Saturday, May 11, 2013

Kardashianid


Lugesin just, kuidas Liisa (au pair Houstonis, Texases) õed Kardashianid ära nägi: http://www.ojaliisa.blogspot.com/2013/05/0405-laupaev.html Olen kade. Kui juba USA-s olen, siis tahaks ka mõne kuulsuse ära näha.

Liisa piltidel näeb Kim kuidagi teistsugune välja kui telekas või muudel piltidel. Ja Liisa piltidel tunduvad nad nii lühikesed! Üks asi, mida ma alati imestan, on Kim Kardashiani riietus! Tema riietumisstiil on nii kahtlane minu arvates. Meenutab mingit odavat turukaupa või vanaema kapist leitut. Alati mõtlen, et kas tõesti kellelegi meeldivad sellised riided. Ükskord vaatasin Kardashianite veebipoes ringi ja vaatasin neid Kimi disainitud riideid ja ehteid. Minu arvates olid need nii igavad ja mittemidagiütlevad asjad, aga Kimi stiil ja ta ise kannab selliseid asju kogu aeg. Ma ei saa aru. Paistab, et kui on ilus meik ja soeng, siis võib ükskõik mis jubeduse selga panna ja ikka glamuurne välja näha.

Stiilinäiteid ka. Need on ühed kõige ekstreemsemad vast:
See on nii koomiline lihtsalt. Ma ei saa aru, miks ta sellise asja selga pani?
See kostüüm mulle isegi meeldib, aga võrdlus on naljakas.
Kah imelik komplekt.
Vahepeal on täitsa tavaline ja kena.
Miks ma sellest üldse räägin? Sellepärast, et Kardashianid on siin USA-s ikka väga kuum teema. Minu siinoleku ajal on nad olnud absoluutselt iga kuu kõmuajakirjade esikaantel. Nüüd nende kunagine lapsehoidja kirjutas raamatu ja seda tahaks ise ka lugeda.

Kusjuures meil on siin kodus üks "rikaste ja kuulsate" kokaraamat. Seal igasugused kuulsused räägivad, mida neile meeldib süüa teha ja nende peres kasutatavad retseptid jne. See on päris vana ja enamus kuulsuseid on seal sellised vanema generatsiooni kuulsused ja mulle enamasti tundmatud. Leidsin sealt Kardashianite pere ka! Nad polnud ise seal veel kuulsad ja nad olid raamatus sportlasest (kasu)isa tõttu. Kim ja ülejäänud olid seal lapsed veel. Pereisa tegi juhuslikult sealt ükskord ühe Kardashianite peres kasutatava retsepti! Tegin pildi ka, aga ei leia enam üles. Kahtlustan, et see pilt on kogemata ära kustunud.

Monday, March 11, 2013

Chemeketa koolitused

Chemeketa kolledž pakub igasuguseid põnevaid koolitusi - Community Education Classes. Nendest võib iga huviline osa võtta ja need pole ainult üliõpilastele. Koolitused on tasulised, aga mitte kallid. Sügisel ja talvel tuli postkasti ajakiri nende kohta ja täna tuli kevadsemestri oma. Nii põnevad koolitused, aga kahjuks ma ei saa osa võtta, sest nad on kõik õhtul, kui mina töötan.

Reastasin siia mõned koolitused sellest ajakirjast, et näidata, kui erinevaid ja põnevaid koolitusi seal on:
- igasugused kudumise ja heegeldamise koolitused. Naljakaim neist on UFO Knitting. Kirjeldus ütleb: "Do you have any UFO's hanging in your closet? You know, Unfinished Objects? If so, bring it to class and we'll figure out how to finish it!"
- igasugused paberist meisterdamise ja voltimise, maalimise, joonistamise koolitused
- erinevad ise kitarri ehitamise koolitused,
- kookide kaunistamise koolitused,
- interneti ja e-maili kasutamise koolitus (vanaemadele ja vanaisadele),
- tantsustiilide koolitused,
- Tai Chi,
- tinktuuride, massaažiõlide jm. tegemine,
- esmaabi,
- kokanduskoolitused,
- maitsetaimede kasvatamine,
- väetamine ja kompostimine,
- keeled,
- klaverimäng,
- mustkunst,
- näitlemine ja näitlemisoskuse rakendamine päriselus (näiteks tööintervjuul),
- merebioloogia,
- kalastamine,
- enesehüpnoos,
- aroomiteraapia,
- enesekaitse,
- lilleseaded pulmadeks,
- Cooking for a $1 a Day (ei oska tõlkida),
- mittetulundusühingu avamine,
- meditatsioon,
- raamatupidamine,
- sekretäri oskused,
- tööintervjuuks valmistumine,
ja nii edasi. Need olid ainult üksikud näited. Paljud koolitused on veel eraldi gruppidega algajatele ja edasijõudnutele. Lahe!

Sunday, February 24, 2013

Jälle üks laupäev ja kummalised juhtumised

Täna magasin poole kümneni. Siis tegelesin täiesti juhuslike asjadega - sorteerisin enda kirjutuslaua sahtlis olevat kola. Nimelt siia tulles sain eelmistelt au pairidelt "päranduseks" kirjutuslaua sahtlitäie kirjutustarbeid ja muud sarnast, riiulitäie kosmeetikat, sahtlitäie igasugust muud nänni. Enamus sellest pole mulle vajalikuks osutunud, aga pastakad, pliiatsid, markerid on küll kasulikud olnud. Üks sahtel sai seega korda seatud. Seejärel sõime lõunat. Meie tüüpiline lõuna siin on eelmise päeva õhtusöögi ülejäägid või võileib ja smuuti. Mulle meeldib igasuguseid smuutisid teha. Pärast passisin internetis, Facebookis jne. Ei mäletagi, mida veel tegin. Otsisin häid retsepte ja mõtlesin, mida õhtusöögiks teha. Olen hakanud ka laupäeviti õhtusööki tegema.  Sellega on naljakas lugu. Nimelt kui ma veel Eestis olin, saatis pereisa mulle tüüpilise töönädala kirjelduse minu tööülesannetega ja seal oli kirjas, et teeksin kuus kolm korda laupäeval õhtusöögi. Mul oli see kuidagi täiesti märkamata jäänud või sain kuidagi valesti aru. Arvasin, et pean laupäeviti lõuna tegema. Lõuna on aga lihtne - võileib ja smuuti ning seda olin koguaeg teinud. Nüüd jaanuari lõpus ühel laupäeval küsis pereisa minu käest, et mida ma õhtuks süüa kavatsen teha. Mul ei olnud kavas midagi süüa teha, aga kui ta nii küsis, siis ma mõtlesin, et eks ma siis teen midagi. Ise mõtlesin, et huvitav küll, miks ta arvas, et mul on laupäeva õhtuks midagi plaanis teha, sest ma ei olnud ju kunagi laupäeval õhtusööki teinud. Kuidagi kahtlane mulje jäi sellest. Mõtlesin selle tööülesannete lehe välja võtta ja talle näidata, et mu tööülesannetes polnud alguses kirjas laupäeviti õhtusöögi tegemist. Kui ma lehe välja võtsin ja lugesin, siis seal oli kirjas, et ma teeksin laupäeviti õhtusöögi! Vaatasin ja imestasin, sest olin seda lehte varem nii palju kordi lugenud ja olin sellest lausest alati aru saanud, et lõunasöögi. Ma ju teadsin, et dinner tähendab inglise keeles õhtusööki, aga ikka ajasin sassi. Rääkisin pärast pereisale selle loo ära ja ta ütles, et ma ju varem alati tegin laupäeviti õhtusöögi. Veel kummalisem! Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi laupäeviti õhtusööki teinud! Alati pereisa tegi laupäeviti õhtusöögi! Väga kahtlane. Veel kahtlasem, et mulle kunagi ei tuletatud meelde, et ma peaks laupäeviti õhtusöögi tegema. Pereisa tegi alati midagi ise süüa ja kõik oli justkui korras. Nüüd olen terve veebruarikuu laupäeviti õhtusöögi teinud.
Kahtlaseid ja naljakaid asju on siin veel juhtunud, aga polnud viitsinud kirjutada. Näiteks ilmuvad vahepeal puhta pesu hulgast riideesemed, mida keegi omaks ei tunnista. Mina olen arvanud, et need on eelmise au pairi riideesemed (näiteks sokid), mida lapsed on kandnud, sest kuidas muidu mingid sokid ei tea kust järsku pesumasinasse jõuavad. Lapsed ise jälle ei tunnista neid omaks. Ükskord leidis pereisa puhta pesu hulgast mingid naiste aluspüksid ja tuli minu käest küsima, et kas need on minu omad. Need ei olnud minu omad. Ma pakkusin esimese hooga, et eelmise au pairi omad. Samas eelmine au pair oli juba kuu aega tagasi ära läinud ja pesu peseme iga nädal - kuidas need püksikud siis nüüd järsku pessu sattusid? Lisaks olid need püksikud M suurus, mis on minu suurus ja ma mõtlesin, et huvitav kas need püksikud üldse eelmisele au pairile jalga veniksid, sest eelmine au pair oli ülekaaluline ja minust ikka palju suurem. Täielik müstika! Mõtlesin, et ei tea kas pereisale jäi selline mulje, et need püksikud olid minu omad ja ma lihtsalt ei tunnistanud neid omaks, aga need ei olnud minu omad ja esimest korda nägin neid! Imelikke asju juhtub siin!
Õhtusöögiks tegin täna mingisuguse taipärase voki. Väga hea oli. Tegin pilti ka. Seejärel läksin trenni. Pärast trenni tulin koju ja sorteerisin köögis maitseaineid. Neil on kapp neid täis ja ma üritasin neid karpidesse sorteerida, et sarnased oleksid koos ja kõik oleks lihtsasti leitav. Muidu juhtub meil vahest nii, et pereisa arvab, et mingit maitseainet ei ole ning ostab selle poest ja pärast avastame, et seda maitseainet tegelikult on kodus. Seda on vähemalt 3 korda juhtunud.
Seejärel tulin siia, lugesin Liisa blogi ojaliisa.blogspot.com Ta käis puhkusel kariibi saartel, Jamaikal ja Mehhikos. Nii ilusad pildid olid sellest. Kummaline mõelda, et seal on praegu täielik suvi ja rannailm. Liisa käis delfiinidega ujumas ja elas üldse ilusat elu seal. Seejärel hakkasin enda blogipostitust kirjutama. Nüüd on kell üks öösel ja lähen magama.
Homme on hommikul pühapäevakool. Sellele järgnevale jumalateenistusele ma arvatavasti ei lähe. Ma pole enam käinud jumalateenistusel pikemat aega, sest ei ole eriti vaimustuses sellest. Seejärel vaatan, mis teen. Mul on järgmisel test tulekul koolis ja peaks õppima. Ma käin ühes aines praegu ja aine nimi on spordivigastuste ennetus ja hooldus. Täitsa tore on, kuigi mitte päris see, mida ma ootasin. Oleks vist midagi muud valinud. Siiani oleme ainult õppinud ja harjutanud jala, hüppeliigese ja põlve sidemesse mässimist. Mulle tundub, et vigastuste ennetustest meile ei räägitagi, sest pool kursusest on juba läbi ja järgmiseks õpime keha ülemise poole liigeste sidemetesse mässimist. See aine annab 3 ainepunkti ja kokku pean koguma 6. Seega kevadsemestril võtan ka aineid. Hindamine käib selles aines ka sarnaselt, nagu Eestiski. Üldiselt ülikool ei paista väga erinevat Eestis kogetust. Eks ma kirjutan hiljem.

HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA! :)

Sunday, February 10, 2013

Lihtsalt üks laupäev

Mida ma täna tegin?

Ärkasin kell pool üksteist. Siis viisime mu auto rehvivahetusse. Selleks sõitsime kahe autoga rehvivahetusse. Pereisa oma auto ja lastega, mina enda au pairi autoga. Jätsime mu auto rehvivahetusse ja sõitsime pereisa autoga seniks Woodburni kaubanduskeskusesse.
Tee peal sõitsime mööda koolibusside parklast. Neid koolibusse on seal väga palju. Olen seda parklat varem ka näinud, aga kunagi polnud kaamerat käepärast ja nüüd sain ka kaamera alles siis näppu, kui juba peaaegu möödas olime. Sellised need koolibussid ongi. Kui koolibussid laste mahapanekuks või pealevõtmiseks peatuvad, siis hakkavad neil punased tuled vilkuma ja see külje peal olev punane stop-märk liigub 90 kraadi (nii, et ees ja tagapool seisvad autod näeksid). Autod kõigis sõidusuundades peavad seisma jääma ja ootama, kuni koolibussi punaste tulede vilkumine lõpeb. Siis võib edasi sõita. Täiesti tavaline asi siin.
Interstate-5 (I-5). Seesama maantee, mida mööda sõidame Woodburni, Portlandi ja Seattle-isse. I-5 ulatub Mehhiko piiri äärest Kanadani. Kui mööda seda maanteed muudkui Salemist põhja poole sõita, jõuangi Portlandi, edasi Seattle-isse ja siis Kanadasse. Kui muudkui lõuna poole sõita, siis jõuab Sacramentosse, Los Angelesse ja San Diegosse. Hea lihtne.
Woodburn - üks Oregoni suuremaid kaubanduskeskusi. Siit pole midagi näha eriti. See on selline pooleldi kinni ehitatud tänav hästi paljude poodidega. Ma käisin seal ükskord varem Francesega ja tegin pilte, aga pole veel postitanud. I-5 on kohe vasakul näha.
Woodburnis jõudsin tunni aja jooksul käia ainult kahes poes. Ostsin kaks paari pükse. Alguses kavatsesin osta ainult ühe paari pükse, aga kassas öeldi, et kui teen tasuta kliendikaardi, saan veel midagi valida 50%-lise allahindlusega. Alguses ütlesin ei, aga lõpuks ikka otsustasin selle ära teha, sest mõtlesin, et mul nagunii vähe riideid ja 8 dollari eest pükse just palju valida ei ole. See on nii tüütu siin, et alati, kui midagi ostan, siis nad pakuvad kliendikaardi tegemist. See on kasulik muidugi, aga samas ma kahtlen, kas kunagi sellesse poodi tagasi tulen. Tavaliselt olen ikka ära teinud, sest see on enamasti tasuta. 

Siis läksime tagasi rehvivahetusse ja sain oma auto tagasi. Sõitsime koju.
Niisama üks pilt Salemis koju sõites.
Kodus olin natuke Facebookis, kirjutasin Tanjale homse au pairide kohtumise asjus ja tegin õhtusöögiks ühe Jamie Oliveri kalapiruka. Oli normaalne, aga kordamisele vist ei lähe. Siis koristasin köögi ära, vaatasin koos perega natuke telekat ja sõin maisikrõpse koos selle ülimaitsva pereisa tehtud spinati-artišoki dipikastmega. Telekast vaatasime laste viimase aja lemmiksarja, kus näidatakse, kuidas tehases erinevaid asju tehakse. Nägin, kuidas tehakse kirurgilisi instrumente, ketšupit ja kahekorruselisi busse. Seejärel vaatasin pereisaga natuke mingit ravimifirmade ja õige toitumise teemalist dokumentaali. Seejärel tulin ja vehkisin ema küsimusi vastata. See võttis oma kolm tundi. Nüüd magamaminek.
Maisikrõpsud spinati-atrišoki dipikastmega. Nämm.

Saturday, February 9, 2013

Küsimuste vastused 3

7) Kas on nii, et au-pair saab peres elada ilma oma palka kulutamata? Mille peale Sina oma palka kõige rohkem oled kulutanud? 
Täiesti ilma enda palka kulutamata ikka ei saa, kui just tervet aastat koduarestis ei taha elada. Hambaharja, hambapastat ja muud sellist on ju ikka vaja ja need tuleb ise osta.
Kõige rohkem olen vist kulutanud riideesemete ja bensiini peale. Bensiin on igakuine suurem kulu.


Veel kulub raha:

  • telefoni kõneaja peale (umbes 20 dollarit kuus). See on natuke rohkem, kui mul Eestis kõneaja peale kulus.
  • trenni peale. Mul on üks odavamaid jõusaale - esimesed 6 kuud on kokku 99 dollarit ja edasi 25 dollarit kuus. 
  • igasuguse muu lõbu peale.


8) Harjutasid suvel autosõitu Eestis päris kõvasti kuni sinnani välja, et käisid suurtel parkimisplatsidel vastu ööd manööverdamist õppimas/lihvimas. Kuidas tunned, oli sellest vaevast kasu?
Ma arvan, et ikka oli kasu. Samas siia tulles sain aru, et muretsesin liigselt. 

9) Kuidas võrdleksid Eesti ja Ameerika noori? Mis Ameerika ja Eesti inimeste juures kõige enam häirib ja/või meeldib?
Keeruline võrrelda, sest kõik eesti noored pole ühtemoodi ja kõik USA noored samuti. Mulle ei meeldi kõiki rahvuse põhjal ühte patta panna. Need USA noored, kellega siin rohkem kokku olen puutunud, on kirikust. Nüüd olen koolis ka näinud rahvast, aga ei ole nendega piisavalt palju suhelnud.

Millised on USA inimesed üleüldiselt?
- Meeldib see, et siin on väga erinevaid inimesi erinevatest riikidest ja erineva minevikuga.
- Inimesed naeratavad ja mõned isegi ütlevad tere, kui neile kasvõi korraks kogemata otsa vaadata. Muidugi see suuresti varieerub olenevalt inimesest. Mõned teevad lihtsalt korraks sellise pingutatud naeratuse, aga paljud tõesti siiralt naeratavad. 
- Inimesed on ülimalt viisakad. Sellest olen varem kirjutanud ka, et kui nad näiteks poes sinust mööduvad isegi riivamata, siis ütlevad "excuse me" ehk vabandage mind. 
- Alkohol ei tundu eriti populaarne võrreldes Eestiga. 
- Inimesed on kuidagi energilisemad. See oli üks asi, mida siia tulles kohe tähele panin. 
- Kristlus on siin väga aktuaalne teema. Igasugused kristlikud telekanalid, raadiojaamad, kirikuid on palju, igasugused kristlikud poekesed. Jääb silma see, et kristlased tõesti siiralt usuvad kõike Piiblis kirjutatut ja mõned (keskealiste ja vanemate hulgas seda tähele pannud, näiteks Frances ja ülejäänud kolmapäeva hommikune piiblitunni seltskond) isegi eitavad evolutsiooni. Ja täiesti siiralt! Sellepärast ma eriti ei ole vaimustuses nendest kolmapäeva hommikustest piiblitundidest ja mulle oli isegi kergendus, et mu kool on kolmapäeva hommikul ning ma ei saa seetõttu mõnda aega kolmapäevastes piiblitundides käia. Seal on üldiselt tore, aga kipub kiskuma selliseks usuhullude kokkusaamiseks minu silmis ja see on mulle liig. Seevastu pühapäevakool ja teisipäevased piiblitunnid minuvanuste seltskonnas on ülihuvitavad ja sealt ei ole ma kordagi puudunud. Kusjuures kristlased ise peavad end tagakiusatuks, vähemuseks ja kogu aeg on teemaks, kuidas tänapäeva kultuur naeruvääristab ja murendab kristlikke väärtusi. Ning seda USA-s!
- Ma ei ole siin näinud midagi osside või rullnokkade sarnast. Üldse mühaklikkust ei ole justkui üldse. Eestis ma mäletan, et rullnokad ja muidu mühakad olid igapäevane nähtus.  
- USA inimesed on enda ja oma riigi suhtes üsna kriitilised ja vigadest teadlikud. Näiteks olen kuulnud siinsetelt tuttavatelt kriitikat, et USA inimesed on liiga individualistlikud, pole piisavalt ühiskondlikku vaimu jne. Samas mina just olen siin imetlenud seda, et inimesed on igapäevaelus nii abivalmid, sõbralikud ja väga koostööaltid. Igasugune vabatahtlik töö on väga populaarne jne. Näiteks Francese südameasi on see, et kõik naabrid omavahel tuttavad oleksid. Ta räägib ikka, kuidas tema lapsepõlves 60-datel olid kõik naabrid omavahel tuttavad ja tänapäeval on inimesed üksteisest võõrdnunud. Ta rääkis mulle, kuidas ta ükskord küpsetas portsu küpsiseid, tegi väikesed kinkekotid ja jättis need naabruskonna majade uste ette. Kingituses oli kutse tema poole küpsiste küpsetamise ja naabrite tutvumisõhtule. Ettevõtmine oli edukas ja inimesed olid väga õnnelikud olnud, et keegi sellise asja korraldas. Francesele üldse meeldib enda pool kokkusaamisi ja ühiseid kokkamisi või küpsetamisi korraldada. Ühel küpsiste kaunistamise talgudel käisin mina ka. Me kaunistasime küpsiseid ühe peo tarvis. 
- Ameeriklased tunduvad väga kannatlikud, rahulikud, ei solvu kergesti, ei lähe kergesti endast välja ja nendes pahameele tekitamiseks või negatiivse suhtumise tekitamiseks peab tõesti meelega mingit käkki keerama. Seda märkasin kohe, kui USA-sse saabusin ja see mulje on ainult kinnistunud. Näiteks lennujaamas lennujaama töötajatega suheldes (võrreldes Poola lennujaama töötajatega oli kontrast - olen mõelnud sellest eraldi kirjutada), ülikooli töötajatega suheldes, igasuguste poemüüjatega suheldes, pereisa ja naabritega suheldes jne. Sellised mõnusad rahulikud ja rõõmsameelsed inimesed.
- Sõbruneda on vähemalt minul ameeriklastega oluliselt lihtsam. Inimesed on sõbralikumad, eelarvamustevabad ja nendega on kerge suhelda. Eestis oli väga palju ülbet ja eemalehoidvat suhtumist kahjuks. 

10) Mitu korda oled ise osalenud oma piirkonna au pairide kokkusaamistel ? Mis Sulle nende kokkusaamiste juures on meeldinud ja mis ei ole meeldinud?
Olen osalenud 3 korda:
  • Ühel kohviõhtul Portlandis, kuhu eelmine au pair mind sõidutas. Tagasi sain ise ka pool teed sõita. Sellest käigust postitasin kunagi pilte ka.
  • Au pairide Halloweeni peol kõrvitsalaadal. Sellest postitasin pilte. 
  • Au pairide jõulupeol. See oli esimene kord, kui üksi Portlandi ja tagasi sõitsin. Väga lahe oli ja tahaks, et selliseid pidusid oleks veel. 
Mis on meeldinud?
- Tore on näha teisi au paire ja Tanjat. Tanja käest kuuleb alati huvitavaid lugusid ja plaane. Mulle meeldis eriti jõulupidu. Ma kahjuks ei ole sellest veel kirjutanud.
- Meeldisid need peod, kuhu igaüks pidi tooma enda kodumaale omase toidu. Halloweeni pidu ja jõulupidu olid sellised. 
- Tanjal on alati head ideed kokkusaamisteks. Ta saatis meile plaani, et millised on järgmised kokkusaamised. Osadele neist kavatsen kindlasti minna. 

Mis ei ole meeldinud?
- See, et kohviõhtud on Portlandis ja äripäevade õhtuti. Muidugi ei saa nuriseda, sest enamik au paire on Portlandis. Küsisin Tanjalt selle kohta ka, et miks kohviõhtud just äripäeviti on. Ta ütles, et see on sellepärast, et osad au pairid töötavad nädalavahetustel ja see on nende suhtes aus. Ma tahaks käia kohviõhtutel, aga äripäeva õhtul ühe kohviõhtu pärast Portlandi kiirustada ja pärast hilja õhtul tagasi jõuda on üsna tülikas. 
- Ei ole meeldinud see, kui mõned mind utsitavad, et suhtle ikka rohkem ja arvavad, et ma olen häbelik. Ausalt, miski ei hoia mind tagasi, kui ma tahan kellegagi suhelda ja enda arvates suhtlen täitsa piisavalt ja nendega, kellega millestki rääkida on. Kohe, kui korraks hinge tõmban või niisama kuulan, mida teised räägivad, tuleb see jutt, et ma olen häbelik ja utsitatakse mind suhtlema.

Saturday, February 2, 2013

Mina, lapsed ja eelmised au pairid

Täna juhtusin pereisaga rääkima minu ja teiste au pairide suhetest lastega. Jutuajamisest selgus, et lapsed ei ole siiski eelmisesse au pairi ainult sellepärast nii kiindunud, et nad tema tuleku ajal nooremad olid. Sain teada, et mina olen peres juba viies au pair või lapsehoidja.

1) Kõige esimene lapsehoidja oli neil umbes 5 aastat tagasi - Anna-Marie. See lapsehoidja polnud au pair, vaid üks Salemis elav 20. aastane tüdruk. Anna-Mariega ei olnud lapsed eriti lähedased.
2) Teine lapsehoidja oli Saksamaalt/Rumeeniast pärit tüdruk, kes oli nende juures kaks aastat. Temaga olid lapsed kõige suuremad sõbrad ja see au pair oli isegi kõigi ümbruskonna lastega suur sõber. Tihtipeale, kui pereisa töölt koju tuli, oli maja lapsi täis. Sellel au pairil oli eriti hea klapp lastega ja ta teadis üldse Salemis rohkem inimesi, kui pereisa ise.
3) Kolmas lapsehoidja oli Tšehhist ja tema oli siin ainult 4 kuud. Tal ei olnud lastega üldse klappi, tema inglise keel oli kehv ja olid mitmed probleemid, mistõttu pidi ta ära minema.
4) Neljas lapsehoidja oli see eelmine au pair Slovakkiast, kellest ma olen varem ka rääkinud.Ta oli siin kaks aastat ja ta oli ka lastega suur sõber. Kui ma alguses siia tulin, siis arvasin, et mul areneb ka lastega läbisaamine sama heaks ja nad on selle eelmise au pairiga lihtsalt rohkem harjunud. Kui ta vahepeal ära oli ja jõuludeks jälle külla tuli, nägin, et minu suhe lastega polnud justkui üldse lähedasemaks muutunud ja eelmise au pairiga räägiti kõigest, oldi tal kogu aeg sabas ja üldse sõbrad. See tekitas minus päris palju segadust, sest mulle ei meeldinud see eelmine au pair algusest peale (isegi Skype-s, kui ma veel Eestis olin) ja minu arvates oli ta lausa sobimatu au pairiks olemiseks. See oli muidugi minu arvamus.

Nüüd olen mina ja kuigi lapsed teevad, mis käsin, ei tundu nad minust eriti vaimustuses olevat, hoiavad pigem eemale ja peavad tüütuks, kui ma midagi neile ütlen või küsin. Mulle on täielik mõistatus, et miks mul lastega paremat läbisaamist ei ole. Neid teisi au paire või lapsehoidjaid ma ei tunne, aga selle Slovakkiast pärit au pairiga elasin kokku ligi 2 kuud siin majas koos. Mulle jääb mõistatuseks, kuidas temal lastega nii hea klapp oli. Mulle ei meeldinud ta üldse ja mulle ei meeldinud ka, kuidas ta lastega käitus (vihastas kergesti, karjus nende peale iga päev, ütles solvavaid asju, mida minu arvates ei tohiks kindlasti eriti lastele öelda, tegi labaseid/ebasündsaid nalju laste kuuldes jne). See, kuidas ta minuga käitus, pole üldse vabandatav. Isegi pereisaga käitus ta halvasti ja nad tülitsesid pereisaga üsna tihti. Ma ei saanud üldse aru, kuidas ta sai kaks aastat au pairina töötada. Veel enam, kuidas sai olla nii, et ta oli lastega nii lähedane ja mina mitte, kuigi ma olen nendega alati sõbralik. Ma sain lastega kõik asjad aetud rahulikult ja sõbralikult ilma karjumata või vihastamata, aga siiski lapsed ei võtnud nii omaks, nagu teda. Täielik müstika.

Eestis olles ei oleks ma üldse arvanud, et mul võiks lastega läbisaamisega probleemi olla. Enda nõbudega olime head sõbrad, teistele lastele, kellega olin mänginud, meeldisin. Võib-olla on asi selles, lastel, nagu täiskasvanutel, tekib klapp erinevate inimestega. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Ma ei oska kuidagi seletada seda.

Viienda küsimuse vastus - teised blogid

5) Kui paljude au pairide blogisid jälgid? Kas nende seas on ka mõni mitte-eestlasest au pairi blogi?

Mitte-eestlastest au pairide blogisid pole uurinud. Eestlastest jälgin kõige rohkem Gerlit ja Liisat. Nemad tulid minuga USA-sse enam-vähem samal ajal ja seega on olnud põnev jälgida. Mitmed teised blogid lugesin ka enne USA-sse tulekut algusest lõpuni läbi.

Gerli blogi: http://gerliusas.blogspot.com/
Gerli läks alguses au pairiks New York City-sse, mis oli ka tema algne unistus ja lootus. Seal läks tal alguses hästi, aga pereema töögraafik muutus ootamatult ja neil polnud enam au pairi vaja. Kuna au pairist loobumise eest tuleb agentuurile "trahvi" maksta, siis pere rääkis (valetas) piirkonna direktorile, et kui halb au pair Gerli on, et temast ilma trahvi maksmata lahti saada. Õnneks Gerli piirkonna direktor uskus, et Gerli kohta valetati ja aitas Gerlil sõbralikult uue pere leida. Vaene Gerli oli muidugi väga õnnetu, et talle niimoodi ülekohut tehti ja sellest kõigest ta blogis kirjutas ka. Praegu on Gerli uue pere juures Ohios Cincinnatis ja paistab, et väga õnnelik. :) Perevahetus osutus Gerli jaoks õnnelikuks õnnetuseks, sest varsti pärast Gerli perevahetust tabas USA idarannikut orkaan Sandy ja seda NYC linnaosa (Staten Islandit), kus Gerli varem oli, kahjustas orkaan kõige rohkem. Gerli pääses ühe hirmsa tormi ja üleujutuse eest. :)

Liisa varasem blogi: http://liisaoja.blogspot.com/ Tal sai blogi pildimälu täis ja pidi uue blogi tegema, et saaks pilte postitada. Tema uuemad postitused on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/
Liisa on au pair üksikisa juures, nagu minagi. Tema hoolealune on 11. aastane tüdruk. Liisa on Houstonis, Texases. Tundub, et tal on ka kõik üldiselt hästi ja tööülesanded üldiselt sarnased, nagu minul (kokkamine ja lapse sõidutamine). Pereisa tundub tal selline tore ja sõbralik, nagu minu pereisagi ja lapse käitumine meenutab mulle kohati minu poiste käitumist. Liisa pere tundub väga rikas. Näiteks au pairi (ehk Liisa) auto on ilus Mustang, millest ta kunagi enda blogis pilti ka näitas. Kopeerin siia mõned naljakad juhtumised Liisa blogist, mida ma täna põnevusega lugesin:

"Jõudes lifti vajutasin nuppu, et kolmandale korrusele sõita. Siis aga avastasin, et mul VIST jäid korterivõtmed autosse ( seda juhtub aegaajalt) ja nii ma siis vajutasin liftis olles jälle esimese korruse nuppu. Siis mõtlesin, et kiikan veel korra käega kotti, et võib-olla ikka on kotis. Pange nüüd tähele, lifti uksed olid veel lahti kuna olin jõudnud kolmandale aga esimese nupp oli sisse lülitatud. Ja sel hetkel kui hakkasin kotis käega võtit otsima kukkus näppude vahelt auto võti ja libises just sinna lifti ukse vahesse, ehk siis võti kukkus lifti ja põranda alla. Minu autovõti oli lifti all ja korterivõtmed autos!
Suutisin kõik õnneks 20 minutiga korda ajada ja võtmed tänu töötajate abile kätte saada. Isa ütles lõpus mulle telefonis naerdes, et sa oled koduarestis kuus kuud. Tema kiitis minu tegutsemist ja ei olnud pahane. Aga kui see juhtus oli küll selline tunne nagu see oleks kui lõik filmist sest ega mul oli ju ainult tund, et tüdrukule järgi minna ja algul ma ei teadud kuidas asi laheneb."

"Koju jõudsin veerand üheksa. Siis aga avastas isa, et see mille pärast ma tema kampsuni olin parandusse viinud oli parandamata. Aga konks oli selles, et kui ma küsisin et kas ta on ainult üks auk seal siis tema vastas jah! Nimelt rääkis tema ühest august kaenla all mina aga krae juures olnud august, mis ära oli parandatud. Ütles siis mulle, et kui ma täna ei viitsi siis viigu ma homme see tagasi. Mõtlesin sekundi ja pakkusin, et võin ise ära õmmelda. Paar sekundit sosistamist tüdrukuga ja siis kostus jah, võid parandada. Nii ma siis õmblesingi selle kokku. Peale kontrolli ütles isa, et miks me selle üldse ennem parandusse viisime, kui sa sellega praegu hakkama said."

"Tegin värsket salatit ja kanarulle, mis olid sinepi ja ploomi täidisega. Mingi aeg kui ma neid meisterdasin siis tuli tüdruk ja ütles, et isa neid küll ei taha. Ma siis natuke vihastasin ja ütlesin et mul on poogen. Lõpuks oli nii, et tagatoast kostus kiitus kokale ja küsiti juurde. Mul oli kohe tuju parem. Tüdrukul on alati komme ( ma lausa vihkan seda) et kui ta näeb mida ma teen, siis ta tuleb minu juurde ja ütleb, et mis see veel on? Ja et mina või isa seda kindlasti ei taha ja siis läheb kõva häälega isa tuppa ja ütleb isale et a la liisa teeb seda ja seda sa kindlasti ei taha seda. Nagu mingi kitupunn."

"Tänase päeva puhul kooli polnud ja seega oli vaba päev. Magasime pikalt. Ärkasin peale üheksat, kui kuulsin et tüdruk möllab köögis, sain aru et ta teeb pannkooke. Tore kui keegi sulle hommikl pannkooke teeb, aga kui peale seda jääb kogu möll sinu koristada siis nii tore pole. Tavaliselt peab siis isegi põrandat puhastama, nii ka seekord."

See oli ka naljakas postitus, kus lapsel oli pidžaamapidu. Allpool on lõik sellest. Ärge lõigus leiduvast Liisa karmist kommentaarist lapse kaalu kohta ehmuge, sest laps on selles peres ülekaaluline ja tema kaalu alla saamine on peres tavaline teema.

"Eelnevat oli tüdruk küsinud, et mis õhtusöögiks on. Ütlesin et nagu sa unistasid, pitsa! Hetkeks oli hea meel, aga kui ta sai teada, et see pole ainult juustuga vajus nägu mossi ja hakkas üks vingumine. Tegin targa näo pähe ja ütlesin, et sa ei pea sööma. No kust mina pidin teadma, et preili tahab ainult juustuga pitsat ja talle ei sobi tüüpiline hakkliha pitsa. Tal on alati kombeks toitu nähes oma vastik vinguv nägu pähe teha ja öelda, ma ei taha seda. Ta isegi ei proovi. Mul suva, ehk võtabki alla. Kuna tema hakkas vinguma siis ei julgenud keegi teine ka võtta. Hiljem vist Annie võttis, sest järgmine päev väitis ta mulle, et talle küll meeldis pitsa. Ta isegi võttis juurde. Kringlit vaadates nad olid sõnatud, sest nad vist väga ei tea sellest midagi. Ja kuna mina olin selleks ajaks oma tuppa läinud siis uudistasid nad seda omapäi. Noh, minut hiljem läks minu toa uks lahti ja minu tüdruk mossis näoga ütles, et mis nüüd saab Abby ei söö rosinaid, aga mina olin teinud õuna-rosina kringli. See hala mis sealt tuli oli küll selline nagu oleks nüüd maailma lõpp. Minu vastus tegi tüdruku veel pahasemaks. Ütlesin nimelt talle, et kui ei söö siis ei söö, mis ma teha saan? Sel päeval sõin mina kringlit ainukesena. Tipi taldrikutelt söödi juust ära ja puuvilja taldrikut ka hekseldati ja oligi kõik. Arvestades milline oli suurtuba,tüdruku magamistuba ja vannituba ei tõotanud järgmine päev midagi ilusat. Nad olid nagu põssad. Popkorn oli nii maas et oleks võinud sussidega sees sahistada."
Terve postitus on siin: http://www.ojaliisa.blogspot.com/2013/01/1801-reede.html.

Liisa perel on kolimine käsil ja järgmises lõigus kirjeldab Liisa ühte korterit, mida nad vaatamas käisid. Võimalik, et Liisale üüritakse eraldi korter, sest muidu pole Liisat kuhugi mahutada. Tõesti täiesti ulme, millised kortermajad USA-s on:

"Ning peale seda suundusime uusi kortereid uudistama. Pidime pool tunnikest ootama kuni isa tuleb. Pilte ma ei hakanud tegema, sest tundus kuidagi imelik, aga küll ma neid ka teen. Maja oli täiesti teine tase. Kujutage ette et sisenete oma kortermaja treppikotta ( seda seal küll päris ei ole aga kuidagi teistmoodi ma seda nn ala ei oska ka kirjeldada) ja teid tervitab maja personal, kes näeb välja kui tippfirma juhid ning teile pakutakse vett ja kohvi ning diivanil istet ja seda kohe kui olete välisuksest sisse astunud. Meie tulevased korterid pidid asuma teisel korrusel ja sisse kolimine pidi toimuma 26. Veebruar. Meie nägime näidis kortereid, ühte ühe toalist ja ühte kahetoalist. Ja mis ma oskan kosta. No meie praegune korter näeb selle kõrval (andke andeks sõnakasutuse pärast) täiesti peldik välja. Kui mul õnnestub oma korter kolmeks kuuks saada ( ja ma tegelt ka võitlen viimse võimaluseni selle eest) siis on mul magamis tuba koos vannitoaga ja suurtuba koos köögiga. Korterisse sisse astudes on kohe köök ja see läheb sujuvalt üle suurekstoaks. Maja ise võimaldab rentnikel kasutada jõusaali, basseini, kinosaali jah! Kinosaali kuhu võid kutsuda sõbrada ja vaadata 3D filmi, arvuti kasutust ja niisama olemise ruume. Olemas on ka piljardilaud ja ala kuhu võid kutsuda külalisi kes saavad sohvadel lesida ja sina saad samas ka süüa teha sest see ruum sisaldab ka suurt köögi ala. Ühesõnaga väga ulme koht!"

Kui ma Liisa blogi loen, siis tema elu meenutab mulle minu pere eelmise au pairi elu. Ta teeb igasuguseid au pairi tööülesannete väliseid toimetusi, nagu perele toidu ostmine, riiete parandusse viimine jne. See vist ongi nii, et kui lähed au pairiks üksikvanemale ja vanematele (ja iseseisvamatele) lastele, siis oled automaatselt rohkem kokk, sohver ja koduabiline, kui lapsehoidja.