Usuteemal

Juhtusin täna pereemaga rääkima usust ja sain üht-teist teada moslemiusu kohta. Nimelt rääkisin talle, et püüdsin kunagi natuke Koraani lugeda ning seal oli samuti kohe alguses mees nimega Aadam ja üldse meenutas Koraan mulle Piiblit. Pereema rääkis, et moslemiusul ja kristlusel ongi palju ühist. Moslemid usuvad nagu kristlasedki, et Aadam oli meie kõigi esiisa ning paljut muudki, mis on Piiblis kirjas. Näiteks seda, et Aabraham oli esimene, kes uskus ühte ja ainsasse Jumalasse. Nad usuvad ka Jeesust ja Koraanis pidi olema lausa spetsiaalne peatükk neitsi Maarjast. Moslemid ja kristlased usuvad tegelikult sama jumalat ning moslemid kutsuvad Jumalat Allahiks, sest araabia keeles tähendab Allah Jumalat. Ka araabia keelt kõnelevad kristlased kutsuvad Jumalat Allahiks. Erinevalt kristlastest ei nimeta moslemid Jeesust Jumala pojaks, vaid lihtsalt prohvetiks. Moslemid usuvad, et Koraan, mis kirjutati pärast Piiblit, on Jumala viimne sõna ning Muhamed oli Jumala lemmik prohvet.
Nende teadmiste põhjal on arusaadav, miks mu pere on nii tolerantne kristluse suhtes. Alguses oli see mulle üllatuseks, et nende laps käib katoliku kiriku sõimerühmas, kuigi nad ise on moslemid. Laps õpib seal paratamatult Jeesuse ning jõulude kohta ning laulab vahest kodus omaette Jeesusest laulukesi. Ema ja isa ei paista see üldse häirivat. Lapsel on mõned sõimerühmast saadud katoliku kiriku logoga särgid ka, mis talle vahest selga pannakse ja mingit probleemi pole. Ükskord pereema küsis minu käest, et kas ma käisin Oregonis kirikus ka ja kui ma ütlesin, et ma käisin baptisti kirikus, siis ta soovitas, et ma võiksin siin ka kirikus edasi käia. Veel on neil kodus sellised positiivsete sõnumitega pildid seina peal ja üks neist on lõik Piiblist. Ameerikas näen seda väga tihti, et inimestel on raamitult seina peal lõigud Piiblist või niisama head mõtteterad. Ma ei ole neilt veel küsinud, et kas nad teavad, et see jutt neil seina peal on Piiblist. See lõik on: "Armastus on kannatlik ja lahke. Armastus ei ole kade, see ei hoople, ei lähe ennast täis, ei käitu sündsusetult, ei taotle oma huve, ei ärritu. See ei pea arvet halva kohta. See ei tunne rõõmu ülekohtust, kuid rõõmustab koos tõega. See talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõiges". Kui ei tea, siis ei pruugi arvatagi, et see on Piiblist.

Kirjutan siis juba mormoonidest ka. Mormoonid usuvad samuti Piiblit ja kõike sellega seonduvat nagu teised kristlasedki. Mormooni usulahk sai alguse nii, et 19. sajandil elas USA-s mees nimega Joseph Smith, kes oli kristlane, aga ei teadnud, millise kirikuga ühineda. Tol ajal oli USA-s erinevate kristlike kirikute vahel palju tüli ja vaidlusi, et kuidas asjad peaksid olema. Joseph Smith nägi lõpuks nägemusi, kus Jumal käskis tal ehitada hoopis uued kirikud jne.

Võiks veel paljust kirjutada, sest siin USA-s olles olen justkui koguaeg ümbritsetud usklike inimestega ja paratamatult õpib usu kohta ning tekib huvi ise asju järele uurida. Oregonis oli nii ja nüüd New Yorgis ka. Võib-olla sellepärast, et mu pered on olnud usklikud. Samas paljud au pairid on ka usklikud, eriti Lõuna-Ameerika riikidest tulnud. Kui nendega räägin või nende Facebooki postitusi loen, siis ikka tuleb vahepeal mingit jumalateemat ka natuke sisse. See on nii erinev võrreldes Eestiga, kus usklikud on pigem haruldane nähtus.

Aga jah, enne enda New Yorgi perega tutvumist olid sõnad nagu Mohammed ja Allah eelarvamust tekitavad. Kui ma veel peret otsisin ja nägin, et pereisa ja lapse nimi on Mohammed, siis mõtlesin kohe, et mis usuhullud need küll on. Mõtlesin, et nende juurde küll ei lähe, aga tegin nendega huvi pärast siiski Skype intervjuu ära. Nad jätsid väga normaalse mulje ja nii ma siia sattusingi. See on naljakas, et kuigi nad on moslemid, on nad minu arvates tüüpilised New Yorgi ameeriklased (positiivses mõttes). Pidin täpsustuseks kirjutama, et New York, sest Oregonis olnud tüüpilised ameeriklased olid hoopis teistmoodi, kuigi minu silmis ka tüüpilised ameeriklased.

Igaljuhul minu jaoks oli see positiivne üllatus, et nii moslemid kui kristlased usuvad sama Jumalat. Ma usun Jumalat umbes 16. eluaastast saati, aga ei vaevunud ühegi religiooniga ühinema, sest neid on nii palju ja raske on midagi välja valida. Ei ole eriti vajadust ka tundnud. Samas nüüd USA-s olles olen avastanud, et kui huvitav tegelikult on Piibel. Varem tundus mulle, et seal on palju segast juttu, kuigi mõned asjad mulle meeldisid. Pärast Oregonis pühapäevakoolis ja piiblitundides käimist said paljud asjad selgemaks. Kui keegi sulle Piiblit ette loeb ja lahti seletab, sealhulgas tolleaegset kultuuri ning käskude ja keeldude päritolu ja põhjusi, siis on Piibel igati loogiline ja arusaadav. Mul ongi nüüd tekkinud arusaamine, et Piiblit ei saa lugeda nagu tavalist juturaamatut, et istun maha ja hakkan (algusest peale) lugema. Niimoodi tundub sealne jutt tõesti päris absurdne ja igav ka. Võiks veel palju kirjutada sellel teemal, aga praegu ei hakka.

Ma ei mäleta, et kas olen sellest kirjutanud, aga siinsamas Monroe kõrval on üks samasugune väikelinn nimega Kriyas Joel, kus elavad juudid. Neid on siin hästi palju ja nad kannavad teistsuguseid riideid. Nad kannavad kõik musta, meestel on sellised spetsiaalsed mütsid ning omamoodi soengustiil ning naised on ka alati musta pika seelikuga ja kaugelt ära tuntavad. Panin pildi ka. Täpselt sellised nad ongi. Naistest pilti ei leidnud. Ma nägin ükskord ühte meest jõusaalis trenni tegemas ning isegi seal ta kandis oma musta mütsikest ja valget pikkade käistega särki.

Ma lugesin Vikipeediast ka Kiryas Joel-i kohta ning päris omamoodi koht on. Kiryas Joel-i rahvaarv on 31 357 ning sealne peamine keel on jidiš. Siin Monroes ma näen ka vahest nende jidiši keelseid silte. Nad kasutavad hoopis teistsugust tähestikku. Siin on pilt ka.

Jidiš

Sealse elanikkonna keskmine vanus on ainult 13.2, mis on USA väikseim! Neil on nimelt suured pered ja palju lapsi. Veel on selles linnakeses 2008 aasta andmetel terve riigi kohta kõige rohkem vaesust! Üle kahe kolmandiku elanikest elab allpool vaesuspiiri ja 40% rahvastikust saab toiduabi. Kes ei usu ja tahab ise lugeda: http://en.wikipedia.org/wiki/Kiryas_Joel,_New_York

Tänupühad ja Must Reede

Neljapäeval 28. novembril olid USA-s tänupühad. Siinne pere tähistas seda päris suurelt. Pereisa kaks venda ning õde tulid külla ning üks teine pere ka. Terve kolmapäev ning neljapäev valmistati toite. Mul oli plaanis teha marineeritud kõrvitsad, aga ühesti poest ma enam kõrvitsaid ei leidnud. Väga kahju oli. Oleks pidanud juba Halloweeni ajal (kuu aega tagasi) kõrvitsa ette ära ostma. Seega tegin lihtsalt kartulisalati ja rummipallid. Need meeldisid kõigile ja pereisa tahab esmaspäeval mu kartulisalatit ja rummipalle töö juurde ka kaasa võtta töökaaslastele pakkumiseks.
Toiduvalmistamise ajal tuli taustaks nigeeria räppmuusikat (pereisa kuulab meil seda) ning osad külalised vaatasid telekast mingit nigeeria seebiooperit. Nimelt elutoa ning köögi vahel ei ole seina, elutoas olev telekas on hästi suur ning köögis süüa tehes saab ka telekat vaadata. Nii oli Oregoni pere majas ja on siin ka. Ükskord vaatasid ühed külalised saadet, kus üks maruvihase olemisega aafriklasest moslem pidas jutlust sellest, kuidas naised peaksid sündsalt riides käima ning vahelduseks luges mingis võõras keeles Koraani ka. Külalised vaatavad alati mingeid omapäraseid saateid siin. Neljapäeva õhtuks oli meil valmis suur hulk toitu ning külla tuli veel rahvast. Ligi 20 külalist oli kokku lisaks meie endi. Kõik olid afroameeriklased peale minu. Veel paistis, et (enam-vähem) kõik peale minu olid moslemid, sest enne söömist loeti moslemite palve. See oli mingis mulle tundmatus keeles ning iga natukese aja tagant pidi aamen ütlema. Ma pidin ka seda viisakusest kaasa tegema. Seda ma olen igaljuhul tähele pannud, et moslemid kasutavad samuti sõna aamen palvetades, kuigi nad kasutavad seda enam-vähem iga palvejupikese lõpus, mitte ainult üks kord terve palve lõpus nagu kristlased. Veel lugesin ma ükskord natuke Koraani ning seal oli ka kohe alguses Aadama nimeline tegelane. Rohkem ei viitsinud eriti lugeda. Mulle on jäänud mulje, et Koraan on Piiblist inspireeritud, aga asjasse süvenenud ja uurinud ma (veel) ei ole.

Üks asi veel, mis siin on erinev minu Oregoni elust on see, et kui tulevad külalised, siis nemad minuga ega mina nendega eriti juttu ei tee. Ütleme ainult tere ja kuidas läheb ning see on enam-vähem kõik. Oregonis oli alati nii, et kui tulid külalised, siis tutvustati mind külalistele ning külalisi minule ning siis hakkasid külalised alati minu käest alati küsima Eesti kohta ning küsima, et kuidas USA-s meeldib ja kuidas muidu läheb. Siin minust keegi eriti välja ei tee. Mitte, et ma kurdaks, aga teistmoodi on lihtsalt. Samuti olid Oregonis enamik naabreid ning peretuttavaid vanemad inimesed - umbes 40-60 aastased ja isegi vanemad. Kõigi naabrite lapsed olid ka teismeliseeas. Siin on peretuttavad ja naabrid üldiselt umbes 30-ndates ning väikeste lastega.

Tänupühade toidulaual oli kohustuslik kalkun ning sada muud toitu. Ma kõiki ei proovinudki, sest liiga palju oli. Proovisin ainult minu jaoks huvitavamaid. Mulle kalkun üldse ei meeldi ja sõin ainult pisikese tükikese, et kontrollida, kas mulle ehk vahepeal kalkun meeldima pole hakanud. Ei ole hakanud. Ma ei mõista ameeriklaste kalkuniarmastust. Näen selles ainult praktilist poolt - suur lind ja jätkub suurele seltskonnale.Veel sain ära proovida ühe teise ameeriklaste tänupühade aegse lemmiktoidu - maguskartuli pudru vahukommidega. See on allpool oleva pildi peal ka näha. Alguses mõtlesin, et see küll hea ei saa olla, aga tegelikult oli see üks vähestest toitudest, mis mulle tõesti meeldis ning mida juurde võtsin peale mu enda tehtud kartulisalati. Need maguskartulid ja vahukommid sobisid imehästi kokku. See toit oli selline magus, aga mitte magustoit. Serveeriti koos muude põhitoitudega, mitte magustoiduna.

Väike valik meie tänupühade toitudest. Keegi tõi selle vürtsika kala-oapasteedi. Päris hea oli. Maguskartulipuder vahukommidega on all paremal.

Pereisa venna tehtud juustukook vaarikakeedisega. Minu lemmik, kuigi minu arvates see oli küll liigne vaev, et ta vaarikakeedise seest seemned välja sõelus.

Minu tehtud rummipallid.

Pereisa õe tehtud kõrvitsakuklid.

 Tänupühade järgne reede on kurikuulus Must Reede ehk Black Friday. Tegelikult algasid soodusmüügid juba neljapäeva õhtul ning pereisa vennad ning õde plaanisid pärast söömist Woodbury ostutänavale ostlema minna. Neljapäeva lõuna ajal sõitsid nad enda autoga juba Woodbury-sse, parkisid auto sinna ära ning pereisa tõi nad tagasi. Niimoodi reserveerisid nad endale parkimiskoha, et ei peaks seda õhtul otsima hakkama. Õhtul pidi pereisa nad Woodbury-sse viima ning seejärel peale ostmist läksid tulid nad enda juba lõuna ajal ära pargitud autoga koju. Mina olin varem Musta Reede kohta kuulnud igasuguseid hirmujutte ja eelmisel aastal Oregonis olles ma Mustal Reedel ostlemas ei käinud. Teate küll neid jutte ja videoklippe järjekordadest, mis moodustuvad juba 10 tundi enne poe avamist, inimeste surnuks tallamist jne. Kuna seekord oli mul võimalus korraks Must Reede ära näha ja siis kohe pereisaga tagasi tulla, siis otsustasin võimalust kasutada. Minema hakkasime umbes kell 9 õhtul, sest selleks ajaks olid enamus poode avatud. Kui me Woodbury-sse jõudsime, siis parkla oli küll pungil täis, aga mingeid suuri rahvamasse ma ei näinud. Otsustasin seega ikka Kohutava Trioga kaasa minna. Nimelt pereisa kutsub enda õde ja kahte venda Kohutavaks Trioks (Terrible Trio). Tõesti rahvast ei olnud tegelikult üldse nii palju kui ma ette olin kujutanud ning seega asusin mina ka ostlema. Inimesed olid viisakad, keegi ei trüginud, müüjad olid lõbusad. Osade poodide juures olid küll pikad järjekorrad, aga enamus poodidesse polnud järjekordi. Woodburys on peamiselt riidepoed ning isegi proovikabiinidesse polnud järjekordi! Käisin ühes poes 4 korda proovikabiinis riideid proovimas ja kunagi ei pidanud ootama. Allahindlused olid head. Mina ostsin endale portsu riideid American Eagle riidepoes, kus oli kogu kaup 50% odavam! Ühes riidepoes oli kogu kaup lausa 70%-lise allahindlusega. See oli ka naljakas, et vähemalt pool rahvast olid hiinlased (ja muidu asiaadid). Isegi teadaandeid valjuhääldist loeti inglise, hispaania ja hiina keeles. Mõtlesin, et kust kõik need hiinlased järsku välja ilmusid. Kesköö paiku asusime mina ja Kohutav Trio koduteele, kuigi tegelikult mõned poed alles avanesid keskööl. Ametlikult oli Must Reede ikka reedel. Pereisa käis Mustal Reedel Wal-Martis ja ta ütles, et polnud väga palju inimesi ega suuri järjekordi. Reede õhtul käisin ka veel Woodburys ning kõik oli umbes sama mis neljapäeva õhtulgi. Sain nende kahe päeva jooksul endale pooled riided ostetud, mis vaja. Nimelt mul on nimekiri asjadest, mida mul vaja oleks, aga mul jääb alati kõik ostmata, sest rahast on kahju. Nii ma olengi seni siin külma sügise läbi ajanud ühe paari teksade, ühe paari dressipükste ning põlvepikkuste suvepükstega. Nüüd ostsin endale 7 paari pükse igaks olukorraks ning ühe pluusi. Kulutasin ligi 163 dollarit (120 eurot) ning iga asja peale keskmiselt 20 dollarit (15 eurot). New Yorgis elades olen pidanud hakkama ostma soojaid riideid. Näiteks ma ei võtnud Eestist Oregoni kaasa ühtegi paari teksaid ega muidu soojaid pükse ning seal olles ei pidanud neid vajalikuks osta ka. Kahjuks tekkis mul ostlemisest tüdimus ning talvesaapad ning pidulikud riided jäidki Mustal Reedel ostmata.

Must Reede Woodbury poetänavas. Polnudki palju rahvast. Siin paistab väike, aga tegelikult on Woodburys umbes 200 poodi (lugesin kokku) ja ma liiklesin seal kaardiga, et mitte ära eksida.

Minu kodused burritod

Minu tehtud burritod. Ühed mu lemmiktoidud siin.

Täisterajahust tortilla, guacamole, sibul, kana, roheline salat, oad, paprika, juust. Pärast panin veel salsat ka peale natuke ja rullisin kokku. Mulle ikka meeldib nii palju asju kuhjata tortilla peale, et pärast annab vaevu kokku rullida.

Guacamole: pudruks tehtud avokaado, sinna sisse segatud natuke sidrunimahla, soola ja pipart ning tükeldatud sibulat. Võib veel lisada kuubikuteks tükeldatud tomatit ja igasuguseid muid lisandeid.

Spinatitortilla, hapukoor, hakkliha, riis, paprika, juust, salsa.

Tortilla, liha, ja oad peavad muidugi olema soojad. Salat, paprika, guacamole/hapukoor ja salsa on külmad.
Võib teha ka hoopis salati ja siis pole tortillat vajagi. Kuhjad lihtsalt rohelist salatit ning laod muud komponendid peale.

Minu lemmiktäidis on hetkel roheline salat või spinat, hakkliha, oad, paprika, juust, guacamole ja salsa (ehk siis enamik asju välja arvatud kana ja riis).

Vaateid minu aknast New Yorgis

Mu toal on neli akent - kaks idapoolset ja kaks põhjapoolset. Panin siia läbi akende tehtud pilte. Piltidele klikkides näeb suuremalt.

Vaade põhjapoolsetest akendest

Vaade põhjapoolsetest akendest. Neid kõrvalmaja naabreid ma tunnen. Siin on nende maaparandustööd ka näha, millest edaspidi juttu tuleb. Sellele pildile jäi putukavõrk ka peale. Nii Oregonis kui ka siin New Yorgis on majal kõik aknad kaetud putukavõrguga. Kaugemal paremal pool oleval majale pandi hiljuti päikesepaneelid katusele.

Vaade idapoolsetest akendest. Neid naabreid ma juba tunnen.

Need on ühed põhilised linnud, keda enda aknast ringi lendamas näen. Mul õnnestus pilti ka teha.

Metsikud kalkunid on siin tavaline nähtus. See pilt on tehtud köögiaknast. Nad käivad siin aedades jalutamas vahest.

Terve pere: ema, isa ja 6 poega. Nägin neid iga päev meie aias jalutamas, aga siis hakkasid naabrid maaparandustöid tegema ja see vist hirmutas selle seltskonna minema.

Metskitsed. Neile meeldib põhjapoolsete naabrite aeda külastada. Siin on naabrite maaparandustööd ka näha. Selle pildi tegin enda toa aknast ühel nädalavahetusel kella 12 paiku päeval.

Niisama mõtted

Vaatasin praegu, et viimane postitus enne tänast halbade kogemuste postitust on tehtud augustis 2013. Olin üllatunud, sest mulle endale tundus, et ma pole ikka kuude kaupa siia postitanud. August 2013 oli mu viimane kuu Oregonis.

Selle Oregoni ilmateate peaks ka ära muutma New Yorgi omaks, aga huvitav on vaadata, et mis ilm praegu Oregonis on. Ma olen tegelikult üllatunud, et Oregonis on praegu samad temperatuurid ja ilm, mis New Yorgis. Oh Oregon, maapealne paradiis!

Halvad kogemused (rämpstoidu-eri)

- Eksitavad ahvatlused (Oregonis)
USA-s saan ma kuidagi eriti tihti toidukaupadega petta. Igasugune toit on tihtipeale väga kavalalt pakendatud või hästi reklaamitud ning pärast paki avamist või maitsmist olen täiesti pettunud. Näiteks üks trikk, mille õnge ma kipun minema on see, kui nätsu või jogurtit reklaamitakse olevat maasikakoogi, sidrunikoogi vms põneva maitsega. Näiteks ostsin nätsu, mille pakendil ilutses strawberry shortcake ehk mingisugune maasikatega vahukoorekukli taoline asi. Tundus mingi eriti põnev näts. Tegelikult polnud vahukoorekukli maitset üldse ning maasikamaitse oli ka alla keskmise. Veel osteti Oregoni peres alati igasuguseid põneva maitsega jogurteid. Need olid ka alati pettumus. Näiteks maasika juustukoogi jogurt oli lihtsalt mingi maasikakeemia maitseline ning juustukoogist võis ainult und näha. Ma ikka ootasin, et mingid küpsisetükid oleks sees. Pealegi maitsesid selle jogurtiga identselt veel maasika-valge šokolaadi jogurt ning tavaline maasikajogurt. Lihtsalt pakend oli erineva pildiga! Eesti jogurtid olid ikka imehead (eriti rukkileiva-pähklijogurt, ahjuõuna jogurt, jõhvikajogurt) võrreldes sellega, millega siin USA-s olen kokku puutunud. Olen siin ka saanud häid jogurteid, aga siiski nimetatud eesti jogurtid on üle kõige. Veel juhtus näiteks, et ostsime paki makarone ning pakendit avades avastasime, et makarone on karbis vaevalt pool karbi suurusest!

- Taco Bell (Oregonis)
Reklaamis rääkis mingi tuntud kokk, et kui head on Taco Belli burritod ning need nägid väga maitsvad välja ka. Kui ise Taco Bellis ära käisin, siis see oli täielik pettumus. Teist korda ei tahaks nii maitsetut ja igavat burritot. Mul oleks burritodest väga halb mulje jäänud, aga õnneks olin varem kodus tehtud burritot söönud ning see oli väga hea. Mõtlesin, et mis neid inimesi sinna Taco Belli tõmbab ja kuidas see firma üldse konkurentsis püsib. Samas kui ma ükskord ühtede erinevatest Lõuna-Ameerika riikidest pärit au pairidega pika autosõidu ajal vahepeatust ja söögikohta valisime, siis nemad tahtsid kindlasti Taco Belli minna. Ma küsisin, et kas nad on varem Taco Bellis käinud, sest arvasin, et nad ei ole. Nad vastasid, et nad on seal varem käinud. Mõtlesin siis, et annan Taco Bellile teise võimaluse. Minu arvamus Taco Bellist pärast seda käiku ei muutunud, aga need teised au pairid paistsid küll rahul olevat. Ma ei tea... See oli see kord, kui me Mt. Hood-i juures matkamas käisime.

- Teenindus USA-s (nii Oregonis kui New Yorgis).
Ma ei tea, kas ma olen USA "hea" teenidusega ära harjunud või mis, aga ma ütleks, et enamasti kogen täiesti keskpärast teenindust. Piisavalt tihti kohtan lausa ülbeid või ebameeldivaid teenindajaid. Samas olen kogenud täiesti tavalistes kohtades (Jamba Juice, Barnes & Noble raamatupood) nii head teenindust, et terveks eluks jääb meelde. Jamba Juice-is on minu kogemuse põhjal tihti silmapaistvalt äge teenindus. Kahjuks sealsed smuutid mind eriti ei tõmba (enam).

- Wal-Mart (New York)
Otsustasin täna (laupäeva) õhtul Wal-Marti minna ning see osutus üsna kehvaks ideeks. Kassajärjekorrad olid väga pikad. Tulid meelde Selveri ja teiste toidupoodide pikad järjekorrad Eestis. Wal-Mart on tegelikult tuntud kehvade töötingimuste poolest ning Tayo väldib meelega Wal-Marti, sest seal koheldakse töötajaid halvasti. See vist aitab neil hindu nii imeodavad hoida.

- Maisihelbete defitsiit (New Yorgis)
Tahtsime osta maisihelbeid ning kahes suures toidupoes polnud tavalisi maisihelbeid! Üks oli isegi suure hulgilao moodi pood ja mida ei olnud olid tavalised maisihelbed! Ennekuulmatu! Tuhksuhkruga maisihelbeid ning igasuguseid suhkruga üle puistatuid krõbuskeid oli küll kümneid eri sorte. Nüüd ma kuulsin pereisa käest, et Kellogs enam ei toodagi tavalisi maisihelbeid! Kuidas see küll juhtus?

- Kakao defitsiit (New Yorgis)
Veel otsisin nendest samadest poodidest tavalist kakaopulbrit. Mõlemad poed on suured toidupoed ja mida ma tikutulega kakaojookide riiulitelt taga otsisin, oli tavaline kakaopulber! Ühes poes ei olnudki, kuigi igasuguseid Nesquiki tüüpi kakaojooke oli rohkem kui küll. Selles hulgilao moodi poes küsisin ühe poe töötaja käest ning tema ka ei leidnud kakaopulbrit. Ta arvas üldse, et kakaopulbrit tõenäoliselt muude kakaotoodete riiulitelt ei leia ja pigem peaks otsima "specialty food" poodidest. "Specialty food" poed on sellised, kus müüakse igasuguseid eksootilisi ja peeneid toiduaineid ning vürtse. Minu arvates see on liig mis liig, kui lihtsat kakaopulbrit tavalises toidupoes ei ole. Millega need ameeriklased siis oma oh-kui-populaarseid brownie-sid ja šokolaadimuffineid küpsetavad? Otsisin veel ise edasi ja siis ikka leidsin ühe tavalise kakaopulbri ka sealtsamast kakaojookide riiulist.

Nüüd sai palju rämpstoidust kirjutatud. Õigete toiduainetega (juurviljad, munad jne) meenuvad pigem head kogemused, millest ehk kirjutan hiljem.

Gerli tähelepanekud USA-st minu kommentaaridega

Gerli kirjutas enda blogisse üles 18 tähelepanekut USA-st. Kopeerisin need siia ja panin alla juurde enda kommentaarid. Gerli postituse võib leida ka siit: http://gerliusas.blogspot.com/2013/08/paar-paeva-zuri-hotellis-lisa.html

1) Pärast telesarja algusmuusikat tuleb alati reklaam.
Ei ole tähele pannud. Ei mäletagi, millal viimati telekat vaatasin, kahjuks. 
2) Telefoninumbrid on näiteks 1-800-FOTO ja kui helistad, kirjutad saajaks samamoodi ning sõna foto muutub numbriteks automaatselt.
Mulle tekitas see alguses segadust. Tegelikult väga lihtne süsteem. Nimelt kui vaadata enda mobiili klaviatuuri, siis igale numbrile vastab 3 tähte tähestikust. Näiteks number 2 all on ABC, number 3 all DEF jne. Kui telefoninumber on 1-800-FOTO, siis vajutad tähtede asemel neid numbreid, mille all need tähed on. Näiteks 1-800-FOTO oleks 1-800-3686. Firmad teevad vist nii, sest 1-800-FOTO on lihtsam meelde jätta klientidel, kui 1-800-3686. 
3) Poes ei pea kilekotti ostma, enamikes poodides on ka pakkijad olemas, nagu meil nt Stockmanni hulludel päevadel.
Tõsilugu. Samas kui ma Kalifornias käisin, siis seal olid kilekotid keskkonna huvides keelatud. Ma ei tea, kas terves Kalifornias või ainult suurlinnades. Igaljuhul kilekotti poest ei saanud ja isegi juurviljade ja puuviljade pakkimiseks ei olnud kilekotti. Ma ei saanudki aru, et mis nende juurviljade ja puuviljadega teha. Ladusin niisama lahtiselt korvi. Võib-olla pidi ise mingi koti kodust kaasa võtma. Siin Oregonis on ka teatud keskkonnasõbralikud poed, kus ei ole kilekotte. 
4) Punasega saab paremale pöörata, vahel harva on liiklusmärk, mis seda keelab.
Jaa. Ühesuunalisele teele võib ka punasega vasakule pöörata. Ma ei tea, kas see on nii ainult Oregonis või mujal ka. Siin on vahest selline tunne, et pooled teed on ühesuunalised. Salemi ja Portlandi kesklinnas ongi vist enam-vähem kõik teed ühesuunalised. 
5) Kui ringile suundub suurem tee, kui ringil olev, peab ringilolija teed andma.
Ei olnud kuulnudki. Ringteid ei ole siin praktiliselt üldse. Portlandis olen kahes kohas näinud. Üks oli selline imepisike ring, mis peaaegu ei olnudki ring. Teine oli suurem kahe sõidureaga ring. 
6) Liiklusmärgid on sõnade, mitte piltidega.
Nii ta on! Kõik on väga puust ja punaseks tehtud sõnadega. 
7) Poes olevatele hindadele lisandub kassas tax (ainult viies osariigis ei lisandu: Alaska, Delaware, Montana, New Hampshire, ja Oregon).
Jee, Oregon!
8) Toas käiakse jalanõudega, kui külalised tulevad, väga tihti käiakse ka niisama-
Meie majas ei käida jalanõudega ka mitte külaliste tulles. Muidu paljudes kodudes käiakse küll jalanõudega toas, aga osades kodudes on veel olnud ilma jalanõudeta.
9) Iga infotelefon vastab inglise ja hispaania keeles.
Jaa. Hispaania keel on siin vist umbes sama populaarne, kui Eestis vene keel. 
10) Juuni 2012 seisuga on Ameerikas 18 590 McDonaldsi, see teeb ligi 365 McDonaldsit ühes osariigis. (Eestis on 10 McDonaldsit).
Ei oska kommenteerida. Muidu McDonalds-id ja muud kiirtoidukohad on iga nurga peal. Neid on väga-väga palju erinevaid. 
11) Ameerikas on drive-in pea kõigel - pangad, poed, apteegid, restoranid, tanklad. On isegi restoran nimega "Sonic," mille puhul pargid autoga ja sööd kohapeal, tellides aparaadist kogu aeg juurde ning teenindaja toob.
Jah, kuigi samas mitte ehk niiväga kui Gerli kirjutatust välja võib paista. Või siis Oregonis ei ole. Mina tean drive-in pangaautomaate, drive-in postkaste, drive-in-iga apteeke, ühte drive-in restorani, mis pole kiirtoidurestoran. Tanklad on Oregonis kõik drive-in, sest ise tankimine pole lubatud ja sinu eest tehakse kõik ära. Ulatad ainult pangakaardi läbi autoakna. Mõnes kohas peab PIN-i sisestamiseks siiski autost välja tulema. Sularahas maksmiseks tuleb ka tanklasse sisse minna. Võib-olla Ohios on drive-in-id siis rohkem levinud.Seda Sonic restorani olen isegi näinud, aga pole kunagi käinud seal. Ei teadnudki, et seal selline süsteem on! 
12) 66% ameeriklastest on ülekaalus
On ka või? Raske uskuda, peab järele uurima, aga samas täitsa võimalik. Tänavapildi järgi vaadates küll ei ütleks, et nii hullusti on. Kusjuures lugesin hiljuti, et Mehhiko edestas hiljuti USA-d ülekaaluliste inimeste rohkuse või osakaalu poolest. Neid riike olevat veelgi, kus on tegelikult ülekaalulisus veel suurem probleem, kui USA-s.
13) Ametlikult ei ole Ameerikas riigikeelt, aga inglise keel on enimräägitud ning kasutusel ka valitsuses
On ka nii või? Peab üle kontrollima.
14) 27% ameeriklastest ei usu, et inimene on kunagi Kuul käinud
Need on need vandenõuteoreetikud ja teatud usklikud vist?
15) Ameerikas on 259 032 km kiirteid
Tore teada.
16) 1971.a keelati USAs ära suitsureklaamid. Peab tunnistama, et ise ei märganudki, et neid ei ole.
Veel toredam teada. Polnud ise ka märganud seda. Samas seda olin küll märganud, et suitsetamine ei paista siin nii levinud, kui Eestis. 
17) Väikseim osariik kannab pikimat nime (State of Rhode Island and Provindence Plantations).
Huvitav, mitu McDonalds-it seal on.
18) Ameerika rahvustoidud on hot dog, õunapirukas, hamburger ja röstitud kalkun.
Kalkun on siin jah eriti populaarne. Mulle niiväga ei meeldi. Kana meeldib rohkem.