Lastest

Kirjutan natuke sellest, et millised poisid on ja kuidas mul nendega läinud on. Nad on päris omapärased tegelased ja kirjutan mõlema kohta täpsemalt.

Vanema poisiga (12 aastane) pole mul üldse muret olnud. Ma ei ole kunagi pidanud talle koolitöö tegemist meelde tuletama või midagi kontrollima. Ta hoiab enda toa korras, teeb igal hommikul voodi ära ja on üldse tubli. Teda võib üksi koju jätta. Tema puhul on naljakas see, et ta räägib pidevalt. Kui talle kooli järele lähen, siis ma ootan tavaliselt värava taga. Tihti ma leian ta kõigepealt hääle järgi üles, kuigi seal on paras lärm ja lastekari. Ükskord kuulsin teda juba enne, kui ta uksest välja tuli. Pildilt on näha, et värav on kooliuksest päris kaugel, aga ikka oli kuulda. Tal on selline teistest eristuv hääl ka ja ta räägib tihti kõva häälega.

Ammu tehtud pilt kooli ees. Istusin seal ja tegin pildi. Tavaliselt ootan värava taga. Värav on pildil näha.

Koolibussid. Tavaline nähtus siin. Kui lastel kool lõppeb, siis on terve kooliesine busse täis. 

Kooli seinal oli selline silt. See alumine tekst on mingis tundmatus keeles ja sellepärast tegingi pildi. Ülemine tekst on inglise keeles, keskmine hispaania keeles, aga alumine? Keegi teab?

Mõni päev tagasi oli neil koolis Halloweeni kontsert. Vanem poiss mängis lasteorkestris viiulit ja nad olid parajasti kusagil eemal klassis valmistumas. Mina, pereisa, noorem poiss ja ülejäänud publik oli võimlas pinkidel kontserti ootamas. Isegi sinna oli vahepeal vanema poisi häält kuulda - võimlasse, kuigi lasteorkester koos vanema poisiga oli kusagil üle koridori klassiruumis! Kõik uksed olid lahti muidugi.

Laste Halloweeni kontsert. Mängiti Kasside muusikalist seda kuulsat "Memory" nimelist pala, vanade õudusfilmide muusikat jne. Aulat neil ei olegi, vaid kõik toimub võimlas. Neil on teine võimla ka, mida kasutatakse sööklana. 

Õpetajad olevat ka öelnud, et vanem poiss on väga jutukas. Kodus tundub ta vaikne, sest ta on nii iseseisev ja temaga pole mingit muret, aga ta räägib kogu aeg iseendaga. Selles majas on kõik väga hästi kuulda ja ma alati all korrusel olles kuulen, kuidas vanem poiss ülakorrusel omaette räägib. Kui nooremal poisil on vaja koolitööd teha, siis ta alati pahandab vanema poisiga, et too vait oleks. Teine naljakas asi tema juures on see, et ta on alati näljane. Ta on sellises kiires kasvueas. Noorem poiss naljatas, et vend on nagu tolmuimeja, mis imeb toitu. See ongi naljakas ja kirjeldab teda päris hästi.

Noorem poiss (11 aastane) vajab rohkem järelvalvet. Ta kipub kõike näppima, mida ei peaks näppima ja tema käes lähevad igasugused asjad katki või kaovad ära. Ta ei pane kunagi midagi õigesse kohta tagasi ja ei korista enda järelt ning talle peab kõike meelde tuletama. Ma ei ole veel näinud, et ta tuba korras oleks. Isegi pärast koristamist näeb tema tuba minu arvates segamini välja, aga vähemalt mitte nii hull, kui enne. Novembris on poistel päris palju vabu päevi ja siis püüame selle toaga midagi ette võtta. Viimase kahe-kolme nädala jooksul on noorem poiss jõudnud ära kaotada enda telefoni, kalkulaatori ning ära lõhkuda mingisuguse portselanist asja enda toas, mille pärast oli paras tüli, mikseri vispli, kaks arvutit ning veel mingi asja, mis mulle praegu meelde ei tule. Arvutitega ei ole vist midagi väga hullu, aga ta tõmbas kõik arvutite juhtmed välja ja pärast arvutid enam ei töötanud. Seda ta ei osanud seletada, et miks ta kõik juhtmed välja tõmbas või mis täpselt juhtus. See juhtus nädalavahetusel millalgi ja mina seda ei näinud. Mikseri vispel läks katki siis, kui ta tainast mikserdas. Seda me ei tea, et kas see juhtus tema süül või mitte, sest see oligi taigna segamiseks ette nähtud vispel. Telefon leiti umbes nädal pärast kadumist üles - see oli venna koolikotis. Kalkulaatorit pole me veel üles leidnud. Viimane nädalavahetus oli üldse paras kaos. Mulle tundus, et pereisa muud ei teinudki, kui pahandas päev läbi poistega, sest nad jõudsid terve päev vahetpidamata mingeid probleeme tekitada või omavahel tülitseda. Pereisa seletas seda sellega, et eelmisel õhtul käisime sünnipäeval ja noorem poiss võis seal kogemata süüa midagi, milles oli gluteen (ehk nisujahu põhimõtteliselt). Kui ta midagi gluteeni sisaldavat sööb, siis ta muutub emotsionaalseks ja kiuslikuks. Ma ei olnud seda varem näinud, aga mulle kirjeldati seda nii, et hakkab iga pisiasja pärast nutma, ei tee mida kästakse jne. See pidi algama söömisele järgneval päeval ja kestma 1-2 päeva olenevalt söödud toidu kogusest. Noorem laps kipub muidu ka vaidlema, eriti pereisaga. Ma alati ütlen neile, et Eestis on selle kohta ütlemine, et muna õpetab kana. Ta läheb ka kergesti endast välja ja hakkab nutma, kui tunneb, et temast aru ei saada või tema arvamus peale ei jää. Ta kipub ka valetama, eriti koolitööde kohta.Viimasel ajal olen temaga üldiselt hästi läbi saanud ja oleme koos lauamänge mänginud. Ta toriseb vahest ja sageli peab teda 5 korda käskima, enne kui ta midagi teeb. See on üsna tüütu mulle, eriti torisemine, aga midagi hullu pole olnud. Kirjutasin kunagi ühest eriti raskest päevast, aga õnneks pole see enam kordunud. Vanem poiss on alati heatujulisem ja lõbusam ning temaga pole mingeid pingeid olnud. Nooremale poisile meeldib enda trompetit mängida ja jalgrattaga sõita. Veel meeldib talle klassikaline muusika, ilma sõnadeta muusika, Bill Gates ja Guinessi rekordite raamatud.

Minuga üldiselt midagi ei räägita. See pidigi normaalne olema pereisa sõnul. Poiste koolipäevast kuulen siis, kui nad naabritüdrukuga koolist koju tulles räägivad. Siis ma alati kuulen igasuguseid põnevaid asju, sest nad räägivad nii nagu mind seal juures ei olekski. Kõige naljakam näide oli, kui nad rääkisid enda sõbrast, kes tahab enda 13. sünnipäevaks korraldada basseinipeo, kuhu kõik peavad peole tulema ujumisriietes. Peole kavatseb too sõber kutsuda võimalikult palju "tibisid" (täpselt nii ütleski, aga inglise keeles). Kui naabritüdruk küsis, et kui palju ja kui vanad need "tibid" on, siis vastati, et kutsutakse kõik, keda sõber teab ja kõik peavad sõbrannasid ka kaasa võtma - 16-25 aastased. Täiesti koomiline lihtsalt. Naabitüdruk on ka 12 aastane ja isegi tema pidas seda ideed täiesti tobedaks. Arenguvahe missugune selles vanuses poistel ja tüdrukutel. Tavaliselt räägitakse niisama koolis toimuvast ja õpetajatest. Kui mina või pereisa kodus küsime, et kuidas koolis läks, siis ei räägita midagi. Pereisa ütles, et eelmine au pair ka sai laste elust tänu sellele aimu, et naabritüdruk nendega koos koolist koju käis. Muidu poisid midagi ei räägi.

Pereisaga arutavad poisid palju igasuguseid matemaatika ja teadusega seotud asju. Neil on alati igasuguseid küsimusi nendel teemadel. Sellest olen näinud, kui palju vanemate eriala ja huvid laste huve ja teadmisi mõjutavad. Koolis lähebki lastel matemaatikas ja reaalainetes kõige paremini. Samas pillimängu vastu hakkasid poisid ise huvi tundma, sest pereisa ega ema ühtegi instrumenti ei mänginud ega lapsi muusikat tegema ei innustanud.