal olen temaga üldiselt hästi läbi saanud ja oleme koos lauamänge mänginud. Ta toriseb vahest ja sageli peab teda 5 korda käskima, enne kui ta midagi teeb. See on üsna tüütu mulle, eriti torisemine, aga midagi hullu pole olnud. Kirjutasin kunagi ühest eriti raskest päevast, aga õnneks pole see enam kordunud. Vanem poiss on alati heatujulisem ja lõbusam ning temaga pole mingeid pingeid olnud. Nooremale poisile meeldib enda trompetit mängida ja jalgrattaga sõita. Veel meeldib talle klassikaline muusika, ilma sõnadeta muusika, Bill Gates ja Guinessi rekordite raamatud.

Minuga üldiselt midagi ei räägita. See pidigi normaalne olema pereisa sõnul. Poiste koolipäevast kuulen siis, kui nad naabritüdrukuga koolist koju tulles räägivad. Siis ma alati kuulen igasuguseid põnevaid asju, sest nad räägivad nii nagu mind seal juures ei olekski. Kõige naljakam näide oli, kui nad rääkisid enda sõbrast, kes tahab enda 13. sünnipäevaks korraldada basseinipeo, kuhu kõik peavad peole tulema ujumisriietes. Peole kavatseb too sõber kutsuda võimalikult palju "tibisid" (täpselt nii ütleski, aga inglise keeles). Kui naabritüdruk küsis, et kui palju ja kui vanad need "tibid" on, siis vastati, et kutsutakse kõik, keda sõber teab ja kõik peavad sõbrannasid ka kaasa võtma - 16-25 aastased. Täiesti koomiline lihtsalt. Naabitüdruk on ka 12 aastane ja isegi tema pidas seda ideed täiesti tobedaks. Arenguvahe missugune selles vanuses poistel ja tüdrukutel. Tavaliselt räägitakse niisama koolis toimuvast ja õpetajatest. Kui mina või pereisa kodus küsime, et kuidas koolis läks, siis ei räägita midagi. Pereisa ütles, et eelmine au pair ka sai laste elust tänu sellele aimu, et naabritüdruk nendega koos koolist koju käis. Muidu poisid midagi ei räägi.

Pereisaga arutavad poisid palju igasuguseid matemaatika ja teadusega seotud asju. Neil on alati igasuguseid küsimusi nendel teemadel. Sellest olen näinud, kui palju vanemate eriala ja huvid laste huve ja teadmisi mõjutavad. Koolis lähebki lastel matemaatikas ja reaalainetes kõige paremini. Samas pillimängu vastu hakkasid poisid ise huvi tundma, sest pereisa ega ema ühtegi instrumenti ei mänginud ega lapsi muusikat tegema ei innustanud.

Orkaan Sandyst ja minu NYC ekskursioonist

Kontrollisin täna järele ja avastasin, et eelmises postituses mainitud napilt tehtud otsused on tegelikult üks levinud müüt. Tegelikult toimusid kõik need asjad teisiti. USA-l polnud kunagi hääletust saksa keele riigikeeleks valimise kohta jne. Veebileht, kus kõik lahti on seletatud, on siin: http://www.snopes.com/history/govern/onevote.asp See on inglise keeles ja ei pea klikkima. Panin selle lihtsalt igaks-juhuks siia eriti uudishimulikele.

Mina tegelesin täna terve päev uudiste jälgimisega Sandy nimelise orkaani kohta. CNN täna ainult sellest rääkiski. New York City börs ja metrood suleti ning tänavad olid tühjad. Nüüd jäängi vist iga päev telekat jälgima, sest tormist saavad telekanalid veel tükk aega pajatada. Nädala pärast on juba valimiste õhtu ja selgub uus president ning seda tahan ka kindlasti vaadata.

Uudistes öeldi, et 6,5 miljonit inimest on ilma elektrita 10 osariigis ja Washington DC-s. Tormituuli on tunda 23 osariigis. Gerli, kes on au pair Ohios, kirjutas, et naabrite aiatool lendas nende aeda. Päris uskumatu, et isegi Ohios on selline torm, kuigi Ohio on idarannikust nii kaugel.

Siin saab võrrelda, et kus asub New Jersey ja kus asub Ohio. Orkaani epitsenter maabus New Jersey rannas, aga tõsine torm oli Maine-st Põhja-Carolinani välja. New Jersey on pindalalt Eestist 2 korda väiksem, aga rahvaarv on 6 korda suurem (umbes 8 miljonit). New York City asub kohe New Jerseyst kirdes New Yorgi osariigis mere ääres, aga sellel kaardil pole linnu näidatud.

NYC on üleujutatud ja vahepeal oli linn täiesti pime. USA-s on Sandy tõttu hukkunud 13 inimest ja kariibi saartel 67 inimest. Ainuüksi tuule poolt tekitatud kahjustusi hinnatakse 3 miljardile dollarile. Sinna sisse pole isegi arvestatud üleujutuste poolt tekitatud kahju, kuid üleujutused tunduvad mulle kõige koledamad selle orkaani juures. Päris huvitav, et kuidas see kõik nüüd ära koristatakse ja kus need miljonid inimesed elama hakkavad! Ei kujuta ette, et kaua see asi kestab ning kuidas praegune ja tulevane president ette võtab. 

Ma käisin ka kaks kuud tagasi New Jerseys ja NYC-s. Mul on veel pildid postitamata - häbilugu. Mõtlen praegu, et kui ma veel Eestis olin, tundis minu vastu huvi 3 peret New Jerseyst ja kahega nendest rääkisin mitmeid kordi Skype-s. Väga napilt ei tulnud nendega kokkulepet ja tulin hoopis Oregoni. New York City-st, New Yorgi osariigist ja mõnest idaranniku osariigist veel oli peresid, kes minust huvitusid, aga nende vastu ei tundnud mina jälle erilist huvi. Vedas mul! Samas mõtlen, et huvitav, mida need pered praegu teevad ja need au pairid, kes nende juurde läksid.

NYC-st veel niipalju, et Eestist vaadates tundub see selline uhke ja glamuurne linn, aga seal kohapeal olles olin õnnelik, et ei pea seal oma aastat veetma. Esmamulje oli muidugi vägev, aga sellega harjus kiiresti ära. Ekskursioon oli super ja ekskursioonile tahaks jälle minna (meie giid oli ka väga lahe). Elamiseks tundus paraku üsna igav koht. Muidugi seal on igasugused restoranid ja muud lõbustused, aga ma ei oska neist eriti lugu pidada. Linn ise tundus üsna räpane ja hall. Seal olles ma ei saanud aru, et mille poolest näiteks Tartu kehvem on. Ausalt ka! Eestis olles ka NYC eriti ei tõmmanud mind au pairiks olemise kohana, aga olin õnnelik, et seda linna ekskursioonil näen. Minu jaoks kõige meeldejäävam elamus NYC-st oligi just see äratundmine, et see koht ei ole tegelikult midagi erilist. Eriliseks teevad selle ehk sealsed inimesed, mitte pilvelõhkujad või muud sellised materiaalsed asjad. Nägin seal hoonet, kus leiutati kiirabi; hoonet, kus alustati riiete masstootmist (mitte, et see väga hea oleks, aga innovatiivne küll ja omal ajal vajalik) jne. Sellised asjad avaldasid mulle muljet. Üldiselt jõudsin arusaamisele, et mulle meeldivad väikesed linnad ja loodus oluliselt rohkem. Isegi siin Salemis on põnevust ja põnevaid inimesi minu jaoks küllalt. Samas meie NYC giidi ei jõua ma ära kiita. Temast kirjutan millalgi veel. Enda esimestest USA muljetest kavatsen ka millalgi ikka kirjutada ja pilte postitada.